Moskva 2

Olen veidi haigeks jäänud ning jälle kohvikus puhkusel. Ehk siis-- veel pildimaterjali!



















Punane väljak, midagi tossab.

























Jumalik valgus to the Cathedral of the Protection of Most Holy Theotokos on the Moat ehk siis Püha Basili katedraali. Aga midagi ikkaga tossab.




















Vahepeal paistis kaugelt üks ehitis, mis tundus ülikoolihoonele sarnanevat.

























Lähemalt selgus, et see on mingi muu suur tavaline maja. Olin jah hommikul vaadanud, et ülikool on kesklinnast päris kaugel.




















M. V. Lomonossovi nimelist Moskva Riiklikku Ülikooli külastasin järgmisel päeval-- eile, siis tuiskas. See tähendab, enam-vähem külastasin, turvamehed ei lasknud mind sisse, aga see-eest käisin korra õigusteaduse osakonnas soojas. Midagi suurt ma seal ei avastanud, ainult inimesed tundusid veel konkreetsemad kui mujal. Ajasin juttu ühe lumerookijaga, minu õnneks päris paljud aitavad mul keelt harjutada.

Ülejäänud päeva jalutasin niisama ja sõitsin natuke metrooga ka. See on päris põnev, sest ma pole ikka veel ühtegi kaarti hankinud. Mitu tundi möödus Hiinalinnas, mis olla kõigepealt Kitai-Gorodi nimeline olnud ja siis hiljem hakkas sinna sinondus kolima. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga sellised kuulujutud levivad. Selle ääremail tahtsin tšeburekibaari minna, aga mind peatas selle ees oksendav mees, kuigi ta püüdis möödujaid mitte segada. Õhtupoolikul siiski ristusid minu ja seene-kartulitšebuka teed, see oli normaalne, kuid vaimustav mitte ning minu arvates polnud lihtsalt oma hinda (1.10eur) väärt. Üks keskealine vene mees üritas mind kahe tšebukaga ära meelitada, seisis hästi lähedale ja mu küsimuse peale, mida ta teeb, ütles, et tõi mulle kingituse-- unamused. Järele mõeldes, ometi asjalikum kui türgi sugu, kes arvavad, et geelisoeng does it. Mõtlesin nostalgiliselt tuhandepealisele kaamelikarjale Egiptuses, mis ei pruugi olla käeultuses nagu rasvane tšeburek, kuid siiski omab nii palju suuremat romantilist väärtust. Võib-olla oli asi selles, et mu juuksed olid mustad ja ma nägin õige kurnatud välja.

Hämardus tasapisi, nägin ja kogesin ummikuid täistuubitud bussis ning pärast kaheksat jõudsin Simoni ja Masha ukse taha. Kahjuks nad ei teinud seda lahti ja kuna kell oli juba kaheksa läbi, õues oli pime ja nende kodu ikkagi linnasüdamest eemal, oli mure päris suur. Helistasin neile alt ning ka ülevalt uksekella, kuid ei midagi. Mingil tobedal ja arusaamatul põhjusel ma ei koputanud, sest selleks hetkeks ma juba mõtlesin, et tegi võis olla maniakkidega, kes viimasel hetkel olid mind säästa otsustanud. Uskumatu, kui tumedaks ja kui kiiresti stsenaariumid mu peas arenevad.
Igatahes mu telefon ei töötanud ja ainuke võimalik variant oli minibussiga nende maja juurest kohaliku linnaosa kind-of keskusesse sõita ja seal internetikohvik leida. Ei leidnud, kõik oli kinni. Telefonikaarte ka ei müüdud. Kodutud koerad olid mingi jäämäe otsa roninud ja haukusid seal tigedalt ühe auto peale. Olin päris murelik ning otsustasin metrooga kesklinna sõita, et seal lapakat kasutada ja hostel leida, ning siis sinna sõita enne kui bussid ja metroo töö lõpetavad, mis on vastavalt umbes südaöö ja pool tundi pärast seda.
Kusagil vahepealses peatuses nägin kaht noort inimest, kes tundusid pakatavad mind abistavast potentsiaalist. Nad olid kaks tänavamuusikut. Helistasime Simonile, kellel oli väga kahju, et uksekellad ei töötanud ja lubas minuga kolmandas kohas kohe varsti kokku saada.


Video teekonnast x metroojaama. Ma ei tea, mis nende nimed olid, aga nad olid osavad ning teenisid päris hästi.

Jäin Simon ja ta sõpra Nikitat ootama ning varsti nad saabusidki ning asusid mind otsemaid poputama: tassisid kotti, maksid takso eest ning kodus pakkusid makarone kanakoivaga (ma sõin liha! Proovisin täna lihapirukat süüa, aga seda siiski ei suutnud). Nikita ja Simon jõid ära terve pudeli Jack Danielsi ja mina ja Masha paar klaasi veini. Käis mingi üleüldine venekeelne lällamine sellest, kuidas Nikita on armunud ja ei tea, kuidas edasi..



















Iga couchsurferi unistus. Magada oli nii hea. Nägin unes Putinit, aga tal olid pruunid silmad.

Hommikul sai mulle osaks pilguheit sellesse kuulsasse vene hinge: tutvumine armumise ja pohmelliga à la Rossiya. Noormeestel ei olnud kerge, mul oli päris okidoki, nii et tegu polnud osalusvaatluse vaid pigem intekaga (kuigi küsimustele vastasin mina ja ainuke küsimus oli "kas sa mõistad?!?"). Eriti raske oli Nikital, kes vaevles talumatus romansis juba suhtes oleva neiuga, töötas Moskva suurimas-parimas kirjastuses ja polnud veel keskpäevaks kontorisse jõudnud ning oli kella kaheteistkümneks uue liitri veini ära joonud. Pakkusin talle oma rohkeid tablette, tegin teed, andsin vett ning innustasin tööle minema, kuhu ta paar korda ust ja seina segamini ajades lõpuks tuiaski. Minu arvates oli mõte ülemuse nägemisest halb, aga Nikita helistas talle ja naine käskis kindlasti kohale ilmuda. Pärast rääkis Masha, et joomine on tema tööpostil normaale, sest kirjastuses on minibaar.