Lootuse ja üldise marja seiklused

Pidasin eile plaani sõita ühte külla-linnakesse, et natuke tatari elu vaadata. Nende asulad pidid olema teistsugused, eelkõige puhtamad. Valisin kohaks Nizhniyi Sergi, mis vist tegelikult polnudki tatari linnake. Võib-olla oli mulle midagi valesti meelde jäänud. Võib-olla oli ka tatari linnake, sest nagu alljärgnevalt selgub ei saanud ma kohaga eriti palju tutvuda, kui välja arvata kaks tähelepanekut. Esiteks, bussijaamas jõlkus üks erakordselt tiine emane koer (pani mind muretsema, kas tal ka kodu on ning mõtlema sellele, et kui ma siin elaksin, siis ma vist toidaksin kodutuid loomi ja lapiksin teedes auke ja teekin teisigi euroopalike tobedusi). Teiseks, vahepeal tehasena kasutatud igivana ja -suure nüüd taastava kiriku katusel kasvas noor kasemets (tore oleks sinna üles laud viia ja seal suvel hommikukohvi rüübata; jah, eurooplane vist).

Õhtul rääkisin V Kontaktes (Vene Facebookis) eelmises blogiloos figureerinud Nadjaga, kes oli lahkelt nõus minuga kaasa tulema. Hommikul olin hirmus unine, pärast seitset õpetasin natuke inglise keelt ja otsisin oma kilepükse, mille ma vist kuskile rongi või Simoni ja Masha koju ära kaotanud olen. Ma ei teadnud, kuidas aina kahaneva ajaga bussijaama jõuda. Õnneks tuli varsti Katja koju, kes soovitas marsat nr 50 Lenini tänavalt. Astusin bussijaama sisse täpselt kokku lepitud ajaks, sõitsime Nadjaga Nizhniyi Sergisse. Vahepeal tahtsime maha minna, aga minust üle vahekäigu istuv vanem mees ütles, et pole veel õige koht. Sõitsime edasi, rääkisime abiellumisest ja võrdõiguslikkusest. Oli huvitav. Muuseas, venelased istuvad bussis alati kohale, mis on neile pileti peale märgitud. Täitsa tobe, kui aknad on esimeses paaris pingis külmunud ja tahaks hirmsasti õue vaadata.

Astusime Nizhniyi Sergis pärast kahte tundi bussis välja värskesse kolkaõhku. Too meesterahvas ulatas mulle käe, et ma saaksin bussist kenasti maha, välismaalane ju, ning tekitas minus sellega väga palju kahtlusi, muidugi. Nadjat ta ei abistanud.

Nadja ja tundmatu mees hakkasid lobisema, sest Nadja küsis temalt täiesti ootamatult mulle tundmatu koha kohta ja mees ütles, et sinna on jala neli tundi. ****, mõtlesin, linnaväljakule?! Me pidime ju linnaväljakule minema? Kui suur saab üks Haapsalu-suurune linn olla? Okei, et see on kuuele mäekesele jaotunud. Sain ma oma kiire tehte tulemuseks, et jutt peab olema mingist muust kohast kui linnaväljak. Kuna Nadja räägib limiteeritud inglise keelt ja suhtles parajasti meie uue tuttavaga, kellega me mingil põhjusel juba mööda teed kuhugi poole koos läksime, siis jäi mulle siiski selgusetuks, mis toimub. Ainuke info oli, et x kohta on vaja neli tundi jala minna ja sealt ei saa bussiga tagasi. Üritasin juba väga murelikult Nadjakesele ja härrale selgitada, et ma ei tahagi kohta x minna! Tõesti! Osutasin suvalise ilusa mäenõlva poole ja ütlesin: ronime otsa. Tee läheb, lähme meiega. Mees ütles, et ei lähe te kuskile, keegi ei roni sinna mäkke. Ma ähvardasin, et oi ärgu ta muretsegu, küll meie juba ronime. Kogu segadus ja totrus hakkas mind marru ajama. Nadja ei suutnud mulle seletada, miks me mehele järgneme ja mis toimub.



















Jõudsin teha ka ühe pildi uhkemat sorti majast Nizhniyi Sergi linnakeses. Ehitiste maksimaalne kõrgus südalinnas oli minu vaatluste kohaselt kolm korrust.


Ühe rohelise kena vene maja eest võttis härra halli auto ja ütles, et viib meid ära. Nadja nägi murelik välja, ja mina-- oluliselt murelikum veel. Olin nende mõlemaga juba natuke õiendanud, sest no tõesti. Siis ma vaatasin, et härra on veidi põdur, saaks tema eest põgenemise ja väikse võitlusega hakkama, Nadja tundus kindel olevat ja algas teekond kuhugi, kuhu buss ei käi ja kust saab tagasi, kui neli tundi jala käia. "Avtostop," ütles Nadja, "no money."

Läksime Nikoli Nikolajevitši kodust läbi, ta maja ees nägime veel paari sümpaatset krantsi. Muud iseäralikku ei märganud. Mu peas jooksid muidugi õudused sellest, kuidas mitte nii väga sõbralik mees hangib kodus parajasti püssi. Vahepeal suutsime suhelda piisavalt jõudmaks kahepoolsele arusaamale, et me oleme teel looduskaitsealale, mis meie tutvumisel mõned päevad tagasi möödaminnas jutuks oli tulnud. Olin veidi ehk isegi meeldivalt üllatunud, sest ma ei teadnud, et see kuulus Olen'ye Rutchi (Põhjapõdra ojad vms) üleüldse Nizhniye Sergiga samas kandis asub.

Nikolai Nikolajevitš tuli majast välja ja küsis, kas me karu nägime. Ha- Nadja nägi hirmunum välja kui mina, sest mina teadsin, et karud magavad praegu. Mulle tegi hoopis muret mõte, kas härra proovib meid kuuri meelitada, olime tegelikult juba autos ja sõitsime jälle. Tuli välja, et ta tegi nalja ja karu oli aias ja tehtud kivist. Ha-ha-ha, naersime kõik kergendunult.

Teel ajasime niisama juttu. Mees istutas metsa, üldiselt, ja nad rääkisid mingist inglist ja metsast ja sellest, mida ingel tähendab. Mulle jäi segaseks seos ingli ja metsa vahel, mida ma külastama pidime. Kõlas müstiliselt igatahes.

Olen'yi Rutcisse oli veidi üle viieteistkümne kilomeetri. Nikolai viis meid külastuskeskuse ukse ette ja ütles, et me helistagu, kui tagasisaamisega jama on. Läksime vaatasime kaunist loodust ja kuulasime absoluutset vaikust, mida ma nii ammu nautida pole saanud. Maastik sarnanes väga Põhja-Soomele, ainult jõed voolasid teades, et olgu siin kasvõi Uural, kiirustamiseks pole põhjust. Kuidagi vagasem oli see kõik siin, venelikult suurem, võis rahulikult laiutada. Rähne oli erakordselt palju, umbes sama palju kui Jekaterinburgis pankasid, iga puu otsas vähemalt üks.



















Mingi jube koobas, kuhu sisse me ei läinud.


Päike oli soe. Kevadine. Lumi oli suurtel rahnudel sambla ümbert ära sulanud ja seal peal sai käsi soojendada.

Meie sihtkohaks oli ingli kuju, mis kingiti 2005. aastal kohale ja kohalikele rootsi kunstniku Lehna Edwalli poolt. 'The Unitehopeproject is a worldwide network , creating a silent chain of hope , love and compassion with the help of the Unitehope angel.
that giving is receiving,
in uniting instead of dividing,
that you matter and your choices are important,
that the world is our responsibility,
that the smallest light can illuminate the deepest darkness and that we have the power to create change!' http://www.unitehopeproject.com/



















Nadežda (üllatunult): Some people say white bears can't smile. But, look, I can!

(Hiljem: Mu isa nimetas mu Nadeždaks sümboliseerimaks lootust, et järgmisena sünnib poiss. /---/ Kas su nimi ka tähendab midagi?- Jah, üldist marja.)


Kui me metsast välja tulime, hakkasime mõtlema, kuidas tagasi koju saada. Vaatasime ringi, nende paari maja ümbes ei toimunud just suurt elutegevust. Keegi küpsetas kuskil šašlõkki. Nadja proovin Nikolaile helistada, aga ei saanud meest kätte. Vaatasime üksteisele arusaava pilguga otsa- selline mees see Nikolai siis oligi. Nägin eemal üht autot mehe ja naisega teel sõitmas ja hüppasin käsi vehkides neile ette, aga naine viipas teatamaks, et ta pole uutest tutvustest huvitatud. Aga hea oli, et see auto ära sõitis, sest selle taga seisis Nikita hall masin, mis meid seal truult juba natuke aega oodanud oli. Nikita vangutas suud kriipsuks tõmmates pead mõistmata miks me hääletada püüame.

Tagasiteel nägime kauneid vaateid, suuri metsasid ja küla minema Polovina (Pool). See oli väga armas kohake, majade fassaadid olid nii mõnusalt vanad ja värvilised ja pitsilised. Ühe ilusa pleekinud palkmaja külje küljes oli pikk redel ja sellel redelil ronis pikaks veninud valgekirju kass. Maja ees askeldas keegi. Midagi teisest ajast, maailmast ja ehk lapsepõlvesuvest. Veel üks nendeks imelikest reaalsushüpetest.

Nikita viis meid muidugi otse bussijaama, kuigi ütles, et võib meile veel ka linna näidata. Buss tagasi Jekaterinburgi pidi poole tunni pärast väljuma, ka päike oli madalamal kui uuele ettevõtmisele soovitatav ning olime väsinud.

---

Ma ei saanud soovitud ülikooli magistrisse sisse ja soomlaste mahajäetud veerand Estrella krõpsupakki, natuke Fazerit ja viimane How I Met Your Motheri osa said otsa. See on üks nendest vähestest asjadest, mida ma tõesti arvasin tahtvat, seda magistrit (ja natuke rohkem šokolaadi). Ükskõik, mis selle tunde tekitab.. edasi minema peab, kuigi ei teha kuhu ja kuidas. Ma veel täna ei lähe, tegin hoopis lahti Eestist kaasatoodud präänikud ja sõin neid hapukoorega. Õnneks pole mul tänaseks õhtuks lihtsalt jaksu järgi, et midagi arukat arvata või suuri emotsioone tunda. Või õigekirja ja sõnakorduseid kontrollida, nii et sorry kui kvaliteet sakib, aga nii kirjutavad inimesed, kes soovitud magistisse sisse ei saa.

Maslenitsa Rahva Majas

Eile oli Venemaal kodumaa kaitsa püha ehk meestepäev ning nagu ka tõenäoliselt mujal maailmas, 23. veebruar. Algselt kandis see Punase armee päeva nime, hiljem nõukaaegadel oli teatud Nõukogude sõja- ja mereväe päevana. Meestepäeva tähistamine Eestis oleks sel kuupäeval vist natuke irooniline, et siis järgneval jätkata riigi iseseisvumise meeleoludes. Aga mis me siin juuksekarva ikka lõhki ajame-- päevi aastas on piiratud arv, ajalugu on juba läinud ja miks mitte pidada lugu isa, poja ja vanaisa olemasolust või siis niisama meheksolemisest, kui keegi vajadust tunneb. Kaasade ja kaaslaste jaoks on niigi valentinipäev.

Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis teisest Venemaa pühast, mis kalendri järgi kulmineerub sel pühapäeval: maslenitsast. See on mitmes mõttes väga tüüpiline vene püha. Esiteks on selles segatud slaavi paganlik valguspüha ning õigeusklik paastu eelpidustus. Tähistamine leiab aset nädal enne paastu algust, mil liha söömine on juba keelatud (mjasopustnaja nedelja-- liha vaba nädal), kuid igasugused piima- ning kondiitritooted on lubatud. Maslenitsa (maslo-või) ongi tuntud eelkõige pannkoogide ja juustu poolest, jah, peamiselt ikka rohkete pannikoogivirnade poolest.
Teine Venemaale iseäralik joon, mida maslenitsa kannab, on selle püha taasavastamine ja -elustamine, mis pärast Nõukogude Liitu aset leidis. Juba 90ndatel hakati maslenitsa vastu jälle huvi tundma ja nüüd on see juba üleriigiliseks prazdnikuks kujunenud.

Mu uus antropoloogist kohalik tuttav Dina võttis mu kaasa ühele traditsioonilisele maslenitsale, mida pidas sõpruskond, kes uurib ja praktiseerib vanu kasakate (etniline grupp ida-slaavlasi) kombeid.

Hommikupoolikul sõitsime Dina ja ta kolme sõbraga Jeketerinburgist umbes kolmkümmend kilomeetrit eemalasuvasse tööstuslinna Pervouralski. Kõlab kurjakuulutavalt? Linn oli tõesti ehe tööstuskeskus, seal pidavat olema neli suurt tehast, kaks liha- ja piimatoodetele ja kaks toruteemalist. Sellele, kas nime eesliitel ka mingi muu praktline väljund seal linnas on, ma jälile ei jõudnud, südemest loodan, et mitte. Välimuse poolest võiks kohta kirjeldada vist sõnaga 'kole', sest silma jäid peamiselt igasugu metallkonstruktsioonid, tellisehitised ja suured magalad. Keset paneelrajooni oli sajandeid vana lagunev, aga kaunis, puumaja, millele oli kinnitatud silt 'Narodnõi Dom'. Tähtis on märkida, et see pole mitte kohalik kultuurimaja, vaid selle kindla grupi kohtumispaik. Maja ees parklas said tuttavad kokku ja siis sõitsime linnast natuke välja jõepervele, kus pidu peale hakkas.

Kõigepealt toimus korralik kelgutamine. Sõime Nadja vanaema tehtud pannkooke, üles tehti lõke ja sellel keedeti potiga teed. Ühe männi najal seisis vanadest riietest tehtud Maslenitsa nukk, mis ootas põletamist, kuid mida me tegelikult vist tulle ikkagi ei visanud. Mängisime kevade tulekut ennustavat mängu: naised oli mäe otsas (pean rõhutama, et tegu oli väga järsu künkaga), mida mehed tulid üle võtma ning mis neil see ka vabalt õnnestus. Naised loopisid lund ja kuigi hingest püüdsid vastuhakku teostada, visati meid vähem kui minutiga alla jõe äärde. Mängu nimi oli Kindluse Vallutamine. Uurisin, kas tegu on seksistliku mänguga ja selgus, et kuigi sood on alati eraldatud, pole tähtis, kes kindlust esindab. Meeste võit oli ka veidi rõõmustav, sest see pidi tähendama, et kevad võitis talve üle. Enne seda leidsid aset leebemad tantsulised mängud.

Vahepeal kui jahe hakkas koguneti lõkke ümber teed rüüpama ning uut hunnikut pannkooke kahandama. Lastel olid ettenägelikult taskus kondentspiimapakid.




Lauldi traditisoonilisi laule. Tabasin loos kehva hetke, aga ei tahtnud neid rohkem filmimisega segada.

Dina tegi palju pilte, mind üritati sõbralikult veel mäest alla lükata, kelguga küll. Pärast umbes kolme-neljatunnist tähistamist vabas õhus, sõideti tagasi krigisevasse, kuid üllatavalt ruumikasse Rahva Majja.




Pidu jätkus Narodnõi Domis, kuhu jõudes tüdrukud riietusid ise õmmeldud kasakate traditisoonilisse kleiti, punusid pika värviliste lehvidega ehitud patsi ja ajasid juttu.

























Kõige ilusamaks sai minu arvates Nadežda, keda seltskonnas ka Kevadeks hüütakse. Tõeline vene kaunitar, nii hingelt kui välimuselt. Peale Nadja on pildil sinine kapp.


Õhtupoolikul muutus muusika instrumentaalseks, lõõtsale ühinesid viiulid ning maslenitsa sai hoogu juurde uute pannkookidega, naljatamise (keskseks teemaks eesti špioon) ja tantsimisega. Avalikku napsutamist ma küll tähele ei pannud, aga kui ma vodkat mainisid, tõusid kõik püsti ja ütlesid, et saab-saab, muidugi, kohe saab. Mul kulus kaua, et neid rahustada ja selgitada, et ma ei taha viina, see oli lihtsalt sõna jutu sees. Jooma ma ei pidanud, küll aga õpetati mulle selgeks üks vana vene tants. Dina tegi sellest rohkelt pilte ja itsitas, nii et kui ta need mulle saadab, siis saate näha, kuidas ma oma õnnetuid eesti jalgu kasaka moodi keerutada üritan.

Arvan, et tulime Dinaga tagasi Jekaterinburgi enne, kui pidu täistuurid saavutas. Olime mõtlemad väsinud ja kosutasime end autos Kasuka salatiga. Ma olen seda Eestis maitsenud küll, kuid siin oli see lausa suussulav. Kuidas saab heeringas suus sulada? Ma ei tea, aga pärast läksin ma poodi ja ostsin endale uue karbitäie ja sõin ka selle ära. Küllap juhtub seda veel.

Ma loodan järgmine nädal tatarlaste külla minna. Need pidid venelaste küladest puhtamad ja ilusamad olema, eks näis, mis tulevik toob. Enne seda veel... ametlik maslenitsa Jekaterinburgis.

Jekaterinburgi World Trade Centre

Eile käisin Jekaterinburgi vastvalminud World Trade Centre'is. Paar viimast korrust pole veel lõpetatud, rääkis Katja. Kui sinna sisse tähtsa näoga sisse marssida ja liftiga 23ndale korrusele sõita, siis avaneb 180-kraadine vaade linnale. Tõesti, viimane korrus polnud valmis, ühes nurgas polnud põrandatki. Olin riides nagu tavaline matkaja, aga probleeme ei tekkinud.

Vaade oli suurepärane. Ja see ruum.

Kolm imet Hiina

Enne kui ma Eestist teele asusin, ütlesin paarile sõbrale, et mul oleks vaja nii umbes kolme imet, et jõuda Pekingisse. Ma ei julgenud sellest mõttest eriti rääkida, sest Hiina jõudmine näis võimatu- mul oli ressursist minimaalselt 200 eur puudu ning tundus, et seda pole mitte kuskilt tulemas. Aga aega mul oli.
Moskvas kulus arutult palju raha, peamiselt transpordile ja toidule, ning Peking oli veel kaugemal kui muidu.
Laupäeval saabusin Jekaterinburgi. Tagantjärgi on kerge on öelda, et mul oli kohe siin kahe maailmajao piiril aimdus, et asjad hakkavad laabuma. Päike paistis, kuidagi ebanormaalselt tsill oli. Olin ühe Couchsurfi tüdrukuga kokku leppinud, et ma lähen tema poole, aga rongisõidust väsinuna ja natuke tõbisena tahtsin pigem omaette olla. Ma polnud hostelit bookinud, küll aga vaadanud internetist koordinaadid ning tee ja vanatädide soovitused tõid mind ühe tavalise viiekordse nõukaaegse maja ette, kus polnud ühtegi hosteli silti. Käisin ümber maja ja siis helistasin uksekella korterile seitsekümmend kolm. Vastuvõtja oli natuke segaduses, aga ütles, et siin on küll hostel. Kui ma oma kraamiga neljandale korrusele roninud olin, avas hosteliomalik Katja (ime 1) mulle ukse. Katja on ülienergiline ja -positiivne noor naine, kes on täielikult naudib oma külaliste eest hoolitsemist. Just enne mind olid kohale jõudnud ka kaks prantsuse ajakirjanikku, kellega ma nüüd ühikalaadset tuba jagan. Katja ütles, et see on ime, et ta üldse siin oli, sest tavaliselt talvehooajal on hostel, tegelikult tavaline kahetoaline korter, tühi. Kuna aga prantslased saabusid, oli ta ka just parasjagu kohal. Istusime köögis ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime minu reisidest, Katja reisidest, mõtetest ja tulevikust. Möll lõppes sellega, et Katja oli helistanud paarile oma tuttavale ning organiseerinud mulle inglise keele eraõpetaja tööotsa. Otsus kaheks nädalaks Jekaterinburgi jääda tuli kergelt. Eile oli mul mu esimene tund ja see oli tõeliselt tore vaatamata algusele 7.15 hommikul, Eesti aja järgi kolme paiku öösel. Üldiselt olen ma siinse kellaga päris hästi harjunud ja õige rütm on pea-aegu käes.
Kui Katja ära läks, vaatasin oma Swedbanki kontot ja seal oli märge, et tulumaksu hakatakse tagastama (ime 2). Bam! Vajalikud vahendid Pekingi jaoks olid varuga olemas. Jekaterinburgi elukulude ja tööotsaga vist täiesti nulli ei tule, aga see on eelkõige sellepärast, et ma kulutan ülearu palju raha pelmeenidele, mida ma siiasaabumisest iga päev rohkelt söönud olen. Kui täpne olla, siis tegu on vareenikutega, kartuli-seene-, ainult kartuli- ja kohupiimatäidisega. Ma täna ostan kohupiima omi ja praen neid jälle rohke võiga, siis ootan, et nad jahtuksid ja söön ära! Võin ennustada, et õhtu lõppeb traditisooniliselt poole paki halvaa ja paari tassi teega.
Selle sama laupäeva õhtul skype'isin oma kullakalli õe Riinuga (pidev ime), kes ütles, et ta võib tagada turvafondi, juhuks kui ma nt liiga palju pelmeene söön ja oma tagastatud tulumaksu ära kulutan (mida ei juhtu!). Ma loodan saada temaga kokku märtsi lõpus ja Pekingis, aga ega enne ei tea, kui me mõtlemad seal kohal oleme. Hetkel on plaanis lahkuda Jekaterinburgist 2. märtsil ja sõita rongiga Irkutski või Ulan-Udesse.


Hapukoorepakil on pilt lehmakestest

Taiga maik

Rongisõit Moskvast Jekaterinburgi ei olnud aknavaate poolest esialgu midagi väga erilist: kuusikud, männikud, kaasikud ja mõned linnad. Aga kui ma täna üles ärkasin-- sooblimetsad ja talvehommikused suitsud, mis peenikestest torudest täiesti vaikselt välja venisid-- olin jõudnud uuele maale. Tegelikult soobel ei ela veel siin, aga väga hea oli olla.

Moskva 3

Lisaks teistele kumeraks tallatud turistiradadele käisin Moskva moodsa kunsti muuseumis, mis üldjoontes oli minu arvates täis tobedusi. Või siis terve galerii oligi üks happening koos külastajat jälitavate vanatädide, piltide, paari installatsiooni ning kaasaskäivate tekstidega? Üks paljudest kirjatükkidest, mis mind rabas oli kohe esiukse kõrval, fonditud küll moodsalt kandiliseks ja värvitud valgele seinale nagu praegu kõikjal tavaks. Nendes defineeriti ja selgitati veel mitmeid külastajale ehk segadusttekitavaid mõisteid ja juhtumisi, näiteks Nõukogude Liitu. Kuigi huvitav oli, tegin endast pea-aegu sama palju pilte kui väljapanekust. Juhtus vist nii, sest mul hakkas üleüldiselt Venemaal esimest korda jube ning kaamera on mulle alati olnud miski, mis peletab hirmu ja üksinduse ning hoiab reaalsuse või selle asja fookuses.

Moskva 2

Olen veidi haigeks jäänud ning jälle kohvikus puhkusel. Ehk siis-- veel pildimaterjali!



















Punane väljak, midagi tossab.

























Jumalik valgus to the Cathedral of the Protection of Most Holy Theotokos on the Moat ehk siis Püha Basili katedraali. Aga midagi ikkaga tossab.




















Vahepeal paistis kaugelt üks ehitis, mis tundus ülikoolihoonele sarnanevat.

























Lähemalt selgus, et see on mingi muu suur tavaline maja. Olin jah hommikul vaadanud, et ülikool on kesklinnast päris kaugel.




















M. V. Lomonossovi nimelist Moskva Riiklikku Ülikooli külastasin järgmisel päeval-- eile, siis tuiskas. See tähendab, enam-vähem külastasin, turvamehed ei lasknud mind sisse, aga see-eest käisin korra õigusteaduse osakonnas soojas. Midagi suurt ma seal ei avastanud, ainult inimesed tundusid veel konkreetsemad kui mujal. Ajasin juttu ühe lumerookijaga, minu õnneks päris paljud aitavad mul keelt harjutada.

Ülejäänud päeva jalutasin niisama ja sõitsin natuke metrooga ka. See on päris põnev, sest ma pole ikka veel ühtegi kaarti hankinud. Mitu tundi möödus Hiinalinnas, mis olla kõigepealt Kitai-Gorodi nimeline olnud ja siis hiljem hakkas sinna sinondus kolima. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga sellised kuulujutud levivad. Selle ääremail tahtsin tšeburekibaari minna, aga mind peatas selle ees oksendav mees, kuigi ta püüdis möödujaid mitte segada. Õhtupoolikul siiski ristusid minu ja seene-kartulitšebuka teed, see oli normaalne, kuid vaimustav mitte ning minu arvates polnud lihtsalt oma hinda (1.10eur) väärt. Üks keskealine vene mees üritas mind kahe tšebukaga ära meelitada, seisis hästi lähedale ja mu küsimuse peale, mida ta teeb, ütles, et tõi mulle kingituse-- unamused. Järele mõeldes, ometi asjalikum kui türgi sugu, kes arvavad, et geelisoeng does it. Mõtlesin nostalgiliselt tuhandepealisele kaamelikarjale Egiptuses, mis ei pruugi olla käeultuses nagu rasvane tšeburek, kuid siiski omab nii palju suuremat romantilist väärtust. Võib-olla oli asi selles, et mu juuksed olid mustad ja ma nägin õige kurnatud välja.

Hämardus tasapisi, nägin ja kogesin ummikuid täistuubitud bussis ning pärast kaheksat jõudsin Simoni ja Masha ukse taha. Kahjuks nad ei teinud seda lahti ja kuna kell oli juba kaheksa läbi, õues oli pime ja nende kodu ikkagi linnasüdamest eemal, oli mure päris suur. Helistasin neile alt ning ka ülevalt uksekella, kuid ei midagi. Mingil tobedal ja arusaamatul põhjusel ma ei koputanud, sest selleks hetkeks ma juba mõtlesin, et tegi võis olla maniakkidega, kes viimasel hetkel olid mind säästa otsustanud. Uskumatu, kui tumedaks ja kui kiiresti stsenaariumid mu peas arenevad.
Igatahes mu telefon ei töötanud ja ainuke võimalik variant oli minibussiga nende maja juurest kohaliku linnaosa kind-of keskusesse sõita ja seal internetikohvik leida. Ei leidnud, kõik oli kinni. Telefonikaarte ka ei müüdud. Kodutud koerad olid mingi jäämäe otsa roninud ja haukusid seal tigedalt ühe auto peale. Olin päris murelik ning otsustasin metrooga kesklinna sõita, et seal lapakat kasutada ja hostel leida, ning siis sinna sõita enne kui bussid ja metroo töö lõpetavad, mis on vastavalt umbes südaöö ja pool tundi pärast seda.
Kusagil vahepealses peatuses nägin kaht noort inimest, kes tundusid pakatavad mind abistavast potentsiaalist. Nad olid kaks tänavamuusikut. Helistasime Simonile, kellel oli väga kahju, et uksekellad ei töötanud ja lubas minuga kolmandas kohas kohe varsti kokku saada.


Video teekonnast x metroojaama. Ma ei tea, mis nende nimed olid, aga nad olid osavad ning teenisid päris hästi.

Jäin Simon ja ta sõpra Nikitat ootama ning varsti nad saabusidki ning asusid mind otsemaid poputama: tassisid kotti, maksid takso eest ning kodus pakkusid makarone kanakoivaga (ma sõin liha! Proovisin täna lihapirukat süüa, aga seda siiski ei suutnud). Nikita ja Simon jõid ära terve pudeli Jack Danielsi ja mina ja Masha paar klaasi veini. Käis mingi üleüldine venekeelne lällamine sellest, kuidas Nikita on armunud ja ei tea, kuidas edasi..



















Iga couchsurferi unistus. Magada oli nii hea. Nägin unes Putinit, aga tal olid pruunid silmad.

Hommikul sai mulle osaks pilguheit sellesse kuulsasse vene hinge: tutvumine armumise ja pohmelliga à la Rossiya. Noormeestel ei olnud kerge, mul oli päris okidoki, nii et tegu polnud osalusvaatluse vaid pigem intekaga (kuigi küsimustele vastasin mina ja ainuke küsimus oli "kas sa mõistad?!?"). Eriti raske oli Nikital, kes vaevles talumatus romansis juba suhtes oleva neiuga, töötas Moskva suurimas-parimas kirjastuses ja polnud veel keskpäevaks kontorisse jõudnud ning oli kella kaheteistkümneks uue liitri veini ära joonud. Pakkusin talle oma rohkeid tablette, tegin teed, andsin vett ning innustasin tööle minema, kuhu ta paar korda ust ja seina segamini ajades lõpuks tuiaski. Minu arvates oli mõte ülemuse nägemisest halb, aga Nikita helistas talle ja naine käskis kindlasti kohale ilmuda. Pärast rääkis Masha, et joomine on tema tööpostil normaale, sest kirjastuses on minibaar.

Sõbrapäevaks

Nii paljud arvavad, et suudavad lennata,
Nii paljud pääsukesed, nii paljud luiged.
Ja nii vähesed arvavad, et suudavad lennata,
Paljud hobused, neljajalgsed hobused.

Refrään:
Ent vaid hobused lendavad vaimustunult,
Muidu hobused puruneksid sedamaid.
Ja vahest ainult valgetiivaliste luikede parved
Laulavad kui valgetiivaliste hobuste parved?
Ent ainult hobused suudavad lennata imeväel!
Hobustel taevata on elada väga raske.
Ja vaid hobuluikede parved
Nukrutsevad nagu luikhobuste parved?

Nii paljud arvavad, et hobustel pole saladusi,
Ei suurtele, ei väikestele, ei ühelegi seltskonnale
Aga hobune lendab ja mõtleb, et kõige suurem
saladus -- see on hobuste lend, lennuvõimetute loomade lend

Ave Taaveti tõlge laulule multikast "Väikese seltskonna saladus"

Pihkva ja Moskva

Jõudsin paar tundi tagasi Moskvasse, sõit lõppes Eesti aja järgi juba kell neli hommikul, nii et olen ikka maailmas, kus on paadid ja suvejoogid ja lõputu hulk uusi vene sõnu, mis hõljuvad hallis kaoses. Õues on veel pime, tulin metrooga suvalisse kohta, mis tundus kesklinnam olevat kui rongijaam ja leidsin oma pettumuseks eest hulga Cartieri ja Chaneli tüüpi poode, aga lõpuks ka Kofe Hausi. Üritan mingi plaani paika panna, kaart ei teeks halba... Tänane eesmärk on mitte enne kella kaheksat õhtul, kui ma Simoni ja Masha juurde lähen, magama jääda. Ja peale selle kavatsen ära õppida sõna ulitka (tigu), sest neil on suur tigu ja siis ma saan imestada teo suuruse üle.

Mul polnud Pihkvas ka kaarti, aga seal on tõesti nii, et hakka aga mingis suunas minema ja ikka jõuad vanade ilusate kirikuteni. Kui ei leia seda, mida otsid, leiad midagi muud. Muidugi, kui sa midagi kindlat ei otsi, siis on eriti hea. Küsisin ühelt vanatädilt suunda, rääkisin muuseumitöötajatega, imetlesin külmunud jõge ja ostsin ühe banaani.

Love The Way You Lie - [Walk off the Earth] Eminem Cover

I want to adapt his attitude and go through life with breeze in my hair (like Manny)!

Homes

I was wondering around on the kv.ee website looking at houses again. Such a nice pastime. In addition to a nearly perfect flat in Tartu, which needless to say evoked hours worth of dreams, I also came across a flat on sale that somewhat intrigued me. I wish I could visit this home.



















Photo courtesy of Lõuna Kinnisvara OÜ

Yayoi Kusama

Last night I read an article on The Economist about Yayoi Kusama, an artist.


Ms Kusama in the 60s, Horse Play, happening. Back then she also sent an open letter to Nixon offering him sex for ending Vietnam War. Photo courtesy of Yayoi Kusama








Her work, to put briefly, looks at the being in the world, the self and the infinity. Her art is inspired (if this can be the word used here) by her mental illness, as she describes: "/---/ when I looked up I saw the same pattern covering the ceiling, the windows and the walls, and finally all over the room, my body and the universe. I felt as if I had begun to self-obliterate, to revolve in the infinity of endless time and the absoluteness of space, and be reduced to nothingness. /---/" It seems to me that her art does not portray pleasant infinity while the audience would normally sense 'getting lost' in an enjoyable way or at least they're led to a new sensation. However, the ordinary audience can draw back to their reality at their will or not be trapped in the polka-dotted reality created by Kusama.

The polka dots are the signature of her work. She says they symbolise the sun as well as the moon, which is calm. Reading about polka dots on Wikipedia made me think that, indeed, the pattern is mainly used on toys and children's ware. Looking at the pattern for a little too long makes one restless, well at least as a grown up, I can't remember how I felt about at my earlier years. It's the mind who takes us from the infinity to out everyday, to problems, whatever to hold us in the expanded now, what we sense and generally call the presence. While losing the mind (doesn't have to go crazy) and giving it to the moment will lead us back to infinity. Couple of my friends have said children seem scary, and to me they do too sometimes. It can be that they arise from nothingness and that reminds us or because their mind works differently, it's more free, at times in a freaky freaky way. Being without all the memories and experiences holding their minds still (and maybe know-how) are makes them more loose to catch the moment and be closer to the infinity. According to Henri Bergson there are several levels of attention to life (attention a la vie, elutähelepanu). The extreme of daydreaming is where attention to life overall disappears, meaning death. Bergson's philosophy is extremely interesting in relation to this although he looks at the memory and mind but also the vertical movement from these.

Bergson says insanity may enrich a person's life, while Kusama states she would have killed herself long ago if there wasn't for arts.


Infinity rooms, photo by Peter Murphy



























I saw her Narcissus Garden in Edinburgh without knowing anything about her then. Photo of this somewhere else sometime else by John Coulthart.

Her website is also really beautiful http://www.yayoi-kusama.jp/e/books/index.html