Eks mõned lood peavadki rääkimata jääma, et saaks neid reisijuttudele kohaselt õhtupoolikutel sõpradega jagada. (Mere ääres ja suvel?) Mõned lood lihtsalt tulevad ja lähevad. See pole üks nendest, sest panen selle üldjoontes tagantjärgi ikkagi kirja.
Siiani kõige seikluslikum distants oli Ulan-Udest Ulaanbaatarisse, sest otsustasin ekspressbussi (19.50eur) asemel kasutada alternatiivi. Couchsurfasin samal suunal reisiva Melaniega Ivani juures, siis veel Ulan-Udes, kust koidikul lahkusin, et sõita kohaliku marsaga piirilinna Kjahtasse. Kahjuks pole sealsest kunagisest siidiveost ja muust glamuurist palju järgi. Kjahtas on üks vinge muuseum, mille ekspositsioon sisaldab rohkeid väga vanu looteid, liblikaid ja nõukogude eest pakku pääsenud kloostrite väärisesemeid jmt. Mina seda ei külastanud, sain hoopis tuttavaks piletimüüjaga, kes mind oma kioskisse sooja kutsus ja rääkis, et busse Ulaanbaatori poole täna enam ei lähe, kell oli siis umbes üks. Ta tellis mulle takso, mis mind piirile viis, ning keelitas tagasi tulema, kui ma üle ei pääse. Venemaalt Mongooliasse minna on võimalik ainult sõiduvahendis, mis mul puudus. Käisin sihitult ringi ja kogusin kangeid uudistavaid pilke. Kohtasin ühte toredat munka, kes ütles, et ta sõbrad tulevad varsti ja on teel Ulaanbaatorisse, äkki ma saan nendega minna. Siis ta parandas ennast, tegelt need pole ta sõbrad, vaid teised palju kõrgemad laamad, keda ta natuke kardab. Kui luks auto ette sõitis, selgus, et tegu polnud kellegi muu kui Vene budaboss Bandido Khambo-Lama Ayusheevi ja ta kaaskondlastega. Sain haledalt korvi, mulle tundus, et asi polnud selles, et auto oli täis. Nad oleks võinud küll endale veidi karmat ette ära teha aidates hädalist, aga küllap polnud siis tarvis. Hiljem nägin neid veel tollis, endiselt ei märganud ma tundemärke, et nad tahaksid minuga vestlusesse astuda. Tolleks hetkeks olin ma endaga juba päris rahul ja olukorrast nii üle kui võimalik. Ma oleksin palju vähem kibestunud, kui ma ei teaks, et seesama pealaama läks lõkke ääres Jaanus Piirsalu küsima, kuidas värk siis on.
Sain küüti hoopis ühe väga temperamentse mongoolia naisega, kes piiripunktis signaali lasi ja pea aknast väljas üritas nii ametnikke kui reisijaid kiiremale liikumisele utsitada. Üldse oli see kõige tsillim piiripunkt üldse. Vestlused ja muud toimingud meenutasid rohkem hostelit kui midagi muud. Mongoollane pidi mu viima piirikülla Altanbulagi, aga kuna ta päris tükk aega oma suhkru bürokraatiaga tegeles, seisin õues ja ootasin võimalust. Võimalusel oli seljas korralik ülikond ning ta sai minust valesti aru ja arvas, et ma tahan taksoga pealinna sõita. See oleks mulle läinud maksma kõigest 700rub ehk 18 eur, kuigi maad võis sihtkohta olla 300km ringis. Seletasin kõigile asjaosalistele, et mul pole seda raha ja ma ei saa seda maksta. Olime juba piiritsoonist väljunud, mina ja mees, kes lihtsalt mind täiskohaga aitama asus. Sõitsime taksoga tasuta Altanbulagi, ma ei tea, miks me maksma ei pidanud. Olime mingi hotelli ees, kus oli kaks bussi, ühega nendest saime- taaskord priilt- umbes 20km eemalasuvasse linna Sükhbaatarisse. Olin teada saanud, et mu uus sõber on tähtis immigratsioonitegelane, kes õpetab piiriametnikke ja kannab märki, mis meenutab CSI oma. Ta juhatas mu rongijaama, kus ma veetsin päris mitu tundi, et õhtul platskaardiga pealinna poole teele asuda. Tahvel jaama seinal hindas teekoda kahe ja poole tunni vääriliseks, mis tundus kohalikke olusid arvestades 300km läbimiseks ülioptimistlik. Ma olin muidugi täiesti valesti aru saanud: kell üheksa väljunud rong jõudis Ulaanbaatarisse kell kuus hommikul. Olin nii väsinud, et mul oli hea meel magada. Viimane ots maksis ainult 3.60eur, kurtmiseks polnud põhjust. Jagasin platskaarti vanapaariga, nad olid minu vastu väga kenad, naine paitas muudkui mu nägu olles üllatunud mu põsesarnade või nende puudumise üle.
Vahepeal kutsuti mind veel kaks korda välja ning tegu oli väga respekteeritavate tegelastega (pealaamaga endiselt mitte) ning mitmete südamerahuks võin ma väita, et mul pole hektel plaanis kaasa tuua mongoolia peigmeest. Rongijaamas oli restoran ja seal oli suur pidu, kust sain oma lemmikesinejalt autogrammi. Sõin ebameeldivat rooga ning lõhnasin terve päeva pärast seda lauda järele. Säästin üldkokkuvõttes 12eur.
Kui Venemaal vahepeal lund, siis pärast piiriületust hakkas tuiskama ainult liiva. Üldse on kõik hoopis teistsugune!
No comments:
Post a Comment