Ulaanbaatar

Mongoolia keskus Ulaanbaatar on miljonilinn mahutades endas natuke alla poole kogu riigi elanikkonnast. See on maailma jahedaim pealinn, ka veel praegu märtsi keskpaigas langeb öösel õhtutemperatuur kolmekümne ligi, kui päeval on umbes nullis või isegi plussis. Venemaal kuulsin teistelt reisijatelt hirmulugusid siin lokkavast materialismist ja moraalitusest. Kohale jõudes leidsin Punase Kangelase nime kandva linna tõesti ebameeldivamana, kui oodanud olin. Kahtlemata on siin häid inimesi ja väärt paiku, kuid nendeni jõudmine on olnud mu jaoks keeruline, sest jäin mingisugesesse hingamisteedetõppe, palavik on möödas, köha on jäänud. Ulaanbaatar asub jõe orus ning on ümbritsetud neljast pühast mäest. Inimesed kütavad slummides põlevkiviga ning kõik heitgaasid, tööstussaadused ja muu jama hõljuvad linna kohal nagu kork. Üks mu tuttava tuttav arvutas välja, et päev siin võrdub 27 sigareti suitsetamisega.

Pealiskaudsetest ebameeldivustest läbi murda pole muidugi võimatu. Näiteks siin on video mu tsilloutist Mongoolia külastataivast ja kuulsaimast kloostri Gandantegtšilen hijdi (inglise keeles Gandan või Gandantegchinlen khiid) õuelt. Jõudsin sinna natuke liiga hilja lootuses leida öömaja. Lõunapoolsetes budistlikes kloostrites saab reeglina kas tasuta või sümboolse summa eest magada, siin lootsin odava külalistemaja peale. Olin väga väsinud ja kerges hapnikupuuduses. Video lõpus on näha mu maski, mille ma endale apteegist hankisin ja mille kandmine mu üllatuseks eriti tähelepanu ei tõmba. Ma näen enda arvates küll naeruväärne välja. Pärast video tegemist kondasin ringi ja sain jutu peale ühe mungaga, kes inglise keelt ei rääkinud ning proovis mulle hotelli leida. Lõpuks suhtlesime läbi tema sõbra, kes oli kolmandana telefoniliinil. Kuna hotell (mitte kloostri oma) maksis 17000 tugrigit, aga mu eelarve oli 7000 ringis, siis tekitasin lahkes munas muidugi suurt muret. Ta üritas mulle 10000 (u. 5.50eur) tugrigit anda, mis Mongoolia kontekstis on väga suur raha. Oh seda kohmetust, mida sellised head inimesed minus tekitavad! Lõpuks saime nii kaubale, et mina andsin temale kuivatatud kiivisid ja raha ei võtnud. Magasin hostelis.




Selleks, et oma kopsusid puhata, olen kaks korda linnast välja jalutanud-sõitnud ja kõrgemale mäe otsa roninud. Tagasiteel nägime hiigelaslikku Buddha kuju, kes vaatas rahus ehitustööde peale.




















Viimasel künkakõnnil jälitas mind oma kaaslased kaotanud lehm. Nägin noort karjust enne kümnekonna vissiga külla minemas, kui üks mulle mõne aja pärast vastu tuli ning mind pea-aegu mäe otsa saatis. Väga sihikindel lehm. Videol on näha, kuidas ta geride ehk Mongoolia jurtade vahele kaob, hetke pärast ilmus ta siiki jälle välja. Äärelinnad ongi enamasti geride päralt, harilikult on tegu slummidega, pildilolev pole agul, vaid päris kena kant.





Kašmiiri materjalist siin juba puudust ei tule. Aeg-ajalt võib linnamaastikul näha suuri veoautosid töötlemata nahkade ja villaga. Umbes 40% elanikkonnast tegeleb karjakasvatusega, liha süüakse ise ära ja nahad-vill eksporditakse Venemaale ja Hiina. Kašmiiri ongi see, mis riigile enim sisse toob: välja veetakse 3000 tonni, mis moodustab maailmaturust 21%.