Burjaatias on kaht liiki budismi.
Esiteks peamine Gelukpa koolkond (ka 'The School of Virtue', kollamütside sekt), mis on Tiibeti budismi Mahayana haru. Mongoolia ja Tiibeti laamad saabusid siia Baikali idakaldale 17. sajandi keskpaigas. Hiljem levis budism teistessegi Vabariigi osadesse. Seda peetaksegi Vene budismiks, mille keskuseks on Ivolga klooster. Võõrkeeli on koht tuntud Ivolginski datsanina. (Datsaniks kutsutakse õpetavat budistlikku kloostrit, mille juurde kuuluvad templid, eluhooned jms, neid leidub Siberis ja Mongoolias; siin Burjaatias kasutatakse sõna 'datsan' ka kloostri kohta, kus puudub teaduskond.)
Ivolga klooster asub Ulan-Udest umbes 23 kilomeetri kaugusel orus. Nõukogude võimud lubasid selle sinna ehitada 1946. aastal pärast jubedat tagakiusamist ja muud jama. Maastiku poolest oleks küll võinud valida natuke kenama koha, aga 'head põllumaad ei saanud selliseks vähetähtsaks ettevõtmiseks raisata'. Veetsin seal Ülem-Ivolga külas mõned päevad. Käisin päripäeva ringe templite vahel, keerutasin palverattaid-mantraid ning võtsin osa ühest pikast tseremooniast ning ka väiksemast naisjumaluse pühendatud koosistumisest. Päeva peamisel teenistusel sättisin ennast oma lemmikmunga juhendamise Vene Budistliku Nõukogu liidri Bandido Khambo-Lama Ayusheevi lähedale, kes üritas troonil und eemal hoida. Ta avas oma lõuad suureks haigutuseks mitu korda ja nuuskas nina suurde erkroosasse taskurätti, vahepeal kriistas kuskil üks laps ja siis laama muheles mõnusalt. Üldse tundus kõik väga tsill olevat, inimesed lahked, intelligentsed ja loomulikud.
Burjaatia budism erineb Mongoolia ja Tiibeti omast selle poolest, et laamad võivad vist abielluda ning nad söövad liha. Ma ei tea veel, kas nad Mongoolias ka liha söövad, aga seal oleks ääretult keeruline taimetoitlasena ellu jääda. Nagu ka siin. Veidi irooniliselt oli küll, et mugisin minagi üle pika aja esimest korda korraliku loomaliha just budistliku datsani sööklas. Kohalikuks roaks on buuzad või pozõd, mis on suured pelmeenkompsud. Ma arvan, et neid tehakse külatänavatel uitavatest veistest, maitsvad olid. Pärast kahte, viilu leiba ja klaasi teed oli kõht mehiselt täis. See muidugi ei takistanud mind hankimast nelja pannkooki kondentspiimaga.
Teine koolkond ehitas Ulan-Udesse oma Rinpoche Bagsha datsani väga hiljuti, alles 2004. aastal. Nende juht on Tiibeti laama Lodo Rinpoche. Kloostri eesmärk on aidata kõiki elusolended kaastunde läbi. Kaastunne omab budismis palju laiemat tähendust, kui me ehk eesti keeles sellele omistame. Neid mõisteid on keeruline tõlkida, sest hõlmates palju rohkemaid nüansse, jääb ainsast eesti-, inglise- või venekeelsest sõnast vajaka. Sealses templis oli Venemaa suurim Buddha kuju ning asudes Paljal Mäel - linna ühes kõrgemais punktis - võimaldas väga ilusat vaadet nii Ulan-Udele kui ümbruskonnale.
Budism on mulle väga sümpaatne ning paljud mu arvamused ühtivad nende omadega. Ehk kirjutan sellest kunagi pikemalt.
Kõigepealt külastasin seda uut Rinpoche Bagsha datsanit, kuhu viib linnast marsa nr 97. Bussipilet maksab 35 senti. Vaated alla.
Teisipäeval läksin kahe marsaga Ivolga datsanisse. Kõigepealt sõitsin nr 130-ga, pilet 75 senti. Siis Ivolga külla jõudes istusin kollasesse sõidukisse (tuntud kui 108, aga juhendav silt puudub), maksin 36 senti ning mind sõidutati Ülem-Ivolgasse kloostri ette. Pilte templitest: esimene- värav peatemplisse, teine- peatempel, kolmas- veel üks tempel, neljas- Korea stiilis Etigel Khambini tempel.
Magasin kaks ööd Ülem-Ivolga (Verkhnyaya Ivolga) külas, kus Ivolga klooster asub. Datsanil on seal külalistemaja, mis on tavaline tare, auk-maas-laadi kempsuga ja duššita. Jagasin tuba kahe vene armsa noormehega, kes olid pärit Jekaterinburgist ja müüsid turistidele meeneid. Nendega suheldes oli keelebarjäär suurem kui mul tavaliselt venelastega on, asi oli vist sellest, et nad rääkisid eriti kiiresti. Igatahes sõbrunesime sedavõrd, et mina tegin neile põhjakõrbenud praekartuleid ja sain südaööl naistepäeva puhul klaasi šampat. Samuti suutis meie vestlus saavutada sügavuse, mis kõigil pisara lühemaks või pikemaks ajaks silma tõi (see oli enne šampat!).
Ma pole kindel, kas tegu on tüüpiline burjaadi küla või mitte, sest see on siiani ainuke, kus ma käinud olen. Lehmad jalutasid tänavatel ja konutasid aedade ääres. Koerad tundusid natuke zenimad kui suvalise koha krantsid. Õhtuti tuiskas ja temperatuur langes vähemalt kahekümneni. Igal maja jaoks on päris palju ruumi, need on ümrbitetud kõrgete plankudega ja karjamaad laiutavad kohe elamu kõrval.
Esiteks peamine Gelukpa koolkond (ka 'The School of Virtue', kollamütside sekt), mis on Tiibeti budismi Mahayana haru. Mongoolia ja Tiibeti laamad saabusid siia Baikali idakaldale 17. sajandi keskpaigas. Hiljem levis budism teistessegi Vabariigi osadesse. Seda peetaksegi Vene budismiks, mille keskuseks on Ivolga klooster. Võõrkeeli on koht tuntud Ivolginski datsanina. (Datsaniks kutsutakse õpetavat budistlikku kloostrit, mille juurde kuuluvad templid, eluhooned jms, neid leidub Siberis ja Mongoolias; siin Burjaatias kasutatakse sõna 'datsan' ka kloostri kohta, kus puudub teaduskond.)
Ivolga klooster asub Ulan-Udest umbes 23 kilomeetri kaugusel orus. Nõukogude võimud lubasid selle sinna ehitada 1946. aastal pärast jubedat tagakiusamist ja muud jama. Maastiku poolest oleks küll võinud valida natuke kenama koha, aga 'head põllumaad ei saanud selliseks vähetähtsaks ettevõtmiseks raisata'. Veetsin seal Ülem-Ivolga külas mõned päevad. Käisin päripäeva ringe templite vahel, keerutasin palverattaid-mantraid ning võtsin osa ühest pikast tseremooniast ning ka väiksemast naisjumaluse pühendatud koosistumisest. Päeva peamisel teenistusel sättisin ennast oma lemmikmunga juhendamise Vene Budistliku Nõukogu liidri Bandido Khambo-Lama Ayusheevi lähedale, kes üritas troonil und eemal hoida. Ta avas oma lõuad suureks haigutuseks mitu korda ja nuuskas nina suurde erkroosasse taskurätti, vahepeal kriistas kuskil üks laps ja siis laama muheles mõnusalt. Üldse tundus kõik väga tsill olevat, inimesed lahked, intelligentsed ja loomulikud.
Burjaatia budism erineb Mongoolia ja Tiibeti omast selle poolest, et laamad võivad vist abielluda ning nad söövad liha. Ma ei tea veel, kas nad Mongoolias ka liha söövad, aga seal oleks ääretult keeruline taimetoitlasena ellu jääda. Nagu ka siin. Veidi irooniliselt oli küll, et mugisin minagi üle pika aja esimest korda korraliku loomaliha just budistliku datsani sööklas. Kohalikuks roaks on buuzad või pozõd, mis on suured pelmeenkompsud. Ma arvan, et neid tehakse külatänavatel uitavatest veistest, maitsvad olid. Pärast kahte, viilu leiba ja klaasi teed oli kõht mehiselt täis. See muidugi ei takistanud mind hankimast nelja pannkooki kondentspiimaga.
Teine koolkond ehitas Ulan-Udesse oma Rinpoche Bagsha datsani väga hiljuti, alles 2004. aastal. Nende juht on Tiibeti laama Lodo Rinpoche. Kloostri eesmärk on aidata kõiki elusolended kaastunde läbi. Kaastunne omab budismis palju laiemat tähendust, kui me ehk eesti keeles sellele omistame. Neid mõisteid on keeruline tõlkida, sest hõlmates palju rohkemaid nüansse, jääb ainsast eesti-, inglise- või venekeelsest sõnast vajaka. Sealses templis oli Venemaa suurim Buddha kuju ning asudes Paljal Mäel - linna ühes kõrgemais punktis - võimaldas väga ilusat vaadet nii Ulan-Udele kui ümbruskonnale.
Budism on mulle väga sümpaatne ning paljud mu arvamused ühtivad nende omadega. Ehk kirjutan sellest kunagi pikemalt.
Kõigepealt külastasin seda uut Rinpoche Bagsha datsanit, kuhu viib linnast marsa nr 97. Bussipilet maksab 35 senti. Vaated alla.
Teisipäeval läksin kahe marsaga Ivolga datsanisse. Kõigepealt sõitsin nr 130-ga, pilet 75 senti. Siis Ivolga külla jõudes istusin kollasesse sõidukisse (tuntud kui 108, aga juhendav silt puudub), maksin 36 senti ning mind sõidutati Ülem-Ivolgasse kloostri ette. Pilte templitest: esimene- värav peatemplisse, teine- peatempel, kolmas- veel üks tempel, neljas- Korea stiilis Etigel Khambini tempel.
Magasin kaks ööd Ülem-Ivolga (Verkhnyaya Ivolga) külas, kus Ivolga klooster asub. Datsanil on seal külalistemaja, mis on tavaline tare, auk-maas-laadi kempsuga ja duššita. Jagasin tuba kahe vene armsa noormehega, kes olid pärit Jekaterinburgist ja müüsid turistidele meeneid. Nendega suheldes oli keelebarjäär suurem kui mul tavaliselt venelastega on, asi oli vist sellest, et nad rääkisid eriti kiiresti. Igatahes sõbrunesime sedavõrd, et mina tegin neile põhjakõrbenud praekartuleid ja sain südaööl naistepäeva puhul klaasi šampat. Samuti suutis meie vestlus saavutada sügavuse, mis kõigil pisara lühemaks või pikemaks ajaks silma tõi (see oli enne šampat!).
Ma pole kindel, kas tegu on tüüpiline burjaadi küla või mitte, sest see on siiani ainuke, kus ma käinud olen. Lehmad jalutasid tänavatel ja konutasid aedade ääres. Koerad tundusid natuke zenimad kui suvalise koha krantsid. Õhtuti tuiskas ja temperatuur langes vähemalt kahekümneni. Igal maja jaoks on päris palju ruumi, need on ümrbitetud kõrgete plankudega ja karjamaad laiutavad kohe elamu kõrval.
väga hull mari väga hull... eelmist postitust lugedes juba mõtlesin et see on liiga sürr ... nii lahe.. ja praegu google mapsi abil sain teada et sa oled peaaegu 7000 km kaugusel.... aaa millised mõõtmed.. väga hulll :D ja väga chill tundub tõesti kõik see :)
ReplyDelete