Laekusin siin mõnusasse Burjaatia pealinna Ulan-Udesse eelmisel laupäeval, õhtul enne Vene presidendivalimisi. Et Eesti poolt siia jõuda, oleks vaja Baikali järvest sadakond kilomeetrit mööda kihutada ja tõusta umbes 600m merepinnast kõrgemale, kohta, kus Ude jõgi suubub Selengasse. Ulan-Ude on rahvaarvult Tallinnas pisut väiksem, kuid lebab rohkem kui kaks korda suuremal maa-alal. Enamik maju südalinnaski on ühekordsed traditsioonilised puidust elamud, mis võtavad enam ruumi kui Tallinna viie- ja üheksakordsete mäed.
Ulan-udelastest identifitseerivad end venelastena umbes kolm neljandikku ja burjaatidena alla veerandi. Linnapildis tunduvad burjaadid aga domineerima. Venemaal elab neid 460 000 ja kodukandiks sellele mongolite alarühmale ongi Burjaatia Vabariik. Traditisooniliselt elati nomaadidena jurtades (ringikujulistes telkides, mongoli keeles gerides. Tegelikult asub siin nagu meilgi umbes üks kolmandik kogu Burjaatia rahvast pealinnas. Vaid kaugetes maapiirkondades ei osata vene keelt. Viimasel ajal olevat burjaatlus jälle au sees, räägitakse rohkem oma keeles ning korraldatakse vastavaid kultuurisündmusi.
Päike paistab juba kevadiselt soojalt ja maailma suurim Lenini pea peesitab selles, pronksist vunts ripakil. Meeleolu loovad ka pisikese akvaariumi veevulin ja teises toas sädistavad papagoid. Jõudsin hommikupoolikul tagasi paaripäevasest retkest Vene budismikeskusesse, kuid sellest juba järgmises loos, mille ma ka kohe postitan.
Valmiste päeval tehtud pildid. Vasakul Lenini pea, paremal valimisjaoskond; majad on ilusad; parim pala siin on Baikali biojogurt; ning tänaval müüakse külmunud marju ja seedripähkleid.
No comments:
Post a Comment