Läksin hilja magama ja ärkasin vara veidi häiriva unenäo peale. Keegi oli laua ääres tapetud ja tegu oli ühe suure kilekoti peitmisega, kus olid kaltsuvaibalõngad ja pea. Vastavalt olukorra ebamugavustasemele olin kas tapja, tagaajaja, jahitav või siis tapetu kuri sugulane. Lõpuks tundus, et keegi vist polnudki surnud või oli see ammu juhtunud. Tegevus toimus peamiselt valges kahekorruselises majas, kus olid seinapildid ja üks suur must koer. Tahtsin majast välja pääseda, keegi (ilmselt üleloomulike võimetega kuri sugulane) pani uksi ikka kinni (olin tapja), siis tuli meelde, et üks uks, mis enne kinni oli, pidi ikka lahti olema ja näed - oligi. Hüppasin majast välja murule, kus kaks noort neiut juba kirgastes riietes lamasid ja kiiresti meresoola ahmisid, sest maja pidi plahvatama, kõik asitõendid kaotama ja kiirgust eritama. Päike paistis.
Ärkasin korra, mõtlesin süngepoolseid mõtteid ja vaatasin Eestis teadmata kadunud inimeste pilte ja nende lugusid; mõtlesin metsadele ja maa-alusele ja kui kerge võib olla kedagi peita ja kaotada. Kõige õudsem, mida ma ette kujutan, võib olla see kadumine, kui sa juba oled kadunud, aga teadvusel. See üksindustunne. Ja siis, et need ärakaotajad kõnnivad meie keskel ringi.
Muidu on kõik hästi. Sellised uned ei häiri mind oluliselt ja kui deepanalüüsid, siis polegi asi ju nii hull. Unedes.
No comments:
Post a Comment