Päeval sadas vihma. Käisin jooksmas ja ülejäänud päeva kas sõin või vaatasin seriaale. Siis tuli päike välja. Nüüd oled raamatukogu kuuendal korrusel, siin on nii valge. (Kuulasin Victor Deme Djion Maya't; vabadan snooblikkuse pärast, aga ma ei saa lugu postitada, sest nüüd kuulan hoopis muud)
Siin on palju skandinaavlasi, nad on pikad, blondid, trendikad ja hirmuäratavalt lihvitud. Sätitud juuksed, figuurid. Curl here, curve there. Folded.
85% tume šokolaad on veidi liiga kange, teeb suu paksuks nagu toomingamarjad ja ajab aeg-ajalt köhima.
Südaöö läbi. Olen nüüd kodus loomulikult. Jõin palju punast veini ja koostasin nimekirja põhjustega, miks minust teadlast või haritlast ei saa. No ma südames ikka loodan, et haritlane saab, aga kas just Cambridge'i materjal...
Lõputöö esitamiseni on vähem kui nädal aega
- Kirjutada on veel kolmandik
- Ma ei tea, mida ma selles kolmandikus õige väidan
- Olen joonud julgelt üle poole pudeli veini
- Homme olen tööl
- Tahaks peole minna
- Unistan Uus-Meremaa reisist auto ja kahe sõbraga (nad pole veel mu sõbrad) pärast magistri lõpetamist ja nende magistri algust
- Kuulan David Guettat ja olen viimase nädala jooksul vaadanud kolm hooaega The Big Bang Theory't.
- Mõtlen ebatervislikult palju oma figuuri ja juuste allakäigule ning viimati tegelesin oma lõputööga põhjalikult vist kolmapäeval
- Juhendaja arvas, et olen teistest rohkem aega investeerinud, et kõik on ok ja et ta ootab, et saaks lugeda seda kirjatükki, pärast mida arutlesime broken society'te teemal, rääkisime lambafarmidest ning inimmõistuse piiratusest
Kahtlemata- ootan sind tulevik.
Jamh, tulevik on nüüd käes: süda on veinijoomisest veidi paha. See rootslaste asi... mäletan suvist pärastlõunat, kui olime just uue teleka saanud ja see näitas läbi värvilise sahina ka Pipi Pikksuka lugusid otse Rootsist, pannkooke põrandal ja Kapteni otsinguid. Leidsin selle häiriva nagu hiljem Harry Potteri. Siis veel Tjorven ja suur turvaline berhardiin, kullased saared. Nii väga tahtsin Kablisse minna. Paar aastat hiljem lugesin Bullerby lapsi, millest sai mu vaieldamatu lemmikraamat; katusealune tuba kaltsuvaipaga... Annelinnas mul mingi malbe versioon sellest juba eksisteeris, teisel korrusel üheksast. Need kõik. Ja skandinaavlased raamatukogus, keda uskumatult kõik mu vestluskaaslased siiani põlastanud on. Kord talvel sõitsin koju Oslo kaudu, tahtisin Munchi maalitud kleite vaadata- õnnestus hästi, odavam oli ka. Poolel teel lennujaamast linna läksid kaks tüdrukut bussilt maha, nad olid ilusad, tänavad olid veatud, valgusfoorid särasid, oli õhtu, vanemad olid neile vastu tulnud, siledel uuel asfaldil veeresid autod. Millistesse eludesse? Võiksid olla imelised, aga tunduvad kuidagi uimased hoopis. Kuid pole ju. Mind täidab mingi heldimus. (Mõtled, punane vein, aga Tjorven hoopis)
No comments:
Post a Comment