Trainspotting

What a film, honestly!! I bow down to your greatness Mr Boyle.
Surprisingly similar to Slumdog Millionaire, eg the toilet scene etc.
Im glad I miss out on things, to have watched this, I couldn't see a better time.

Kuu

Eile nägin ma Kuud. Olen ennegi kas täis- või poolkuud vaadanud ja vahel ka siis, kui ta päikselisel päeval valgena ikkagi paistab. Tulin töölt uksest välja, oli juba pimedaks läinud, ning mu ees taevas oli väga ilus selgepiiriline kuusirp, algul. Ja siis nägin, et sirbi taga oli terve Kuu, ta üks külg oli lihtsalt valgustatud. Taevas oli tumesinine, aga Kuu oli pigem pruunikas ja mitte enam ühetasandiline sära, mida ma siiani näinud olin. Ma tundsin, kuidas Kuu on tõesti meiega ja tiirleb ümber Maa ning olin talle lausa tänulik. Kõndisin terve tee vaadates ja nähes Kuud, absoluutselt võlutud, kuni ta K-Rauta sildi taha peitu läks.

Christmas lifestyle special

“Drive it like you stole it”, The Glitch Mob.

“Fish, booze and chocolate”, Mari Valdur

"Aaria" Eino Tamberg


This Christmas was supposed to be unbearable as my sister, my dearest of all, was away for Christmas the first time and there was no proper snow to look at. Also, I couldn’t ask friends over because I was very lazy last week and wanted to go back to the city soon after holiday to actually get some work done. Hence I came up with a plan how to make these couple of most touching days of the year less dramatic and mentally challenging. Of course I could have gone for the healthy balanced solution but as I was becoming more and more sad I gave myself a right for an easy way out. There are some points that became rules over these days, which will probably help in case my sister being away is the new family tradition. I have adapted.

1. Drink all the alcohol offered. Show initiative to get more. Do not act drunk or you will not get more, this is not a flat party.
2. Try to gain 2 kg and do everything to achieve this during these limited days. This makes eating Christmas food so much more meaningful and guilt free. Eat all the chocolates around. If you’re a vegetarian become a passionate pescaterian for the time being.
3. If an idea of loneliness or holiday related depression kicks in, go back to the basics: this is a meaningless religious commercial holiday.
4. If you now come to claim that this is just a beautiful time that should not be ruined by this or that come to think of all the poor poor children who are waiting for a Santa to arrive but the man never does. So they go to bed feeling empty for Christmas being over, hoping that the year will past quick as hopefull Santa will come around next time. But let me tell you, Santa won’t. So you’ll feel so sad for these children that your own problems seem much smaller as you’re a grown-up and stronger. Now the feeling of being stronger should properly take over and you should feel just furious for all the injustice and hurt in the world. There is no space left for Christmas gloom.

Day 1.
On Friday I got up, watched series, did the dishes and took a train from Tallinn to Türi. This was in the afternoon and it was getting dark. On the side of the rails I saw two huge moose, they seemed so fagile carrying their huge bodies in confusion toward the white line of birch trees. My Mum came to pick my brother and me up, we got vitamins, honey and coffee for my great aunt to whose birthday we were heading shortly. It was a joint one with my Gran, my Gran turning 75 and auntie Vaike 80. They looked fabulous and gave me huge loving hugs. There were many relatives and once the band started playing, most of them took off to the dance floor to shake it from the bottom of their heart.














My Gran at her party. Photo Signe Jäetma









My Gran hugging Santa, Koidula and Jakobson watching. Photo Signe Jäetma


Around 3pm I entered the drink-n-eat shuffle
8 blueberry cupcakes
1 glass of champagne
Fruit
1 boiled potato
2 pieces of herring in sour cream sauce
3 slices of Gran’s bread
1 glass of champagne
2 pieces of fish in tomato sauce
Fruit
1 glass of champagne
2 shots of cranberry liquor
1 glass of champagne
1 shot of cranberry liquor
2 pieces of Gran’s bread
1 plate of fish in tomato sauce
1 glasses of champagne
7 chocolate truffles
1 piece of cake
3 chocolates
(missed red wine, homemade beer!! and various booze offered to me while I was having the cake and was too distracted and inarticulate)

Day 2.
8 pancakes with cream cheese and blackcurrant jam
1 cup of tea
6 chocolates
3 tursamaks salad sandwiches
½ blackcurrant liquor shot
4 chocolates
2 glasses of champagne
2 pieces of salmon with pumpkin and 2 potatoes
4 tursamaks salad sandwiches
2 chocolates
1 glass of champagne
1 chocolate
(now decided to eat all the leftovers within a reach, which was not easy to do at this time of day)
1 piece of salmon
2 pieces of bread
4 tursamaks sandwiches
2 blueberry muffins
1 cranberry liquor shot

Day 3.
I slept til noon and opened my eyes at times to check if the sun was still shining. It really was. I did my daily (no so much daily yet) practice but all the fish, cream and alcohol had made my body very inflexible. Maybe it was the fact that my yoga mat was not there or that there was no support of other people’s presence, it was just so much harder than in the beginning of the week. However, I finished and realised this was the first time I had carried out the whole of my simplified practice at a location other than the yoga school. I’ve always wanted things to come to me quickly, right now and to the full extent. I rarely live up to achieving this and this brings discontent. Whenever I fall, it doesn’t matter whether I am becoming better overall or not, all that matters is to pick it up, forgive and carry on. No more fish, pointless booze or sweets for me for a while.

Loeng muusikast ja kõigest

Ryan Mastro foto


Kuulasin täna Ööülikoolist potikildude pesemise kõrvale Kalev Rajangu loengut 'Muusika kodustamine ehk kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängita'. See oli värskendav ja natuke isegi sümboolne, nagu kõik üldse vabalt olla võib, sest nendesse kontroriruumidesse, kus meie arheoloogiafirma hetkel resideerub, kolis mingi salvestusfirma. Sinna, kuhu ma kilde kuivama viisin, tuleb paari nädala pärast heliruum. Hetkel seal pole heli, vaid vaikus, hääl, mida teevad potikillud, mis olidki kunagi potid, pannid, kausid, kus tehti süüa, mis siis purunesid ning aastasadu aina tiheneva sodiga segunesid. Kaks meest ja üks naine seadsid kõrvaltuppa tehnikat üles. Mulle meeldis Rajangu jutt, mis oli pigem meeleharjutus ning mõnus kuulamine, kui tõepähe võetav õpetus. Kahju, et ta nii kiiresti rääkis, kuigi see oligi osaliselt see kirgastav element. Tundus, et tal on nii suur häda öelda intelligentseid asju, ehk rabada, ilma, et kuulaja võiks natuke enda ja temaga vahepeal dialoogi pidada. Aga kui selline loeng kirjutada ja ette lugeda, siis võib endale väikest loorberit ja ego-häälevõnget vist lubada küll ning ma ei pane talle seda sugugi pahaks. Kokkuvõttes olin temaga suuresti nõus, eks lääs ole jah mehelik ja obsessioonis kõige ja kõigi kodustamisest; Jumal ongi Tatataa või Lalalaa; jpm.

Tegelikult tahtsin vaid kirja panna ta mõnusa ümbesjutustuse Herman Hesse loost selle kohta, kuidas "terve kari heliloojaid rühib mingi mäe poole ja siis Richard Wagner ja Johannes Brahmsil on tohutu suured kartulikotid seljas ja nad on lausa nõrkenud. Ja siis see jutustaja annab teada, et mis seal kottides siis on, mispärast just Wagneril ja Brahmsil, aga siis öeldakse niimoodi, et nendes kottides on need noodid, mis jumaliku õigluse järgi on leitud nende heliteostes olevat üleliigsed. Ja see on niisugune tappev koorem nii Brahmsile kui Wagnerile eksole. No kujutame ette Arvo Pärti ja võib-olla mõnda teist minimalisti minemas mäest üles käed taskus, vile huulil."

See oli lihtsalt nii armas lugu, et pani mind südamest naerma. Muidugi soovitan seda loengut tervenisti kuulata, sest Rajangu räägib muhedamalt, kui mina trükin.
Siin http://heli.er.ee/helid/oy/OY2011_Kalev_Rajangu_Muusika_kodustamine.mp3

Let Me Know Silver Swan

Unes olin ühes suures kandilises majas, käsipuud ja trepid, kõik pruunid ja tõsised. Ülemisel korrusel oli valgem ning paar teist inimestki, aga ikka tundsin peaksin alla lugemistuppa minema. Laed olid kõrged ning mul veidi jahe ja võõras. Siis võttis keegi minult käest kinni, ma ei tihkunud vaadata, kes see oli. Kõik sai soojust, julgust ja lihtsust täis. Majast eemale viis rohtunud lumine tee, raagus puude vahelt, seal sai kõndida, sealt sai minna.

Kolde puiestee

Tippisin Kolde puiesteel tennistega lumelörtsis, kui kohtasin oma keskkooliaegset raamatutegelast. Nagu Tartus see juhtuks, hakkasin teisipäeva hämaruses kuulma skisofreenilist jutuvada. Tundus, et ta oli selle juba varem kirja pannud ja nüüd luges seda ette. Mehel oli muidugi seljas pigem laitmatu hall vihmamantel, käes mingi asjaliku sisuga kotid ja tundus 'et ta kuulub kellelegi', ta oli hoolitsetud. Puiestee kõnnitee oli pikk ja libe ja säras unenäoliselt. Rohkem kui Tartu, Tartu särabki muudkui ja enamasti unenäoliselt. Tallinnas on teisiti, piirid on selgemad, meretuul, ja ise valmismõeldud juhused ja unelmad saavad teoks pingutatult või mitte üldse. Aga kui ma seda meest nägin seal kindlas segaduses seismas ja rääkimas identiteedist ja vabariigist, süsteemidest, vaimuhaiglast, hoolimatusest ning loomingust, poisist, kes kojuminnes hoiab käes nuga ja sind selga pussitab, näis kogu see kõnnitee tema teadvuse, reaalsussena, "Protsessi" mingi kõrvalhetkena. Ta oli nagu kaua sahtlis kopitanud postkaart, mille saades tulid silme ette mälestused ühe vanaema juurest teise juurde, kodu kapid ja palju muud. Ma ei kartnud teda vaadelda, lausa uurida, seda specimeni, kes minu leksikoni järgi kuulutati surnuks või olematuks mitu aastat tagasi. Ma arvasin, et olin gümnaasiumis neid raamatuid täiesti valesti lugenud. Võitlesin tahtmisega temaga rääkida, aga just tol hetkel innustus ta poisi ja noa teemast, identiteediosa tuli siis, kui ma juba üle muru, üle lume teise tee otsa olin jõudnud, et ühte viiekorruselisse majja siseneda. Ta oli üle kõnnitee end minu poole suunanud ja rääkis edasi ja valjemini vist. Jäin veel korra seisma, kuulasin. Ta oli intelligentne inimene, kuigi ma tegelikult kahtlen, kas ta mind nägigi. Mul hakkas temast ja Juhan Liivist kahju.
Pärast, kui läksin tagasi, oli puiestee veel vaiksem, veel pimedam, veel libedam, veel pikem, aga meest enam polnud. Ta oli kuskile korterisse läinud ja elas nüüd seal.

Ma tean, et mu reaalsusel pole häda midagi, aga mind üllatab kui väga meenutab see auku sinises operatsioonipaberis, mida võib ühelt kohalt teisele nihutada ja siis urkida, aga kõik muu jääb ikka kaetuks (olen liiga palju Grey Anatoomiat järjest vaadanud), mis kurvem veel, mõne aja möödudes ununeb. Teisalt võib-olla ükskord saavad need vajalikud protseduurid tehtud ja katet pole enam vaja. Ja siis on normaalne kohtuda sellise mehega või Raua tänaval valele uksele koputades vesta natuke juttu valgeks mingitud kassinaisega. Ja palju muud.

Cassius

Laul pole suurem asi, nende 'I love you so' on samas päris hea. Nagu see video. Mix&match. Väike päikeseprill, vahemeretsill, flowyouknow.

Going green

If sustainability is about one thing, it’s survival. Probably the most famous story of all about survival appears in “One Thousand and One Nights”. Scheherazade volunteers to marry King Shahryar knowing it is his custom to take a virgin in marriage each night and kill her the next morning. She survives from one night to the next by telling stories that never quite finish. It’s her art that keeps her alive. But it does so in two ways. Night by night, story by story, she effects a change in the king’s cruel heart, awakening his imagination and sympathy. After a thousand and one nights, the king reveals his love for her. By surviving, Scheherazade shows that art not only reflects the world, it changes it too.

by Robert Butler http://moreintelligentlife.com/content/ideas/robert-butler/going-green

Little Dragon - Twice

Prangli

Jim Denevan on Lake Baikal

http://theanthropologist.net/#/JimDenevan

direction raw

http://ohsheglows.com/2011/07/11/raw-buckwheat-breakfast-porridge/

Bon Iver - Skinny Love (Das Kapital Rerub) [HQ]

'Beginners' Trailer HD

Coldplay - Lost!

Вопросы священнику

Внимание! Нам приходит очень много вопросов о хлебной закваске, якобы распространяемой из нашего монастыря. Сообщаем, что эта закваска не имеет никакого отношения к нашей обители.
http://www.pskovo-pechersky-monastery.ru/russian/qp/

Õnnis on Inimene - Estonian Philharmonic Chamber Choir

Life and blogs

Hello friends of different nations. The blog is back from the holy-days of summer. Now being topped up with berries, sunlight and pharmacy’s Chinese energy pills, I am at it again. At what exactly, I'm not completely sure. I hope learning Estish is going well for you, I truly hope no one of you have tried to google translate
because in this particular case
there’s no point to this chase
this website has no place
in translating this shooting mace
you would simply think I’m a nutcase
but im not yet totally out of space
or dug out of world's surface
unlike Lucy with the diamonds, her grace,
one day i will look like her face,
efface,
before that, the world we should embrace
you know, wear a bit less lace
and forget about the crazy race,
sit facing the sun in any terrace
vivace!
yet walk in a slow pace
or do whatever roughly legal to feel ace.

In my case it would be ace if i'd have a place in Tallinn, with a terrace, but i'm not picky, i would embrace any sleeping space, as i'll be archeologically excavating the surface of this city where people have both, mace and lace. Tartu is so much better. Currenly I am enjoying the plentiful joys of being homeless.

ahoi august

You know in yoga they say that today is like an exhalation, not very well grounded but a bit tiring. I think today was well grounded. Pärast hommikuvõimlemist läksin varast kartulit võtma, hiljem ühines minuga ema. Õnneks vaod olid meeldivalt lühikesed. Jumal õnnistagu lühikesi peenravagusid! Onu Kalle tuli lahtiajajaga ka peagi tagasi ja ajas veel kartuleid lahti. Siis tuli Kalle naine Elle appi, kartulit polnudki eriti võtta, kui saabisid vanaema ja Malle. Varajane kartul sai paari tunniga üles ning hakkas sadama seenevihma. Tegin süüa ja siis läksime vihmale kohaselt metsa kuuseriisikaid otsima. Oh sa, oli neid ikka palju: korja nagu marju, kükita ja nopi. Peagi oli korv täis, Elle taga oli väga asjalik käia, sest ta jättis rohkelt noori võiseeni maha. (Ära pane pahaks, Elle). Pean siiski lugejaid hoiatama: metsas on juba palju põdrakärbseid. Koju tulnud, kippusin ikka pead sügama oma seenekilosid puhastades. Enne seda nägime kahtlaseid uitajaid, kes vist üritasid vanade talukohtade juurest midagi ära vedada. Auto oli roheline pick-up, numbrimärgiga 941 BCA, roolis nooremapoolne mees valge kampsuni ja kuldketiga. Läheb põnevamaks veel. Täna on minu vanaisa Reinu sünniaastapäev, nii et pärast seeniseeniseeni, käisin leili võtmas ja põdrakärbseid lämmatamas ning siis õhetates tormasime vanaema juurde sööma. Toit oli hea ja seltskond oli muhe, nagu ikka. Jäin veidi hilja peale ja ema oli juba autoga ära tulnud, nii et plaanisin kenasti mööda Väätsa ühistu lehmalauda tagust teed koju jalutada, äkkis näeb veel kitsekest või isegi ilvest, kelle jälgi ma palju viimasel ajal märganud olen, ikka lompide ümber kitse jälgede kõrval. Lehmalaut ise oli suur ja rammus, meenutades mingil põhjusel nõukogude maanaist. Aknad helendasid ja, mulle tundus, et korstnasti tuli raadiomuusikat. See tähendab, naine laulis kindlasti, aga ma pole kindel, kas see tuli korstnast. Kahjuks läks nii pimedaks, et suurem osa teest jalutasin Indast unistades, metsa hääli kuulates või siis mõeldes mu esmasele reakstsioonile, kui seesamune ilves peaks põõsast suure innuga mu kaela poole viskuma. Põõsast, madalalt, muidugi, ainult piltidel ründab ilves puu otsast, tegelt talle meeldib sinna ronida küll, aga sulle pähe hüppama ta sealt nüüd küll ei hakka.

Shurali-nimeline metshaldjas, keda tundsid vaid Kaasani kubermangu udmurdid, on Wichmanni arvates tatari päritolu. Teda kujutatud alasti karvase inimesena, kes sageli hobuse seljas ratsutanud (Wichmann 1893, 1: 11-12). Shurali huiganud öösiti metsas, eksitanud inimesi teelt ja meelitanud enda juurde. Ta kõdistanud neid hirmsasti või tantsitanud rampväsinuks (Harva 1914: 155).
www.folklore.ee

Nojah, aga kui ma umbes poole tee peale jõudsin, olin nisupõllu ja noorte kaskede ning pisikese metsaniidu vahelisel kruusateel ning siis ometi tundus mulle, et mu ees on üks suur must loom, nagu mägi kõrgus ta. Seisin vaatasin ja sain aru küll, et see seal eemal tee peal pidi põõsas olema.

"…nii ma käisin ja käisin, rõivad pahupidi pööratud, olin Tumi poole minemas, aga jõudsin hoopis Juskouli poole, tee peale juba. Läksin juba tee peale, kui ärkasin - Juskouli minnes mul homme tagasi tulla ju kauge ka, davai Tõmi poole. Tõmi poole minema hakkasin - täitsa must miski nagu kõrgub eespool. Mis teha? /---/"
Olga Zolotarjova Jari rajoonist Bairami külast, www.folklore.ee

Võimalikest variantidest (rikkuda vilja ja joosta läbi odra kodumetsa poole; seista ja oodata kui läheb veel pimedamaks; tagasimineku mõtet ei tulnud) otsustasin sõbrale helistamise kasuks. Helistasin muidugi emale ning ütlesin, et kardan, et kui ma edasi lähen, kõnnin karule sülle. Ega päris kottpime polnudki. Ema naeris, mina naersin ja pärast kõne lõpetamist vehkisin tükk aega telefoni helendava ekraaniga (miks ma taskulambifunktiooni ei kasutanud?) ning siis astusin suhteliselt kindlal sammul põõsa poole. Kuid just pärast võitu iseenda üle ja nii, hakkas põõsas liikuma ja lagunes tükkideks muutudes hoopis üsna arvestatavaks seakarjaks. Seisin kahe nigelavõitu kase ääres ja uurisin, kas saaks otsa ronida, tundus, et võib-olla, aga see võib kaskedele elu maksta. Otsustasin uuesti emale helistada ning veenda teda midagi ette võtma, mis õnnestus, sest need sead suundusin odras röhitsedes nüüd juba minu suunas, samas kui mina ragistasin kaskedes ja proovisin hirmuäratav olla, mis ebaõnnestus nagu tavaliselt. Seakarja ma ei huvitanud. Ema sõitis Toyotaga üle põldude ning oli peagi kohal. Sead jooksid ära. Imelikul kombel oli karjas veel päris palju pisikesi vöödilisi põrsaid. Hilissuvi siiski juba. Tagasiteel nägime kahte öösorri.
Nüüd istusime siin ning lugesin ilmateadet ning kirja õelt. Ema astus kapi juurde ja võttis sealt välja kaks kaunist õhukesesest portselanist teetassi, sellist eelmise sajandi alguse hõngulist. Ta vibutas neid mu silme ees ning innustas ära arvama, kust ta need sai. Ma ei teadnud ning ta ütles, et tal oli eelmisel kevadel asja sinna taha metsa äärde ning ta oli autost näinud midagi valget metsa all helkimas. Lähemale minnes olidki need osutunud kaheks päris antiigivääriliseks tassikeseks. Need olevat olnud asetatud kahe peenikese võsakännu peale justkui oleks teejoomine kraavis äkilise lõpu saanud. Võib-olla nii oligi, sest natuke eemal vedeles kallimat sorti sportvest, mille siseküljel olid limukad. Ema olevat kiiresti juurelnud eetilismüstilistel teemadel, krabanud talve üle elanud tassid ning teinud sündmuspaigalt minekut.

Täna kuud näha pole. Kuna nädala algul on kuuloomine, tasub seeni otsima minna kolmapäeval. Mina ei lähe, mina olen siis Tallinnas ja otsin üürituba.

A Land Down Under - Men at Work

mõtlesin, et peaks ikka kuhugi reisima, võõraid koeri paitama ja lugemisega vaheldumisi päikeses peesitama

..i've been wandering around...

Such a nice evening, quiet and nice on the Meadows, for a change a warm warm breeze. I walked home hearing and listening to Kings of Leon. There was a concert at the Murrayfield stadium, the words were clear and the crowd was clearly enjoying it. Definitely one of the pluses of Edinburgh. Name: opportunities. Location: to be found.

Theo Jansen's Beach Animals

Family Of The Year - Summer Girl

Ema ütles, et aias sai valmis esimene maasikas
ööbikud laulavad peenarde kõrval

Köögis jookseb pika sabaga väike hiir
Õues on suveöö

Ёжик в тумане

This is my first post and a little clip meant for the blog reader more than myself. I couldn't sleep and thought it's time for some childhood cartoons. Here's one of the classics, Hedgehoggie in the Fog. My world without Russian cartoons would not be the same.
The Lion King and other Disney movies still leave my lying emotionless, I really don't want to sing to these songs whether I'm high, or low, I usually just pretend to recognise them. The other night someone put some Disney music on and people from Brazil to Poland town sang along, but I just wanted to stand up and keep walking til I disappear in the fog. Well, on the spot, of course, I just closed my eyes and politely waited for them to stop, maybe slightly giving an impression to be enjoying this. I guess the cartoons just say we're not all the same after all, or we might be, but we haven't always been. For some reason Disney makes me angry, it stands for this particular childhood happiness or something else very Western.

I like the book about Bambi though.

Pipilotti Rist - Ever is Over All

Naised. Naine. Neiu. Tüdruk. Naine. Eesti naine. See video meenutab mulle neid Eesti Naise 90ndate alguse esikaasi, jäike aga pudedaid lõikelehti kandiliste joontega mantilitest, mida on võimatu õmmelda. Naised, emad, kellel on paar vanu kingi ja ENSV. Põlveni seelikud ja suured naised. Soe higilõhn. Inimesed, kellest on said emad, kes aga võisid kodus kasvatatud kalladest rohekasvalged õied välja võluda, neid noppida ning nendega maailmu puruks lüüa, et saaksid uued idaneda. Kui tihti kodus kasvatatud kallad õitsevad? Ma tean ühte naist, kelle kodus nad pidevalt õitsesid. Lisaks ta päevitus kiirelt, uskus teispoolsust, salasõnu ning nägi oma east palju sirgem-siledam välja. Maamajades vist kalladele ei meeldi, nende teemaks on rohkem revolutsiooniliselt egalitaarsed valgusküllased radiaatoritega paneelmajad. Eks nüüd ole asjad teisiti ja maamajadki või soojad ja siledad olla.

Praeguseks on kallad ja toasõnajalad asendatud läänelike orhideedega. Need on puhtad ja stiilsed heaolulilled. Vahel ma mõtlen, et see on tagasiminek. Orhidee (siberi võhumõõk on ka üheiduleheline, aga ikkagi iiris ja pealegi metsik) pole ju eriline relv. Ja ta õitseb tavaliselt... pidevalt? Revolutsioonid pole kunagi pidevad, pidev revoutsioon on lihtsalt kriis ja ei tekita kelleski suuri lootusi või tegevusiha.

Varsti tuleb jaanipäev, siis saab jälle sõnajalaõisi otsida. Ja pärast kodus aknal orhideesid vaadata. Huvitav, kas Kristiina Ehinil on mõni orhidee. Ta on nii ilus.

Aastatuhanded. Aastatuhanded. On. Läbi?

Tahaks, et valge mehe aeg saaks ümber, koloniseerumine lõppeks ja algaks midagi muud.

pipilotti rist

I went to see Pipilotti Rist's Sip My World. I hadn't been to a gallery for a long time. It was wonderful to drift in her dream; any real dream.

Koli

Tiit Leito pilt, Õnnepalu blogist leidsin. Ma olen Tiit Leitot seal Tammsaare kandis ikka askeldamas näinud, tundub üldiselt selline praktiline inimene olevat. Ta maakodu on üsna uus pruun ehitis, ja mõtlen, et seal noore Jägala ääres sangleppade all võib päris niiske õhk olla, aga küllap on jällegi suur tõenäosus aknast jäälindu näha.

Asian Dub Foundation - Fortress Europe

Border of the empire, making of

Nikolay Polissky and the village of Nikola-Lenivets

Nikolay Polissky moved to the small abandoned village of Nikola-Lenivets approxima­tely 200 kilometres from Moscow. He forged a close alliance with the villagers there and started working on artistic projects involving Land Art, architecture and walk-in sculptures.





http://www.polissky.ru/en/bolshoj-adronnyj-kollajder/
Some of the structures in MUDAM, Museum of Modern Art in Luxembourg in 2009, which I was also lucky enough to see.

Talupäevad!

Ooh, 30.-31.07 on Jänedal jälle vanas headuses toimumas talupäevad! Koduõlu, pulli- ja saagimisvõistlused garanteeritud. Mõisapargi tiigis ujuvad tõenäolised pardipered ja luiged, müüakse kassipoegi ja kutsikaid. Teed tolmavad, inimesed ostavad jäätist ja odavaid padjapüüre. Pakutakse värsket kärge.

Tagasiteel saab Järva-Madise surnuaial käia, siis Avega rabalaukasse hüpata ja pärast Kollassaares lõket tehes vahutavat kõduõltsi rüübata. Linnud laulavad, vetsu ette on teinud julga võsavillem. Aega on, südasuvi.

Crane mother

Crane mother Tatiana Tatiana Zhuchkova dresses in hot crane costume each day to feed her clutch of rare Siberian crane chicks
Oksky Zapovednik

Description and photo Igor Shpilenok

Augud

Asjad annavad alla

Sukkadesse tuleb kohe auk
Tennis1 on õmblusest lahti
Teksades on auk
Pluuse nööp läks pooleks
Tennis2 põhjas on väike kuri auk
Sokkides on mitu auku
Pluuse varrukasse tuli kolm auku
Sukas on juba auk
Tennis3 tald on kulunud
Fotokott-sokis on pisike auk
Dressides on auk
Kampsunis on lisa-auk

kuuldemäng

Kui mul oleks auhind, siis ma annaks selle muusikapalale

Öökülm feat. Lotte - Seagripp 95 lyrics

Jee! Wa! -Nii ütleb mu vaist
/---/
Ära karda
Ole mu Jane, olen Su Tarzan
Ole Beyonts, ma olen Jay Z
Ole mu Vilja, olen Edgar, bei-bi
/---/


Andra Teedele on lustakat konkurentsi tulnud.

November 2009

Edinburgh. täna.

Vaatlused

Päeval sadas vihma. Käisin jooksmas ja ülejäänud päeva kas sõin või vaatasin seriaale. Siis tuli päike välja. Nüüd oled raamatukogu kuuendal korrusel, siin on nii valge. (Kuulasin Victor Deme Djion Maya't; vabadan snooblikkuse pärast, aga ma ei saa lugu postitada, sest nüüd kuulan hoopis muud)

Siin on palju skandinaavlasi, nad on pikad, blondid, trendikad ja hirmuäratavalt lihvitud. Sätitud juuksed, figuurid. Curl here, curve there. Folded.

85% tume šokolaad on veidi liiga kange, teeb suu paksuks nagu toomingamarjad ja ajab aeg-ajalt köhima.

Südaöö läbi. Olen nüüd kodus loomulikult. Jõin palju punast veini ja koostasin nimekirja põhjustega, miks minust teadlast või haritlast ei saa. No ma südames ikka loodan, et haritlane saab, aga kas just Cambridge'i materjal...

Lõputöö esitamiseni on vähem kui nädal aega
- Kirjutada on veel kolmandik
- Ma ei tea, mida ma selles kolmandikus õige väidan
- Olen joonud julgelt üle poole pudeli veini
- Homme olen tööl
- Tahaks peole minna
- Unistan Uus-Meremaa reisist auto ja kahe sõbraga (nad pole veel mu sõbrad) pärast magistri lõpetamist ja nende magistri algust
- Kuulan David Guettat ja olen viimase nädala jooksul vaadanud kolm hooaega The Big Bang Theory't.
- Mõtlen ebatervislikult palju oma figuuri ja juuste allakäigule ning viimati tegelesin oma lõputööga põhjalikult vist kolmapäeval
- Juhendaja arvas, et olen teistest rohkem aega investeerinud, et kõik on ok ja et ta ootab, et saaks lugeda seda kirjatükki, pärast mida arutlesime broken society'te teemal, rääkisime lambafarmidest ning inimmõistuse piiratusest

Kahtlemata- ootan sind tulevik.

















































































































Jamh, tulevik on nüüd käes: süda on veinijoomisest veidi paha. See rootslaste asi... mäletan suvist pärastlõunat, kui olime just uue teleka saanud ja see näitas läbi värvilise sahina ka Pipi Pikksuka lugusid otse Rootsist, pannkooke põrandal ja Kapteni otsinguid. Leidsin selle häiriva nagu hiljem Harry Potteri. Siis veel Tjorven ja suur turvaline berhardiin, kullased saared. Nii väga tahtsin Kablisse minna. Paar aastat hiljem lugesin Bullerby lapsi, millest sai mu vaieldamatu lemmikraamat; katusealune tuba kaltsuvaipaga... Annelinnas mul mingi malbe versioon sellest juba eksisteeris, teisel korrusel üheksast. Need kõik. Ja skandinaavlased raamatukogus, keda uskumatult kõik mu vestluskaaslased siiani põlastanud on. Kord talvel sõitsin koju Oslo kaudu, tahtisin Munchi maalitud kleite vaadata- õnnestus hästi, odavam oli ka. Poolel teel lennujaamast linna läksid kaks tüdrukut bussilt maha, nad olid ilusad, tänavad olid veatud, valgusfoorid särasid, oli õhtu, vanemad olid neile vastu tulnud, siledel uuel asfaldil veeresid autod. Millistesse eludesse? Võiksid olla imelised, aga tunduvad kuidagi uimased hoopis. Kuid pole ju. Mind täidab mingi heldimus. (Mõtled, punane vein, aga Tjorven hoopis)

Sünge

Läksin hilja magama ja ärkasin vara veidi häiriva unenäo peale. Keegi oli laua ääres tapetud ja tegu oli ühe suure kilekoti peitmisega, kus olid kaltsuvaibalõngad ja pea. Vastavalt olukorra ebamugavustasemele olin kas tapja, tagaajaja, jahitav või siis tapetu kuri sugulane. Lõpuks tundus, et keegi vist polnudki surnud või oli see ammu juhtunud. Tegevus toimus peamiselt valges kahekorruselises majas, kus olid seinapildid ja üks suur must koer. Tahtsin majast välja pääseda, keegi (ilmselt üleloomulike võimetega kuri sugulane) pani uksi ikka kinni (olin tapja), siis tuli meelde, et üks uks, mis enne kinni oli, pidi ikka lahti olema ja näed - oligi. Hüppasin majast välja murule, kus kaks noort neiut juba kirgastes riietes lamasid ja kiiresti meresoola ahmisid, sest maja pidi plahvatama, kõik asitõendid kaotama ja kiirgust eritama. Päike paistis.

Ärkasin korra, mõtlesin süngepoolseid mõtteid ja vaatasin Eestis teadmata kadunud inimeste pilte ja nende lugusid; mõtlesin metsadele ja maa-alusele ja kui kerge võib olla kedagi peita ja kaotada. Kõige õudsem, mida ma ette kujutan, võib olla see kadumine, kui sa juba oled kadunud, aga teadvusel. See üksindustunne. Ja siis, et need ärakaotajad kõnnivad meie keskel ringi.

Muidu on kõik hästi. Sellised uned ei häiri mind oluliselt ja kui deepanalüüsid, siis polegi asi ju nii hull. Unedes.

Intro

Hallo hallo

Oh, ma olen juba mitu korda paaniliselt mõelnud, et peaks OPi arhitektuuriteema muusikapala kindlaks tegema ja seda kuulama kuni enam ei taha. Ja nüüd juhuslikult leidsingi! Päris lahe on ka mängima panna kaks korraga, nii umbes 20 sekundilise vahega. Mmmmmmm.
Sobib südamlike vestluste ja lootusega ilusti juba hiirekõrvasesse kevadesse.

AstroGeorgia

Kuulan juba mitu päeva. Tundub ilus. Hommikuti paistab päike juba õige eredasti ja natsissid õitsevad. Täna tänaval kõndides tundsin eriti tugevat lillelõhna, park oli inimesi täis, muru oli lõbusalt päikeselaiguline; praegu maitseb tee hea.

Oh Video!

Tartu in 5min

So the bright light has finally made me miss Tartu again or maybe it's the optimal two-month absence. Yes, there is a pattern. I stalk Tartu. I go and google 'Tartu'. First I click Wikipedia: 'In contrast to Estonia's political and financial capital Tallinn, Tartu is often considered the intellectual and cultural hub, especially since it is home to Estonia's oldest and most renowned university.' Then I go back and look at the pictures, after which I open www.kv.ee and check available flats, the criteria are 1-2 rooms, floor 2-4, Vaksali or Tähtvere area, wooden building. Rarely something good comes up, I think the last one was Navitrolla's flat but it would be simply lame to get a ready-made flat, especially if Navitrolla was the most recent dude to inhabit the scene. As if the best times had passed already, which obviously is not the case. No. I expand the search to 3 rooms max and other types of houses but pictures of refurnished kitschy living spaces and cute nurseries put me off.
Now I'll google Johannes Pääsuke (maybe 'Johannes Pääsuke Tartu') and look at some good old photos.
And it's time to eat some more or go back to the dissertation which is not going all that well. I have no idea how many companies are operating in the Timan-Pechora Province and whether any of them will reply once I email them and ask for environmental and social action reports with finance details. Probably I will need to call them. But it seems more difficult things have been accomplished.
















Photo J. Pääsuke

Missed chances

Today I had a dream about lying in the bottom of a dried lake with many Italians, my brother and his friend. The lake was supposed to have a curing effect, you could think (but not talk!) about your problems and it would heal you. I think it was on an island, the coast was very rocky. We got there by the Old Man's boat, some sardine fishing may have happened, and on our journey from the beach to the lake we passed through a posh house, I was left behind and ate some valgeid klaare on a hilltop. I bet that tree was in Estonia, no other country has such lush early-autumn nettles under apple trees. This has nothing to do with sin though. I guess I hoped the lake would be more fun but at least it was very warm and nice so I pleasantly dozed off.

Yesterday.
B: Here are your Oreos!
Y: Jesus is not dead.
B: Excuse me?
Y: Jesus is not dead and he cares about you too and would like to talk to you.
B: Right, let me put these Oreos through for you. That's £1.60 please.

Exactly 24h earlier at home.
B: Hello..
X: Hello! Would you like to talk about Jesus Christ? We are here to talk to you about Jesus.
B: No... I don't think I would. But good luck, bye.
X: So you wouldn't like to talk about Jesus?
B: Nope, no.

Beautiful creepy things

Children with flowers; Homelessness, belonging; Emerging, disappearing; Sound, visuals, emotion;






This all reminds me of Bayona's 'The Orphanage'.

Kevad toas

nüüd on kärbes ka

Local gender studies

Participant observation among students of Edinburgh University, the main library, 2d floor, south eastern corner. Wednesday 16th February, 2011.

From the total of 24,759 students of Edinburgh University, 44% of the students are male, 56% female.




















Results: There are more male than female students in the library at night. Most of the people tend to go home before 1.30am. All of the students staying after that seemed to have an assignment for the next day.
The peak at 23.30 occurs most likely due to the closing of the 5th and 6th floor at 23.00.

The day of slow plenty

I slept two hours, but the night was only a snapshot.
I was supposed to have lunch with Sophie.
When I got to uni by noon I found out that the assignment was due at 2pm.
Two more critically needed extra hours.
No lunch but the last Conservation Management lecture. Islands. My last science/ecology lecture. Ever?
I talked about things in the class. I think the guest lecturer liked me.
I liked myself when I said calm sentences that I actually thought.
I cycled home and ate the rest of my Chinese take-away.
Got a call, so I'll be going to work tomorrow by eight. That's why I'm still awake, don't want to lose time sleeping.
It's Valentine's Day. It has been a day of friends. Head sõbrapäeva!
I had tea and scones, it kind of rains. Some Wadabi peas from Japan, OP and Ventsli Etnokonserve.

Rohkem unenägusid, vähem stressi, palun

Väsimus hakkab järele jõudma. Ma arvan, et asi on päikese puudumises: eile kui ta säras oli elu hoopis midagi muud kui täna. Nüüd on taevas jälle lootusetult hall.

Õnneks näen vahepeal toredaid maastikuteemalisi unenägusid. Nädal tagasi ujusin kuskil sopases ja kalarohkes erarannas ja vahepeal kõndisin ka vee peal. Üle-eile sõitsin rongiga Väätsa kolhoosi lehmalautade juurest Saksamaale. Kõik oli hästi suur ja avar, ainult meie rong oli vana kiitsakas, mis vist maast erandunult kihutades küljelt küljele kõikus. Maa oli tuhm ja sõitsime mööda ka lillehekkidest ning ööbisime üht Hiiumaa spordihoonet meenutavas kaarhallis. Lõpuks tundus, et oleme tagasi Järvamaa karjamaadele jõudnud, olin oma avastusest hämmastunud, kui tundsin ära kodumetsa tagused põllud. Jooksin ja jooksin, hüpped muutusid suuremaks, nii et lõpuks ma pea lendasin.

Võib-olla kõik peabki praegu nii raske olema. Võib-olla pole miski raske, ma ainult kujutan ette. Tahaks, et ei peaks tööl käima ja et võiksin reaalselt öelda, et võtan õhtu või terve pühapäeva vabaks, pesen pesu ja panen riidehunniku diivanilt kappi.

Eile öösel oli mingi Max Plancki kokkusaamine, mida oli vaja korraldada -- igavene jama, ja Nõukogude stiilis laualinad... See unenägu vaheldus minu ja kellegi teise Vene-Aasia saarele vangiviimisega. Viimane oli väga põnev. Kõigepealt pandi meid keskmise suurusega sõjapaati ja algas tee tumeda saare poole. Siis kõndisime mägedevahelises orus, kus marssis ka keegi aasialane, nägu peas raske. Maastik oli nagu Mt Edeni Over Dose. Olin elevil, sest pidime seal olema vaid päeva, kiire oli meie vabastamisega. Mina, teine vangistatu ja meie valvur jõudsime taluni, siis hakkaski meie arrest lõppema ja istusime enne tagasiminekut puhkama. Pakuti piima. Kõik oli teisest maailmast ja veidi ohtlik, kaasa arvatud piim, mida tootsid mäejalamil kasesaludes elavad suured lehmad.

Täna olin pisike kõrbeloom, vist rebane, aga mitte päris fennek. Jooksin ja kaevasin liivaküngastel käike, seebiooperi kanti draamat oli, vahepeal sai keegi surma, siis oli eriti palju jooksmist ja asjaajamist. Kahjuks pidin jälle inimeseks saama, et suurde ankaari aru minna andma, põgenesin ja läksin hoopis endise korterikaaslase ja ta perega Araabiasse. Mina ja sõbranna sõitsime pool maad rattaga, pool autoga. Pärast metsavaheteid kohale jõudes, polnud laat mitte midagi erilist, meenutades pigem ülitolmust Türi Lillelaata oma amatöörsete klaasimaalikestega, mida aknale riputada, kui õiget bazaari.

little horse

author unknown

Kevadtujud

Kallis,

Kas tead neid päevi, kui sooviksid mitte eksisteerida või kui, siis olla keegi teine? Olla mujal, olla kevadpäikselisel Prantsusmaal, istuda võõral maal akna all ja vaadata õue, käia samu radu, aga mitte endana. Viimane on vist küll pigem kalduvus mitteolemisele, tahaks elada vähem, tahaks ainult kaugelt vaadata kuidas keegi elab, loeb, külmadel ookeanirandadel jalutab, teinekord naerab, siis voodis kerra tõmbab ja hingab. Jah, siis ehk ei peaks tundma, et minagi olen see, kes elab proovielu, on aja ära, või õigemini -- mõtleb aja ära. Aeg lendab mööda, täis teokssaamata hirme, unistusi ja kogemusi. Võib-olla on seegi hirm surma ees, kuigi tundub olevat hirm elu ees. Hirm selle üheainsa elu ehk surelikkuse ees.

Eks teisedki aja oma ideaalelu taga. Vahel ta tundub pea käegakatsutav olevat, aga ikkagi kaob iga kord, kui olevik kätte jõuab.

Päike paistab. Kevad tuleb, kuigi hommikul sadas lund. Eile sadas vihma, ka üleeile. Istun, ilmselgelt veidi nukker eksamitulemuste pärast, park on suur ja heleroheline, puude varjud on veninud üle muru. Inimesed marsivad mõnusalt kuhugi. Ma pole ammu kurbasid inimesi näinud. Kuulasin enne Sõpruse Puiesteed, siis tuli meelde, et tegelikud on nemadki kuskil olemas, võib-olla nokitsevad kuskil Venemaa oblastis ja plaanivad pärast teismeiga Piiterisse kooli minna, teevad esimesi internetiavastusi ja lõhuvad ojajääd, et kevad kiiremini kätte jõuaks.

Poor small talk

Good old awkwardness at its best. Time in slow motion.


A (glances at B's food): Looks good
B (oh no, small talk...): Umh. (I hope he gave up... Hmm, I think I'm getting a lazy eye, there is something happening to the eye for sure. Hm, I wonder will I be doing any work later today, I really need to write the essay.. Man, why do I always cut myself at work. Haha, it would be really funny if the kitchen was all covered in blood. Hearing an owl this morning was pretty cool. Yea, that was way cool...)

A: I'm really hungry. It's a bit late for lunch isn't it?
B: Yea... Well, it's Saturday, so it's all good...
A: Yes, um, I had a few bites for breakfast, too.
B: (says nothing, looks around; hmm, is he wearing eyeliner? Don't look, keep eating your food)
A: (gets his food, looks at B, nods a bit (maybe imagined), happy)
B: Happy?
A: Yes.

A,B: (silence, both texting)

B calls Aldona, the two agree upon meeting half way and going to the library together.

A: So do you work here? I've seen you working here.
B: Yes, I work here. I just finished work, I'm heading to the library to work. Lots of work. But it works out. It's all good (IT'S ALL GOOD, why am I blushing, oh, I have so much food left, should and pack it and take it with me? I'm pretty full anyways... Ooooh, I hate talking to strangers... Is he making a move? Is he just being polite? Why didn't he sit at a different table for god's sake, this table is so full! It's so full! There's three more people. It's full)

A: What do you study?
B: Ecology and bit of anthropology, I'm on my final year.
A: What are you doing afterwards?
B: Sorry, did you say after my degree?
A: Yes, yea.
B: I'm thinking of going travelling. I'm thinking of going travelling.
A: Where?
B: To the Americas. I'm thinking of Latin America.
A: Why?
B: I want to learn Spanish, I know it a bit already...
A: I went there during my gap year.
B: Was it good?
A: Yes, it was amazing.
B: I think I'd like to go to Russia too, but maybe in after Latin America.
A: What is travelling in Russia like?
B: I guess it's ok. People are very kind, I guess not always the safest.
A: Why to you wanna go to Russia?
B: It's kind of related to the the topic I'm interested in, I mean academically. I'd love to go to Siberia, yea..
A: What's there?
B: Snow and reindeer.
A: Ha ha.
B: Well there's the environmental problems, there's oil and gas exploration and on the other hand the reindeer herding, kind of a clash. The herders' culture is very interesting. (Omg I've reached a level where every conversation leads to my interest in reindeer herders)
A: Can't they somehow do both?
B: Not really.

Follows a dialogue about migratory routs of the reindeer.

Topic shifts to Estonia-Russia relations. (Another ageless classics. The Russian air force crossing Estonian air border is also mentioned).

A: That's kind of the guy's - Putin, is that the guy? - style. Isn't it?
B: Um, I guess...
A: And what was that once... Was it Ukraine?
B: Um?
A: Or Georgia...
B: Yes Georgia!! But Estonia is quite different to Georgia, although I guess all Estonians were particularly interested in what's happening.
A: Is it?
B: Yes.

B finished her food.
See-you-laters were said. B escaped the scene.

Back to Germany

Today I had a dream of moving to Hamburg. It was big and nice and German reminding me of Halle with its little squares of streets. Back in Halle we used to look down to the ground floor where a married couple walked with a little yellow plastic watering can and the fattest cat I've even seen lied on the back garden stairs lazily flapping its tale from side to side. The sunshine seemed as lazy as the cat. This is when I was taught to pronounce bourgeois, sitting next to tomato plants, herbs, treetops, gougouing pigeons and boxes and boxes of beer. I guess they would have said that we do not 'prefer comfort to pleasure, convenience to liberty, and a pleasant temperature to the deathly inner consuming fire. Actually our life was pleasantly comfortable, eastern or hessenian suffering and all that was extremely unpopular, it might have been the summer or maybe these times had passed overall.
Hamburg on the other hand didn't have the contrast of the communist districts and fat cats, unlike Halle, but still felt homey, it was a dreamland that belonged to me more or at least as much as to the others. I settled in a flat of young professionals who were wearing little artsy jackets. It was all quite fashionable and fresh. I felt excited and decided to learn German too.

Hüvasti looduskaitse

Nädalavahetusel käisime kursaga Cairncornsi rahvuspargis. Ilus oli. Tore oli. Kinnistas, et tagasiteed pole, ei minul looduskaitsesse ega kellelgi minevikku. Ainult edasi edasi edasi, et kõik saaks selliseks nagu me tahame.

Agendas

We met in the afternoon and she said: "I've lost something. Where is it?"
"I don't know. What are you looking for?"
"I'm not sure, but I saw it somewhere just the other day..."


Photo Andrei Tarkovky

African flowers

The flowers travel from the Kenyan farm to a florist in London in 48h.
Photo Marco Longari

Michel Foucault

M.F.: /---/ I think that central issue of philosophy and critical thought since the eighteenth century has always been, still is, and will, I hope, remain the question: What is this Reason that we use? What are its historical effects? What are the limits, and what are its dangers? How can we exist as rational beings, fortunately committed to practicing a rationality that is unfortunately crisscrossed by intrinsic dangers? One should remain as close to this question as possible, keeping in mind that it is both central and extremely difficult to resolve. /---/
1984 “Space, Knowledge, and Power” in P.Rabinow (ed.) 1984 The Foucault Reader.

Wikipedia:
Michel Foucault (French pronunciation: [miʃɛl fuko]), born Paul-Michel Foucault (15 October 1926 – 25 June 1984), was a French philosopher, sociologist, and historian of ideas. He held a chair at the prestigious Collège de France with the title "History of Systems of Thought," and also taught at the University at Buffalo and the University of California, Berkeley.
Foucault is best known for his critical studies of social institutions, most notably psychiatry, medicine, the human sciences, and the prison system, as well as for his work on the history of human sexuality. His writings on power, knowledge, and discourse have been widely influential. In the 1960s Foucault was associated with structuralism, a movement from which he distanced himself. Foucault also rejected the poststructuralist and postmodernist labels later attributed to him, preferring to classify his thought as a critical history of modernity rooted in Kant. Foucault's project was particularly influenced by Nietzsche, his "genealogy of knowledge" a direct allusion to Nietzsche's "genealogy of morality". In a late interview he definitively stated: "I am a Nietzschean."
---
Foucault's personal life during the École Normale was difficult—he suffered from acute depression. As a result, he was taken to see a psychiatrist. During this time, Foucault became fascinated with psychology.

Wikipedia:
Acute depression.
Major depressive disorder (MDD) (also known as recurrent depressive disorder, clinical depression, major depression, unipolar depression, or unipolar disorder) is a mental disorder characterized by an all-encompassing low mood accompanied by low self-esteem, and by loss of interest or pleasure in normally enjoyable activities.

Raamatukogus

Jõin ära ühe Red Bulli ja äkki kuulsin korruse teisest otsast hüääni nägelusi, tead küll, selliseid nagu nendes Aafrika loodusfilmides, mida pühapäevahommikuti vaadatud sai. Raamaturiiulid vajusid aega ja ruumi laiali suurteks loomakarjadeks. Natuke rühmakuti ja veidi eraldi istuvatest inimõpilastest said jändrikud savannipuud, mis kuivanud rohuväljadel taktitundeliselt oma neuriite sirutavad ja sünapsites endale aru andmata üksteisega elektriimpulsse vahetavad. Vaatasin aknast välja. Korallid ja tuled ja vesi viisid mu üle India ookeani Austraaliasse.

' The landscape is redolent with memories of other human beings. The ancestral beings, fixed in the land, become a timeless reference point outside the politics of the daily life to which the emotions of the living can be attached. To become this reference point the ancestral journeying had in effect to be frozen for ever at a particular point in the action, so that part of the action became timeless. Place has precedence over time in Yolngu ontogeny. Time was created through the transformation of ancestral beings into place, the place being for ever the mnemonic of the event. In Yolngu terms they turned into the place. Whatever events happened at the place, whatever sequence they occurred in, whatever intervals existed between them, all becomes subordinate to their representation in space. Sequences in time are represented only if they were spatially segregated and occurred at separate places in association with separate features, and even then synchronicity or perhaps timelessness is built into the way they are presented. What remains is the distance between places rather than the temporal distance between events. '
Morphy H. 1995 “Landscape and the reproduction of the ancestral past” in Hirsch & O’Hanlon 1995 The Anthropology of Landscape Oxford: Oxford University Press.


Huvitav, kas bumerangid on päriselt ka olemas?


Aborigeenid bumerangidega 1930ndate alguses. http://www.aboriginalartonline.com/culture/boomerang.php

Wikipedia:
Boomerangs come in many shapes and sizes depending on their geographic or tribal origins and intended function. The most recognisable type is the returning boomerang, which is a throwing stick that travels in an elliptical path and returns to its point of origin when thrown correctly. A returning boomerang has uneven arms or wings, so that the spinning is lopsided to curve the path. Although non-returning boomerangs throw sticks (or kylies) were used as weapons, returning boomerangs have been used primarily for leisure or recreation. Returning boomerangs were also used as decoy birds of prey, thrown above long grass in order to frighten game birds into flight and into waiting nets.
Historical evidence also points to the use of non-returning boomerangs by the ancient Egyptians, Native Americans of California and Arizona, and inhabitants of southern India for killing birds and rabbits. Indeed, some boomerangs were not thrown at all, but were used in hand to hand combat by Indigenous Australians.
Boomerangs can be variously used as hunting weapons, percussive musical instruments, battle clubs, fire-starters, decoys for hunting waterfowl, and as recreational play toys. The smallest boomerang may be less than 10 centimeters (4 in) from tip to tip, and the largest over 180 centimeters (6 ft) in length. Tribal boomerangs may be inscribed and/or painted with designs meaningful to their makers.


http://museumvictoria.com.au/treasures/record.aspx?img=6&Path=4&PID=24

Võib-olla oleks mulgi vaja bumerangi. Ja veel ühte Red Bulli.

After 12.5h day at VH it's time to think of one's future

work what you waiting for
work put your back in it
work just a little more
work sure your wanting it now
work till your body hurting
work working hard and long

work, work, work,work,work x 3
Masters at work

Interested Intern and Research Assistant applicants should email their resumes and a cover letter.

Cotton in Burkina Faso

Cotton harvesting around Banfora, Burkina Faso. By Yann Arthus Bertrand.

ma nägin vist UFOt

Ja siis eile nägin ma vist UFOt. Kuulasin öösel Klassikaraadiot (whoa, olen siis lõpuks sinna faasi jõudnud..), aga ainult ühe raamatu tausaks. Vanemad olid magama läinud ja täielikus vaikuses oli liiga pingeline olla. Üldiselt on Klassikaraadio päris rahustav ja keskendumist soodustav, aga vahel ka õudne. Näiteks keskööl keeratakse mõnikord muusika maha ja pannakse peale verdtarretavad öökullihuiked või siis hundiulg! Öösel! Ma arvan, et peale minu kuulavad seda hinged teispoolsusest ja vampiirid, kui nad olemas on. Üks jube pilt on veel vanainimesest, kes istub kuskil oma üksiku maja üksikus pimedas nurgas ja unetuse ja moe pärast kuulab ka. Võib-olla ta kardab vargaid ja ootab neid, koer laua all magamas. Ma arvan, et see on selline taat või vanadaam, keda linnud enam ei karda ja kellest Maalehes kirjutatakse, et värbkakud tulevad kevadel ta õlale istuma. Nonii, see selleks. Igatahes, tuli mul ikkagi mingi hetk uni, panin Sky Plusi mängima, et veidi kirkamale lainele saada ja igapäevaasjadele mõeldes magama jääda. Olin juba veidi aega und oodanud, kui tegin korra silmad lahti (tegin seda ka paar korda enne) ja akna taga säras väga ere kollane valgus. Ma arvasin, et need võivad autotuled olla, aga mootorimüra polnud, pealegi on tee päris kaugel. See võis well olla ajaloo kõige otsesem valgustushetk, millel on kosmiline seos linnusurmade ja maiade ennustatud maailmalõpuga.

Helenile.

Gell about Umida

In one myth, the hero has been abandoned at the top of a tall, unclimbable tree. At this point the story goes into pure sound effects, 'w-w-w-ba...'. One just has to know that this is the noise of the hero's tears dropping softly down the high, striking leaves as they fall, alerting the friendly snake who will rescue him.


A. Gell 1995 “The language and the Forest” in Hirsch & O’Hanlon 1995 The Anthropology of Landscape Oxford: Oxford University Press.