Maslenitsa Rahva Majas

Eile oli Venemaal kodumaa kaitsa püha ehk meestepäev ning nagu ka tõenäoliselt mujal maailmas, 23. veebruar. Algselt kandis see Punase armee päeva nime, hiljem nõukaaegadel oli teatud Nõukogude sõja- ja mereväe päevana. Meestepäeva tähistamine Eestis oleks sel kuupäeval vist natuke irooniline, et siis järgneval jätkata riigi iseseisvumise meeleoludes. Aga mis me siin juuksekarva ikka lõhki ajame-- päevi aastas on piiratud arv, ajalugu on juba läinud ja miks mitte pidada lugu isa, poja ja vanaisa olemasolust või siis niisama meheksolemisest, kui keegi vajadust tunneb. Kaasade ja kaaslaste jaoks on niigi valentinipäev.

Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis teisest Venemaa pühast, mis kalendri järgi kulmineerub sel pühapäeval: maslenitsast. See on mitmes mõttes väga tüüpiline vene püha. Esiteks on selles segatud slaavi paganlik valguspüha ning õigeusklik paastu eelpidustus. Tähistamine leiab aset nädal enne paastu algust, mil liha söömine on juba keelatud (mjasopustnaja nedelja-- liha vaba nädal), kuid igasugused piima- ning kondiitritooted on lubatud. Maslenitsa (maslo-või) ongi tuntud eelkõige pannkoogide ja juustu poolest, jah, peamiselt ikka rohkete pannikoogivirnade poolest.
Teine Venemaale iseäralik joon, mida maslenitsa kannab, on selle püha taasavastamine ja -elustamine, mis pärast Nõukogude Liitu aset leidis. Juba 90ndatel hakati maslenitsa vastu jälle huvi tundma ja nüüd on see juba üleriigiliseks prazdnikuks kujunenud.

Mu uus antropoloogist kohalik tuttav Dina võttis mu kaasa ühele traditsioonilisele maslenitsale, mida pidas sõpruskond, kes uurib ja praktiseerib vanu kasakate (etniline grupp ida-slaavlasi) kombeid.

Hommikupoolikul sõitsime Dina ja ta kolme sõbraga Jeketerinburgist umbes kolmkümmend kilomeetrit eemalasuvasse tööstuslinna Pervouralski. Kõlab kurjakuulutavalt? Linn oli tõesti ehe tööstuskeskus, seal pidavat olema neli suurt tehast, kaks liha- ja piimatoodetele ja kaks toruteemalist. Sellele, kas nime eesliitel ka mingi muu praktline väljund seal linnas on, ma jälile ei jõudnud, südemest loodan, et mitte. Välimuse poolest võiks kohta kirjeldada vist sõnaga 'kole', sest silma jäid peamiselt igasugu metallkonstruktsioonid, tellisehitised ja suured magalad. Keset paneelrajooni oli sajandeid vana lagunev, aga kaunis, puumaja, millele oli kinnitatud silt 'Narodnõi Dom'. Tähtis on märkida, et see pole mitte kohalik kultuurimaja, vaid selle kindla grupi kohtumispaik. Maja ees parklas said tuttavad kokku ja siis sõitsime linnast natuke välja jõepervele, kus pidu peale hakkas.

Kõigepealt toimus korralik kelgutamine. Sõime Nadja vanaema tehtud pannkooke, üles tehti lõke ja sellel keedeti potiga teed. Ühe männi najal seisis vanadest riietest tehtud Maslenitsa nukk, mis ootas põletamist, kuid mida me tegelikult vist tulle ikkagi ei visanud. Mängisime kevade tulekut ennustavat mängu: naised oli mäe otsas (pean rõhutama, et tegu oli väga järsu künkaga), mida mehed tulid üle võtma ning mis neil see ka vabalt õnnestus. Naised loopisid lund ja kuigi hingest püüdsid vastuhakku teostada, visati meid vähem kui minutiga alla jõe äärde. Mängu nimi oli Kindluse Vallutamine. Uurisin, kas tegu on seksistliku mänguga ja selgus, et kuigi sood on alati eraldatud, pole tähtis, kes kindlust esindab. Meeste võit oli ka veidi rõõmustav, sest see pidi tähendama, et kevad võitis talve üle. Enne seda leidsid aset leebemad tantsulised mängud.

Vahepeal kui jahe hakkas koguneti lõkke ümber teed rüüpama ning uut hunnikut pannkooke kahandama. Lastel olid ettenägelikult taskus kondentspiimapakid.




Lauldi traditisoonilisi laule. Tabasin loos kehva hetke, aga ei tahtnud neid rohkem filmimisega segada.

Dina tegi palju pilte, mind üritati sõbralikult veel mäest alla lükata, kelguga küll. Pärast umbes kolme-neljatunnist tähistamist vabas õhus, sõideti tagasi krigisevasse, kuid üllatavalt ruumikasse Rahva Majja.




Pidu jätkus Narodnõi Domis, kuhu jõudes tüdrukud riietusid ise õmmeldud kasakate traditisoonilisse kleiti, punusid pika värviliste lehvidega ehitud patsi ja ajasid juttu.

























Kõige ilusamaks sai minu arvates Nadežda, keda seltskonnas ka Kevadeks hüütakse. Tõeline vene kaunitar, nii hingelt kui välimuselt. Peale Nadja on pildil sinine kapp.


Õhtupoolikul muutus muusika instrumentaalseks, lõõtsale ühinesid viiulid ning maslenitsa sai hoogu juurde uute pannkookidega, naljatamise (keskseks teemaks eesti špioon) ja tantsimisega. Avalikku napsutamist ma küll tähele ei pannud, aga kui ma vodkat mainisid, tõusid kõik püsti ja ütlesid, et saab-saab, muidugi, kohe saab. Mul kulus kaua, et neid rahustada ja selgitada, et ma ei taha viina, see oli lihtsalt sõna jutu sees. Jooma ma ei pidanud, küll aga õpetati mulle selgeks üks vana vene tants. Dina tegi sellest rohkelt pilte ja itsitas, nii et kui ta need mulle saadab, siis saate näha, kuidas ma oma õnnetuid eesti jalgu kasaka moodi keerutada üritan.

Arvan, et tulime Dinaga tagasi Jekaterinburgi enne, kui pidu täistuurid saavutas. Olime mõtlemad väsinud ja kosutasime end autos Kasuka salatiga. Ma olen seda Eestis maitsenud küll, kuid siin oli see lausa suussulav. Kuidas saab heeringas suus sulada? Ma ei tea, aga pärast läksin ma poodi ja ostsin endale uue karbitäie ja sõin ka selle ära. Küllap juhtub seda veel.

Ma loodan järgmine nädal tatarlaste külla minna. Need pidid venelaste küladest puhtamad ja ilusamad olema, eks näis, mis tulevik toob. Enne seda veel... ametlik maslenitsa Jekaterinburgis.