Platskaart

Kolm ööd. Kolm ja pool päeva. Platskaart. Polka tõlge eesti keelde kui nari, kui riiul. Head inimesed. Nii palju tasuta toitu, et ka järgnev päev oli hooletu. Suured peatustest ostetud pirukad ja tee. Valged siledad väljad kaskede, kaskede ja kaskedega Jekaterinburgist Novosibiskini. Uhked mäed Krasnojarski kandis. Baikal, suitsukala ja pähklid.

Reisi alguses ei teadnud ma täpselt, mis on platskaart ja kuidas seal käituma peab. Nüüd olen selles klassis sõitnud kolm korda ja kupee meelitab veel vähem kui varem. Põhimõtteliselt on platskaart terve vagun, mis on jaotatud viie- või kuuekohalisteks avatud boksideks. Vahekäigust ühel pool on pikuti lauake ning tavaliselt ka selle kohal ülemine narikoht (pikimal distantsil oli see minu koht). Ka lauake käib kokku-lahti voodiks. Teisel pool vahekäiguga risti on veel kaks nari ja laud.
Parimateks kohtadeks peetakse alumisi lavatseid, mis on tualetist ning suitsuruumist maksimaalsel kaugusel, sest siis ei pea õhtust uksekõmmutamist ja möödamarssimist taluma. Lõhnasid ka mitte. All on mugav, siis saab aknast välja vaadata ja alati istuda kui tuju tuleb. Väikeseks miinuseks on see, et ka kõik teised võivad su voodil istuda, mis on enamasti ok, sest üldiselt on inimesed väga taktitundelised ja veedavad suure osa ajast oma lavatsil ka siis, kui see ülemine on. Mu esimesel sõidul istus mu alusmisel voodil öösel üks vanem kergelt napsutanud mees, kes üritas märkamatuks jääda, kuid siiski häiris mind, nii et ma pidin talle ütlema, et aeg on üles kolida ja midagi pole parata. Tavaliselt ei teki isegi ligilähedaselt selliseid olukordi, inimesed on väga lahked, pikematel reisidel moodustuvad lausa ajutised pered, kes pakuvad hoolt ja toitu ja siis mingil hetkel ütlevad, minu peatus, nägemist. Aga sellega peab harjuma, et head juhtub ning see on ilusam veel saamata suursündmuseks.

Siin on pilt mu südamlikest reisikaaslastest vanaisa-Vitalist ja Aljonast; vaade mu narilt; ning lõiguke sõidust, mil aknast vaadates ühel pool oli Baikal ja teisel- mäed.