Pihkva ja Moskva

Jõudsin paar tundi tagasi Moskvasse, sõit lõppes Eesti aja järgi juba kell neli hommikul, nii et olen ikka maailmas, kus on paadid ja suvejoogid ja lõputu hulk uusi vene sõnu, mis hõljuvad hallis kaoses. Õues on veel pime, tulin metrooga suvalisse kohta, mis tundus kesklinnam olevat kui rongijaam ja leidsin oma pettumuseks eest hulga Cartieri ja Chaneli tüüpi poode, aga lõpuks ka Kofe Hausi. Üritan mingi plaani paika panna, kaart ei teeks halba... Tänane eesmärk on mitte enne kella kaheksat õhtul, kui ma Simoni ja Masha juurde lähen, magama jääda. Ja peale selle kavatsen ära õppida sõna ulitka (tigu), sest neil on suur tigu ja siis ma saan imestada teo suuruse üle.

Mul polnud Pihkvas ka kaarti, aga seal on tõesti nii, et hakka aga mingis suunas minema ja ikka jõuad vanade ilusate kirikuteni. Kui ei leia seda, mida otsid, leiad midagi muud. Muidugi, kui sa midagi kindlat ei otsi, siis on eriti hea. Küsisin ühelt vanatädilt suunda, rääkisin muuseumitöötajatega, imetlesin külmunud jõge ja ostsin ühe banaani.