Kevadtujud

Kallis,

Kas tead neid päevi, kui sooviksid mitte eksisteerida või kui, siis olla keegi teine? Olla mujal, olla kevadpäikselisel Prantsusmaal, istuda võõral maal akna all ja vaadata õue, käia samu radu, aga mitte endana. Viimane on vist küll pigem kalduvus mitteolemisele, tahaks elada vähem, tahaks ainult kaugelt vaadata kuidas keegi elab, loeb, külmadel ookeanirandadel jalutab, teinekord naerab, siis voodis kerra tõmbab ja hingab. Jah, siis ehk ei peaks tundma, et minagi olen see, kes elab proovielu, on aja ära, või õigemini -- mõtleb aja ära. Aeg lendab mööda, täis teokssaamata hirme, unistusi ja kogemusi. Võib-olla on seegi hirm surma ees, kuigi tundub olevat hirm elu ees. Hirm selle üheainsa elu ehk surelikkuse ees.

Eks teisedki aja oma ideaalelu taga. Vahel ta tundub pea käegakatsutav olevat, aga ikkagi kaob iga kord, kui olevik kätte jõuab.

Päike paistab. Kevad tuleb, kuigi hommikul sadas lund. Eile sadas vihma, ka üleeile. Istun, ilmselgelt veidi nukker eksamitulemuste pärast, park on suur ja heleroheline, puude varjud on veninud üle muru. Inimesed marsivad mõnusalt kuhugi. Ma pole ammu kurbasid inimesi näinud. Kuulasin enne Sõpruse Puiesteed, siis tuli meelde, et tegelikud on nemadki kuskil olemas, võib-olla nokitsevad kuskil Venemaa oblastis ja plaanivad pärast teismeiga Piiterisse kooli minna, teevad esimesi internetiavastusi ja lõhuvad ojajääd, et kevad kiiremini kätte jõuaks.