Väsimus hakkab järele jõudma. Ma arvan, et asi on päikese puudumises: eile kui ta säras oli elu hoopis midagi muud kui täna. Nüüd on taevas jälle lootusetult hall.
Õnneks näen vahepeal toredaid maastikuteemalisi unenägusid. Nädal tagasi ujusin kuskil sopases ja kalarohkes erarannas ja vahepeal kõndisin ka vee peal. Üle-eile sõitsin rongiga Väätsa kolhoosi lehmalautade juurest Saksamaale. Kõik oli hästi suur ja avar, ainult meie rong oli vana kiitsakas, mis vist maast erandunult kihutades küljelt küljele kõikus. Maa oli tuhm ja sõitsime mööda ka lillehekkidest ning ööbisime üht Hiiumaa spordihoonet meenutavas kaarhallis. Lõpuks tundus, et oleme tagasi Järvamaa karjamaadele jõudnud, olin oma avastusest hämmastunud, kui tundsin ära kodumetsa tagused põllud. Jooksin ja jooksin, hüpped muutusid suuremaks, nii et lõpuks ma pea lendasin.
Võib-olla kõik peabki praegu nii raske olema. Võib-olla pole miski raske, ma ainult kujutan ette. Tahaks, et ei peaks tööl käima ja et võiksin reaalselt öelda, et võtan õhtu või terve pühapäeva vabaks, pesen pesu ja panen riidehunniku diivanilt kappi.
Eile öösel oli mingi Max Plancki kokkusaamine, mida oli vaja korraldada -- igavene jama, ja Nõukogude stiilis laualinad... See unenägu vaheldus minu ja kellegi teise Vene-Aasia saarele vangiviimisega. Viimane oli väga põnev. Kõigepealt pandi meid keskmise suurusega sõjapaati ja algas tee tumeda saare poole. Siis kõndisime mägedevahelises orus, kus marssis ka keegi aasialane, nägu peas raske. Maastik oli nagu Mt Edeni Over Dose. Olin elevil, sest pidime seal olema vaid päeva, kiire oli meie vabastamisega. Mina, teine vangistatu ja meie valvur jõudsime taluni, siis hakkaski meie arrest lõppema ja istusime enne tagasiminekut puhkama. Pakuti piima. Kõik oli teisest maailmast ja veidi ohtlik, kaasa arvatud piim, mida tootsid mäejalamil kasesaludes elavad suured lehmad.
Täna olin pisike kõrbeloom, vist rebane, aga mitte päris fennek. Jooksin ja kaevasin liivaküngastel käike, seebiooperi kanti draamat oli, vahepeal sai keegi surma, siis oli eriti palju jooksmist ja asjaajamist. Kahjuks pidin jälle inimeseks saama, et suurde ankaari aru minna andma, põgenesin ja läksin hoopis endise korterikaaslase ja ta perega Araabiasse. Mina ja sõbranna sõitsime pool maad rattaga, pool autoga. Pärast metsavaheteid kohale jõudes, polnud laat mitte midagi erilist, meenutades pigem ülitolmust Türi Lillelaata oma amatöörsete klaasimaalikestega, mida aknale riputada, kui õiget bazaari.
No comments:
Post a Comment