Elamused geris

Kaos kitsetalledega ja natuke interjööri:




Ahoi, käisin vahepeal kahel Mongoolia perel geris külas. Mind kutsusid endaga kaasa jaapani tudengid ja professor, kes olid paarinädalasel visiidil sõprusülikooli, nii et meid oli kokku päris palju. Tõlgina oli kaasas mongoolia õppejõud.

Ger on üllatavalt suur, sinna mahuks üle kümne inimese vabalt ära, niisama aega veetma ja magama. Ülioptimistlikult pakuks isegi kakskümmend, kuigi nii palju vist ikkagi mitte. Väljaspoolt tundub tegu olevat pisikese telgiga, seest on aga rohkem maja moodi, kuigi hubasem ja armsam. Ruum on alati jaotatud köögiks, magamistoaks, elu- ja vannitoaks; tegevus käib ümber ahju, mida köetakse kokku korjatud ning kuivatatud sõnnikuga; uks avaneb põhja ja külalised hoiavad enamasti vasakule poolele, mis on köögist ja magamisruumist eemal.

Kui mongoollastele külla minna, siis tuleks kaasa tuua rohkelt kingitusi, näiteks maiustusi ja viina. Omal käel seigeldes peetakse sobilikuks öö hinnaks 5eur, mis sisaldab siis majutust, toitu, tõenäoliselt natukest ratsutamist jms. Kuna kaugemates kohtades pole turism veel väga levinud, siis on kohalikud esitaks väga rõõmsalt võõra üle ning teisalt on see rahanatuke neile suureks abiks. Kohalejõudnuna on viisakas võtta vastu nende pakutud tubakas, seda nuusutada ning topsikut tagasi andes küsida omanikult aastaajale vastav küsimus: kuidas su loomad talve üle elasid; kuidas karjamaad on; kuidas möödus mingi tähtpäev jne. Teine oluline punkt on mitte keelduda toidust ja joogist, see on lihtsalt kohutavalt ebaviisakas.

Nii oligi, et koha tuppa astudes läks suureks hobusekondi järamiseks. Küsisin palju neil talve jooksul loomi söögiks kulub ning see sisaldas vist ühte hobust ja paari lehma ja lugematuid kitsi ja lambaid. Suvisel ajal pidi hukkamisele minema üks lammas või kits iga kahe nädala järel. (Tüübid, kellega ma siin lumelauaga sõitmas käisin (oh yea) rääkisid, et nad olid sõbrunenud kohalikuga, kes on heal järjel selle sama suusakuurorti lumemeister. Nad olid koos kuskil linnast väljas käinud ning kaasa toonud kitse, kes kesklinnakorteri köögis vaikselt ära tapeti. Siin tehakse nii, et lüüakse kits uimaseks, tehakse looma rinda sisselõige, kust pannakse käsi sisse, otsitakse arter üles ja-- siis ongi kõik. Verd olevad väga vähe olnud. Kuna lambad häält ei tee, siis neid uimaseks ei lööda. Olin täiega kade, seda oleks küll tahtnud näha! Võib-olla ma oleksin minestanud, aga ikkagi. Ka maal tapetakse loomi nii. Poisid ütlesid, et ma kindlasti võidaks ka minu auks mõni loom maha lüüa, aga ma arvasin, et see idee pole arendamist väärt. Need tuttavad tõmbasid nagunii kuskile teise riiki lesta, niisiis on võimalik, et mul jääb loomatapmine nägemata. Mongoolias jäänud veel veidi üle nädala, vaatab seda asja.)

Sellel peremehel oli 200 lammast ja siis muid lojusid muidugi. Rikkaks peetakse 300-pealise karja omanikke, meie mehel olid lapsed juba suureks kasvanud, nii et küllap natuke kesisem kari on ka sobilikum. Eeldan, et korralikku lisaraha annavad turistid, sest meie polnud sugugi esimesed ega viimased.

Keedetud hobuselihale järgnes nuudli-hobusepada. See koosnes kohalikest jämedakoelistest nuudlitest, keedetud lihast, veest, soolast ja paarist küüslauguviilust. Teises majapidamises ootas meid tunnikese pärast sarnane roog, kuid nuudlite asemel oli riis ning küüslauku polnud lisatud. Kui esimese portsioni lihaga sain visalt hakkama, mis suurema osa teisest pidi üks jaapanlane minu asemel ära lahendama. Muidugi toimus paralleelselt viinajoomine: pruugitud sai poeviina, kodus aetud lahjemat ning airagi, mis on alkohoolne kääritatud märapiim. See sarnanes maitseelamuselt hapuks läinud kitsepiimale, kuid minu õnneks polnud paks, vaid vedel ja joodav. Ehk oli oma eeltöö teinud varem kas peremehe või -naise poolt madalas hõbenõus jagatud alkohol. Pidevalt täideti kausikesi ka mongoolia tee ehk suutei-tsaiga, mis on piimatee konsistentsiga vesi, piim, natuke teed, või ja sool-- nagu kergelt soolane lahja kuum piim. Maiustusteks pakuti päiksekuivatatud kohupiima või juustu. Välimuselt ja kõvaduselt meenutab see heledat seepi ning maitseb hapukalt ja kopitanult. Vabatahtlikult ma seda eriti meelsasti ei tarbiks. Ühtlasi oli see ka ainuke toiduasi, mille ma salaja tasku toppisin. Samal vaagnal oli poest ostetud võiküpsiseid ja samuti kuidagi eriliselt töödeldud pagaritooteid, mis olid väga maitsvad. Võib-olla olid nad algselt õlis küpsetatud ning pärast seda tükk aega kuskil hoitud vms.

Magada oli väga soe, kuigi meid hoiatati, et öösel läheb väga külmaks. Pere kuhjas meile peale hunniku tekke ja kohalikke värvilisi mantleid. Hommikul sõime buuzisid, mis on üks Mongoolia nagu Burjaatiagi (seal posõd ehk buuzad) rahvusrooge. Liha lõigati külmunud tükist, hakiti, segati küüslaugu ja soolaga ning volditi oskuslikult ümmargusse taignatükki. Nendest said ilusad kompsud, mida polnudki nii raske teha. Hiljem pala mitte ei keedetud, vaid asetati suurde patta spetsiaalsele alusele, et siis aurutada. Kui buuzid on külmunud, siis on tarvis viisteist minutit, kui värkelt tehtud, siis kümme. Neid süüakse pidupäevadel või tehakse külaliste tarvis. Kombe kohaselt sööb pere viimasena. Üldse on tegu nomaadidele omase hoolituse ja võõrustamisega, lahkuse ja südamikkusega. Lapsed on täiesti metsikud ja armsad, ratsutavad hobuseid ja solgutavad teisi loomi, mängivad kõige ja kõigi võimalike vahenditega. Nad tundusid üleloomulikult tugevad ja sitked.

Vetsuauku minu kurvastuseks polnud. Oli suur põllumaa geride ja autotee vahel, mis oli kahjuks päris lauge. Mehed käisid asjal kohe hoovi kõrval. Ei kujuta ette, kuidas niiviisi hakkama saadakse. Intiimsusteks ruumi just ei jää.




















Söön liha, peremees vaatab.

























Elumaja-ger




















Ait-ger




















Vaade, mis avaneb õue astudes, aedik paremal ait-gerist

Murmuration

Source Dina's Facebook.

Ulaanbaatar

Mongoolia keskus Ulaanbaatar on miljonilinn mahutades endas natuke alla poole kogu riigi elanikkonnast. See on maailma jahedaim pealinn, ka veel praegu märtsi keskpaigas langeb öösel õhtutemperatuur kolmekümne ligi, kui päeval on umbes nullis või isegi plussis. Venemaal kuulsin teistelt reisijatelt hirmulugusid siin lokkavast materialismist ja moraalitusest. Kohale jõudes leidsin Punase Kangelase nime kandva linna tõesti ebameeldivamana, kui oodanud olin. Kahtlemata on siin häid inimesi ja väärt paiku, kuid nendeni jõudmine on olnud mu jaoks keeruline, sest jäin mingisugesesse hingamisteedetõppe, palavik on möödas, köha on jäänud. Ulaanbaatar asub jõe orus ning on ümbritsetud neljast pühast mäest. Inimesed kütavad slummides põlevkiviga ning kõik heitgaasid, tööstussaadused ja muu jama hõljuvad linna kohal nagu kork. Üks mu tuttava tuttav arvutas välja, et päev siin võrdub 27 sigareti suitsetamisega.

Pealiskaudsetest ebameeldivustest läbi murda pole muidugi võimatu. Näiteks siin on video mu tsilloutist Mongoolia külastataivast ja kuulsaimast kloostri Gandantegtšilen hijdi (inglise keeles Gandan või Gandantegchinlen khiid) õuelt. Jõudsin sinna natuke liiga hilja lootuses leida öömaja. Lõunapoolsetes budistlikes kloostrites saab reeglina kas tasuta või sümboolse summa eest magada, siin lootsin odava külalistemaja peale. Olin väga väsinud ja kerges hapnikupuuduses. Video lõpus on näha mu maski, mille ma endale apteegist hankisin ja mille kandmine mu üllatuseks eriti tähelepanu ei tõmba. Ma näen enda arvates küll naeruväärne välja. Pärast video tegemist kondasin ringi ja sain jutu peale ühe mungaga, kes inglise keelt ei rääkinud ning proovis mulle hotelli leida. Lõpuks suhtlesime läbi tema sõbra, kes oli kolmandana telefoniliinil. Kuna hotell (mitte kloostri oma) maksis 17000 tugrigit, aga mu eelarve oli 7000 ringis, siis tekitasin lahkes munas muidugi suurt muret. Ta üritas mulle 10000 (u. 5.50eur) tugrigit anda, mis Mongoolia kontekstis on väga suur raha. Oh seda kohmetust, mida sellised head inimesed minus tekitavad! Lõpuks saime nii kaubale, et mina andsin temale kuivatatud kiivisid ja raha ei võtnud. Magasin hostelis.




Selleks, et oma kopsusid puhata, olen kaks korda linnast välja jalutanud-sõitnud ja kõrgemale mäe otsa roninud. Tagasiteel nägime hiigelaslikku Buddha kuju, kes vaatas rahus ehitustööde peale.




















Viimasel künkakõnnil jälitas mind oma kaaslased kaotanud lehm. Nägin noort karjust enne kümnekonna vissiga külla minemas, kui üks mulle mõne aja pärast vastu tuli ning mind pea-aegu mäe otsa saatis. Väga sihikindel lehm. Videol on näha, kuidas ta geride ehk Mongoolia jurtade vahele kaob, hetke pärast ilmus ta siiki jälle välja. Äärelinnad ongi enamasti geride päralt, harilikult on tegu slummidega, pildilolev pole agul, vaid päris kena kant.





Kašmiiri materjalist siin juba puudust ei tule. Aeg-ajalt võib linnamaastikul näha suuri veoautosid töötlemata nahkade ja villaga. Umbes 40% elanikkonnast tegeleb karjakasvatusega, liha süüakse ise ära ja nahad-vill eksporditakse Venemaale ja Hiina. Kašmiiri ongi see, mis riigile enim sisse toob: välja veetakse 3000 tonni, mis moodustab maailmaturust 21%.

Kuidas säästa 12eur

Eks mõned lood peavadki rääkimata jääma, et saaks neid reisijuttudele kohaselt õhtupoolikutel sõpradega jagada. (Mere ääres ja suvel?) Mõned lood lihtsalt tulevad ja lähevad. See pole üks nendest, sest panen selle üldjoontes tagantjärgi ikkagi kirja.

Siiani kõige seikluslikum distants oli Ulan-Udest Ulaanbaatarisse, sest otsustasin ekspressbussi (19.50eur) asemel kasutada alternatiivi. Couchsurfasin samal suunal reisiva Melaniega Ivani juures, siis veel Ulan-Udes, kust koidikul lahkusin, et sõita kohaliku marsaga piirilinna Kjahtasse. Kahjuks pole sealsest kunagisest siidiveost ja muust glamuurist palju järgi. Kjahtas on üks vinge muuseum, mille ekspositsioon sisaldab rohkeid väga vanu looteid, liblikaid ja nõukogude eest pakku pääsenud kloostrite väärisesemeid jmt. Mina seda ei külastanud, sain hoopis tuttavaks piletimüüjaga, kes mind oma kioskisse sooja kutsus ja rääkis, et busse Ulaanbaatori poole täna enam ei lähe, kell oli siis umbes üks. Ta tellis mulle takso, mis mind piirile viis, ning keelitas tagasi tulema, kui ma üle ei pääse. Venemaalt Mongooliasse minna on võimalik ainult sõiduvahendis, mis mul puudus. Käisin sihitult ringi ja kogusin kangeid uudistavaid pilke. Kohtasin ühte toredat munka, kes ütles, et ta sõbrad tulevad varsti ja on teel Ulaanbaatorisse, äkki ma saan nendega minna. Siis ta parandas ennast, tegelt need pole ta sõbrad, vaid teised palju kõrgemad laamad, keda ta natuke kardab. Kui luks auto ette sõitis, selgus, et tegu polnud kellegi muu kui Vene budaboss Bandido Khambo-Lama Ayusheevi ja ta kaaskondlastega. Sain haledalt korvi, mulle tundus, et asi polnud selles, et auto oli täis. Nad oleks võinud küll endale veidi karmat ette ära teha aidates hädalist, aga küllap polnud siis tarvis. Hiljem nägin neid veel tollis, endiselt ei märganud ma tundemärke, et nad tahaksid minuga vestlusesse astuda. Tolleks hetkeks olin ma endaga juba päris rahul ja olukorrast nii üle kui võimalik. Ma oleksin palju vähem kibestunud, kui ma ei teaks, et seesama pealaama läks lõkke ääres Jaanus Piirsalu küsima, kuidas värk siis on.

Sain küüti hoopis ühe väga temperamentse mongoolia naisega, kes piiripunktis signaali lasi ja pea aknast väljas üritas nii ametnikke kui reisijaid kiiremale liikumisele utsitada. Üldse oli see kõige tsillim piiripunkt üldse. Vestlused ja muud toimingud meenutasid rohkem hostelit kui midagi muud. Mongoollane pidi mu viima piirikülla Altanbulagi, aga kuna ta päris tükk aega oma suhkru bürokraatiaga tegeles, seisin õues ja ootasin võimalust. Võimalusel oli seljas korralik ülikond ning ta sai minust valesti aru ja arvas, et ma tahan taksoga pealinna sõita. See oleks mulle läinud maksma kõigest 700rub ehk 18 eur, kuigi maad võis sihtkohta olla 300km ringis. Seletasin kõigile asjaosalistele, et mul pole seda raha ja ma ei saa seda maksta. Olime juba piiritsoonist väljunud, mina ja mees, kes lihtsalt mind täiskohaga aitama asus. Sõitsime taksoga tasuta Altanbulagi, ma ei tea, miks me maksma ei pidanud. Olime mingi hotelli ees, kus oli kaks bussi, ühega nendest saime- taaskord priilt- umbes 20km eemalasuvasse linna Sükhbaatarisse. Olin teada saanud, et mu uus sõber on tähtis immigratsioonitegelane, kes õpetab piiriametnikke ja kannab märki, mis meenutab CSI oma. Ta juhatas mu rongijaama, kus ma veetsin päris mitu tundi, et õhtul platskaardiga pealinna poole teele asuda. Tahvel jaama seinal hindas teekoda kahe ja poole tunni vääriliseks, mis tundus kohalikke olusid arvestades 300km läbimiseks ülioptimistlik. Ma olin muidugi täiesti valesti aru saanud: kell üheksa väljunud rong jõudis Ulaanbaatarisse kell kuus hommikul. Olin nii väsinud, et mul oli hea meel magada. Viimane ots maksis ainult 3.60eur, kurtmiseks polnud põhjust. Jagasin platskaarti vanapaariga, nad olid minu vastu väga kenad, naine paitas muudkui mu nägu olles üllatunud mu põsesarnade või nende puudumise üle.

Vahepeal kutsuti mind veel kaks korda välja ning tegu oli väga respekteeritavate tegelastega (pealaamaga endiselt mitte) ning mitmete südamerahuks võin ma väita, et mul pole hektel plaanis kaasa tuua mongoolia peigmeest. Rongijaamas oli restoran ja seal oli suur pidu, kust sain oma lemmikesinejalt autogrammi. Sõin ebameeldivat rooga ning lõhnasin terve päeva pärast seda lauda järele. Säästin üldkokkuvõttes 12eur.

Kui Venemaal vahepeal lund, siis pärast piiriületust hakkas tuiskama ainult liiva. Üldse on kõik hoopis teistsugune!

Budism Burjaatias

Burjaatias on kaht liiki budismi.

Esiteks peamine Gelukpa koolkond (ka 'The School of Virtue', kollamütside sekt), mis on Tiibeti budismi Mahayana haru. Mongoolia ja Tiibeti laamad saabusid siia Baikali idakaldale 17. sajandi keskpaigas. Hiljem levis budism teistessegi Vabariigi osadesse. Seda peetaksegi Vene budismiks, mille keskuseks on Ivolga klooster. Võõrkeeli on koht tuntud Ivolginski datsanina. (Datsaniks kutsutakse õpetavat budistlikku kloostrit, mille juurde kuuluvad templid, eluhooned jms, neid leidub Siberis ja Mongoolias; siin Burjaatias kasutatakse sõna 'datsan' ka kloostri kohta, kus puudub teaduskond.)
Ivolga klooster asub Ulan-Udest umbes 23 kilomeetri kaugusel orus. Nõukogude võimud lubasid selle sinna ehitada 1946. aastal pärast jubedat tagakiusamist ja muud jama. Maastiku poolest oleks küll võinud valida natuke kenama koha, aga 'head põllumaad ei saanud selliseks vähetähtsaks ettevõtmiseks raisata'. Veetsin seal Ülem-Ivolga külas mõned päevad. Käisin päripäeva ringe templite vahel, keerutasin palverattaid-mantraid ning võtsin osa ühest pikast tseremooniast ning ka väiksemast naisjumaluse pühendatud koosistumisest. Päeva peamisel teenistusel sättisin ennast oma lemmikmunga juhendamise Vene Budistliku Nõukogu liidri Bandido Khambo-Lama Ayusheevi lähedale, kes üritas troonil und eemal hoida. Ta avas oma lõuad suureks haigutuseks mitu korda ja nuuskas nina suurde erkroosasse taskurätti, vahepeal kriistas kuskil üks laps ja siis laama muheles mõnusalt. Üldse tundus kõik väga tsill olevat, inimesed lahked, intelligentsed ja loomulikud.
Burjaatia budism erineb Mongoolia ja Tiibeti omast selle poolest, et laamad võivad vist abielluda ning nad söövad liha. Ma ei tea veel, kas nad Mongoolias ka liha söövad, aga seal oleks ääretult keeruline taimetoitlasena ellu jääda. Nagu ka siin. Veidi irooniliselt oli küll, et mugisin minagi üle pika aja esimest korda korraliku loomaliha just budistliku datsani sööklas. Kohalikuks roaks on buuzad või pozõd, mis on suured pelmeenkompsud. Ma arvan, et neid tehakse külatänavatel uitavatest veistest, maitsvad olid. Pärast kahte, viilu leiba ja klaasi teed oli kõht mehiselt täis. See muidugi ei takistanud mind hankimast nelja pannkooki kondentspiimaga.

Teine koolkond ehitas Ulan-Udesse oma Rinpoche Bagsha datsani väga hiljuti, alles 2004. aastal. Nende juht on Tiibeti laama Lodo Rinpoche. Kloostri eesmärk on aidata kõiki elusolended kaastunde läbi. Kaastunne omab budismis palju laiemat tähendust, kui me ehk eesti keeles sellele omistame. Neid mõisteid on keeruline tõlkida, sest hõlmates palju rohkemaid nüansse, jääb ainsast eesti-, inglise- või venekeelsest sõnast vajaka. Sealses templis oli Venemaa suurim Buddha kuju ning asudes Paljal Mäel - linna ühes kõrgemais punktis - võimaldas väga ilusat vaadet nii Ulan-Udele kui ümbruskonnale.

Budism on mulle väga sümpaatne ning paljud mu arvamused ühtivad nende omadega. Ehk kirjutan sellest kunagi pikemalt.


Kõigepealt külastasin seda uut Rinpoche Bagsha datsanit, kuhu viib linnast marsa nr 97. Bussipilet maksab 35 senti. Vaated alla.






































Teisipäeval läksin kahe marsaga Ivolga datsanisse. Kõigepealt sõitsin nr 130-ga, pilet 75 senti. Siis Ivolga külla jõudes istusin kollasesse sõidukisse (tuntud kui 108, aga juhendav silt puudub), maksin 36 senti ning mind sõidutati Ülem-Ivolgasse kloostri ette. Pilte templitest: esimene- värav peatemplisse, teine- peatempel, kolmas- veel üks tempel, neljas- Korea stiilis Etigel Khambini tempel.



















































































Magasin kaks ööd Ülem-Ivolga (Verkhnyaya Ivolga) külas, kus Ivolga klooster asub. Datsanil on seal külalistemaja, mis on tavaline tare, auk-maas-laadi kempsuga ja duššita. Jagasin tuba kahe vene armsa noormehega, kes olid pärit Jekaterinburgist ja müüsid turistidele meeneid. Nendega suheldes oli keelebarjäär suurem kui mul tavaliselt venelastega on, asi oli vist sellest, et nad rääkisid eriti kiiresti. Igatahes sõbrunesime sedavõrd, et mina tegin neile põhjakõrbenud praekartuleid ja sain südaööl naistepäeva puhul klaasi šampat. Samuti suutis meie vestlus saavutada sügavuse, mis kõigil pisara lühemaks või pikemaks ajaks silma tõi (see oli enne šampat!).
Ma pole kindel, kas tegu on tüüpiline burjaadi küla või mitte, sest see on siiani ainuke, kus ma käinud olen. Lehmad jalutasid tänavatel ja konutasid aedade ääres. Koerad tundusid natuke zenimad kui suvalise koha krantsid. Õhtuti tuiskas ja temperatuur langes vähemalt kahekümneni. Igal maja jaoks on päris palju ruumi, need on ümrbitetud kõrgete plankudega ja karjamaad laiutavad kohe elamu kõrval.

Burjaatia: Ulan-Ude

Miks ma blogin ja Burjaatias ringi ei hulgu? Mul on jälle väike tööots käsil: sel korral olen Ulan-Ude Travellers' Hostelis valves, juhuks kui keegi seda külastada soovib. Tasuks on voodikoht vähem kui poole hinnaga, 6.40eur, võimalus pesu pesta (käsitsi, masinaga maksab 5eur!!) ja printerit-skännerit kasutada, mida mul just vaja oligi. Homme proovin couchsurfida ning laupäeval Mongoolia poole liikuda, seal peaks muhedam olema, näiteks hostelid tahavad öö eest alla 5eur ning couchsurferite kommuun on ka laiem.

Laekusin siin mõnusasse Burjaatia pealinna Ulan-Udesse eelmisel laupäeval, õhtul enne Vene presidendivalimisi. Et Eesti poolt siia jõuda, oleks vaja Baikali järvest sadakond kilomeetrit mööda kihutada ja tõusta umbes 600m merepinnast kõrgemale, kohta, kus Ude jõgi suubub Selengasse. Ulan-Ude on rahvaarvult Tallinnas pisut väiksem, kuid lebab rohkem kui kaks korda suuremal maa-alal. Enamik maju südalinnaski on ühekordsed traditsioonilised puidust elamud, mis võtavad enam ruumi kui Tallinna viie- ja üheksakordsete mäed.
Ulan-udelastest identifitseerivad end venelastena umbes kolm neljandikku ja burjaatidena alla veerandi. Linnapildis tunduvad burjaadid aga domineerima. Venemaal elab neid 460 000 ja kodukandiks sellele mongolite alarühmale ongi Burjaatia Vabariik. Traditisooniliselt elati nomaadidena jurtades (ringikujulistes telkides, mongoli keeles gerides. Tegelikult asub siin nagu meilgi umbes üks kolmandik kogu Burjaatia rahvast pealinnas. Vaid kaugetes maapiirkondades ei osata vene keelt. Viimasel ajal olevat burjaatlus jälle au sees, räägitakse rohkem oma keeles ning korraldatakse vastavaid kultuurisündmusi.

Päike paistab juba kevadiselt soojalt ja maailma suurim Lenini pea peesitab selles, pronksist vunts ripakil. Meeleolu loovad ka pisikese akvaariumi veevulin ja teises toas sädistavad papagoid. Jõudsin hommikupoolikul tagasi paaripäevasest retkest Vene budismikeskusesse, kuid sellest juba järgmises loos, mille ma ka kohe postitan.

Valmiste päeval tehtud pildid. Vasakul Lenini pea, paremal valimisjaoskond; majad on ilusad; parim pala siin on Baikali biojogurt; ning tänaval müüakse külmunud marju ja seedripähkleid.

Platskaart

Kolm ööd. Kolm ja pool päeva. Platskaart. Polka tõlge eesti keelde kui nari, kui riiul. Head inimesed. Nii palju tasuta toitu, et ka järgnev päev oli hooletu. Suured peatustest ostetud pirukad ja tee. Valged siledad väljad kaskede, kaskede ja kaskedega Jekaterinburgist Novosibiskini. Uhked mäed Krasnojarski kandis. Baikal, suitsukala ja pähklid.

Reisi alguses ei teadnud ma täpselt, mis on platskaart ja kuidas seal käituma peab. Nüüd olen selles klassis sõitnud kolm korda ja kupee meelitab veel vähem kui varem. Põhimõtteliselt on platskaart terve vagun, mis on jaotatud viie- või kuuekohalisteks avatud boksideks. Vahekäigust ühel pool on pikuti lauake ning tavaliselt ka selle kohal ülemine narikoht (pikimal distantsil oli see minu koht). Ka lauake käib kokku-lahti voodiks. Teisel pool vahekäiguga risti on veel kaks nari ja laud.
Parimateks kohtadeks peetakse alumisi lavatseid, mis on tualetist ning suitsuruumist maksimaalsel kaugusel, sest siis ei pea õhtust uksekõmmutamist ja möödamarssimist taluma. Lõhnasid ka mitte. All on mugav, siis saab aknast välja vaadata ja alati istuda kui tuju tuleb. Väikeseks miinuseks on see, et ka kõik teised võivad su voodil istuda, mis on enamasti ok, sest üldiselt on inimesed väga taktitundelised ja veedavad suure osa ajast oma lavatsil ka siis, kui see ülemine on. Mu esimesel sõidul istus mu alusmisel voodil öösel üks vanem kergelt napsutanud mees, kes üritas märkamatuks jääda, kuid siiski häiris mind, nii et ma pidin talle ütlema, et aeg on üles kolida ja midagi pole parata. Tavaliselt ei teki isegi ligilähedaselt selliseid olukordi, inimesed on väga lahked, pikematel reisidel moodustuvad lausa ajutised pered, kes pakuvad hoolt ja toitu ja siis mingil hetkel ütlevad, minu peatus, nägemist. Aga sellega peab harjuma, et head juhtub ning see on ilusam veel saamata suursündmuseks.

Siin on pilt mu südamlikest reisikaaslastest vanaisa-Vitalist ja Aljonast; vaade mu narilt; ning lõiguke sõidust, mil aknast vaadates ühel pool oli Baikal ja teisel- mäed.

Jekaterinburg: kujud ja inimesed

Halva kvaliteediga fotod hea kvaliteediga tuulamisest Jekaterinburgis.















Jekaterinburgis on palju ootamatuid monumente, näiteks mehele, kes leiutas jalgratta, Michael Jacksonile, Biitlitele, klaviatuurile, nähtamatule mehele.











































Tavalisi on ka ja siis...




























































nurgataguseid pärle.

























Parima toidukoha Uralskye Pelmeni ees seisab väike kari värvilisi lehmi. Bistroo asub sirbikujulises majas, mis oli eesrindliku nõukogude linnaku üks kontorihoonetest. Selle kõrval on massiivne hall vasar, mõlemad umbes kaheksakordsed. Kahjuks ma ei näinud neid pealtvaates. Kõik need toona uue linnaku hooned olid pealtkuulatud ning sealt kadus inimesti natuke tihemini kui mujalt. Nüüd saab sealt imehäid seene- ja kartulivareenikuid, salateid, pannkooke ja muud head.




















Ühel õhtul einestasin koos hostelist peatuva Waltiga, tema sõi pelmeene ja mina lihtsalt Kasukat ja leiba. Walt ostis endale korralikust poest liitri lahtist väga tumedat õlut. Jõin veidi seda ja natuke kuiva punast koduveini, parimat mida maitsnud. Hommikul olin toidumürgitusega hinge vaakumas. Walt sõi ka salatit, nii et ehk oli asi kombinatsioonis? Olge ettevaatlikud kui te teed ristuvad kruusi tumeda õlle, 200g Kasuka ning klaasi koduveiniga.




















Samal õhtul. Hosteliomanik ingel Katja, mu inglise keele õpilased Ilja ja Katja, Walt ja mina vastavatud salsabaaris. //
The hostel owner Katya, my students Ilya and Katya, American traveller Walt and me at a salsa bar in Yekaterinburg.

























Armsad soomlased Vega ja Petri, kes andsid mulle Indoneesia tablette ja õunamahla ja ravisid terveks. Varsti olin jälle liikvel, käisime poes ja tegime koos süüa, muidugi.