Kolm imet Hiina

Enne kui ma Eestist teele asusin, ütlesin paarile sõbrale, et mul oleks vaja nii umbes kolme imet, et jõuda Pekingisse. Ma ei julgenud sellest mõttest eriti rääkida, sest Hiina jõudmine näis võimatu- mul oli ressursist minimaalselt 200 eur puudu ning tundus, et seda pole mitte kuskilt tulemas. Aga aega mul oli.
Moskvas kulus arutult palju raha, peamiselt transpordile ja toidule, ning Peking oli veel kaugemal kui muidu.
Laupäeval saabusin Jekaterinburgi. Tagantjärgi on kerge on öelda, et mul oli kohe siin kahe maailmajao piiril aimdus, et asjad hakkavad laabuma. Päike paistis, kuidagi ebanormaalselt tsill oli. Olin ühe Couchsurfi tüdrukuga kokku leppinud, et ma lähen tema poole, aga rongisõidust väsinuna ja natuke tõbisena tahtsin pigem omaette olla. Ma polnud hostelit bookinud, küll aga vaadanud internetist koordinaadid ning tee ja vanatädide soovitused tõid mind ühe tavalise viiekordse nõukaaegse maja ette, kus polnud ühtegi hosteli silti. Käisin ümber maja ja siis helistasin uksekella korterile seitsekümmend kolm. Vastuvõtja oli natuke segaduses, aga ütles, et siin on küll hostel. Kui ma oma kraamiga neljandale korrusele roninud olin, avas hosteliomalik Katja (ime 1) mulle ukse. Katja on ülienergiline ja -positiivne noor naine, kes on täielikult naudib oma külaliste eest hoolitsemist. Just enne mind olid kohale jõudnud ka kaks prantsuse ajakirjanikku, kellega ma nüüd ühikalaadset tuba jagan. Katja ütles, et see on ime, et ta üldse siin oli, sest tavaliselt talvehooajal on hostel, tegelikult tavaline kahetoaline korter, tühi. Kuna aga prantslased saabusid, oli ta ka just parasjagu kohal. Istusime köögis ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime minu reisidest, Katja reisidest, mõtetest ja tulevikust. Möll lõppes sellega, et Katja oli helistanud paarile oma tuttavale ning organiseerinud mulle inglise keele eraõpetaja tööotsa. Otsus kaheks nädalaks Jekaterinburgi jääda tuli kergelt. Eile oli mul mu esimene tund ja see oli tõeliselt tore vaatamata algusele 7.15 hommikul, Eesti aja järgi kolme paiku öösel. Üldiselt olen ma siinse kellaga päris hästi harjunud ja õige rütm on pea-aegu käes.
Kui Katja ära läks, vaatasin oma Swedbanki kontot ja seal oli märge, et tulumaksu hakatakse tagastama (ime 2). Bam! Vajalikud vahendid Pekingi jaoks olid varuga olemas. Jekaterinburgi elukulude ja tööotsaga vist täiesti nulli ei tule, aga see on eelkõige sellepärast, et ma kulutan ülearu palju raha pelmeenidele, mida ma siiasaabumisest iga päev rohkelt söönud olen. Kui täpne olla, siis tegu on vareenikutega, kartuli-seene-, ainult kartuli- ja kohupiimatäidisega. Ma täna ostan kohupiima omi ja praen neid jälle rohke võiga, siis ootan, et nad jahtuksid ja söön ära! Võin ennustada, et õhtu lõppeb traditisooniliselt poole paki halvaa ja paari tassi teega.
Selle sama laupäeva õhtul skype'isin oma kullakalli õe Riinuga (pidev ime), kes ütles, et ta võib tagada turvafondi, juhuks kui ma nt liiga palju pelmeene söön ja oma tagastatud tulumaksu ära kulutan (mida ei juhtu!). Ma loodan saada temaga kokku märtsi lõpus ja Pekingis, aga ega enne ei tea, kui me mõtlemad seal kohal oleme. Hetkel on plaanis lahkuda Jekaterinburgist 2. märtsil ja sõita rongiga Irkutski või Ulan-Udesse.


Hapukoorepakil on pilt lehmakestest