Kolde puiestee

Tippisin Kolde puiesteel tennistega lumelörtsis, kui kohtasin oma keskkooliaegset raamatutegelast. Nagu Tartus see juhtuks, hakkasin teisipäeva hämaruses kuulma skisofreenilist jutuvada. Tundus, et ta oli selle juba varem kirja pannud ja nüüd luges seda ette. Mehel oli muidugi seljas pigem laitmatu hall vihmamantel, käes mingi asjaliku sisuga kotid ja tundus 'et ta kuulub kellelegi', ta oli hoolitsetud. Puiestee kõnnitee oli pikk ja libe ja säras unenäoliselt. Rohkem kui Tartu, Tartu särabki muudkui ja enamasti unenäoliselt. Tallinnas on teisiti, piirid on selgemad, meretuul, ja ise valmismõeldud juhused ja unelmad saavad teoks pingutatult või mitte üldse. Aga kui ma seda meest nägin seal kindlas segaduses seismas ja rääkimas identiteedist ja vabariigist, süsteemidest, vaimuhaiglast, hoolimatusest ning loomingust, poisist, kes kojuminnes hoiab käes nuga ja sind selga pussitab, näis kogu see kõnnitee tema teadvuse, reaalsussena, "Protsessi" mingi kõrvalhetkena. Ta oli nagu kaua sahtlis kopitanud postkaart, mille saades tulid silme ette mälestused ühe vanaema juurest teise juurde, kodu kapid ja palju muud. Ma ei kartnud teda vaadelda, lausa uurida, seda specimeni, kes minu leksikoni järgi kuulutati surnuks või olematuks mitu aastat tagasi. Ma arvasin, et olin gümnaasiumis neid raamatuid täiesti valesti lugenud. Võitlesin tahtmisega temaga rääkida, aga just tol hetkel innustus ta poisi ja noa teemast, identiteediosa tuli siis, kui ma juba üle muru, üle lume teise tee otsa olin jõudnud, et ühte viiekorruselisse majja siseneda. Ta oli üle kõnnitee end minu poole suunanud ja rääkis edasi ja valjemini vist. Jäin veel korra seisma, kuulasin. Ta oli intelligentne inimene, kuigi ma tegelikult kahtlen, kas ta mind nägigi. Mul hakkas temast ja Juhan Liivist kahju.
Pärast, kui läksin tagasi, oli puiestee veel vaiksem, veel pimedam, veel libedam, veel pikem, aga meest enam polnud. Ta oli kuskile korterisse läinud ja elas nüüd seal.

Ma tean, et mu reaalsusel pole häda midagi, aga mind üllatab kui väga meenutab see auku sinises operatsioonipaberis, mida võib ühelt kohalt teisele nihutada ja siis urkida, aga kõik muu jääb ikka kaetuks (olen liiga palju Grey Anatoomiat järjest vaadanud), mis kurvem veel, mõne aja möödudes ununeb. Teisalt võib-olla ükskord saavad need vajalikud protseduurid tehtud ja katet pole enam vaja. Ja siis on normaalne kohtuda sellise mehega või Raua tänaval valele uksele koputades vesta natuke juttu valgeks mingitud kassinaisega. Ja palju muud.