Sept-okt

Photo by Ellie Davies.

Alustasin oma kauaoodatud sotsiaalantropoloogia kursust. Ma arvan, et ma tulen veel tagasi, aga hetkel olen mõneks ajaks ära.

Ühe pilve lugu

Ida-Euroopa

Varssavis sattusin Powazki surnuaiale, juhuslikult, kaubanduskeskusest kingi otsimast tulles. Enne oli mu sõbranna seda mööda sõites mulle näidanud. Oli natuke vihmane, aga soe.

Kalmistu oli vaieldamatult üks kauneimaid, mida ma kunagi külastanud olen. Soovitan kõigile, kes Poola pealinna satuvad, ka sinna oma tee leida. Üksi või kaksi. Mina ostsin kaaslasteks E. Wedeli trüfleid ja rääkisin telefonis emaga. Nägin hiiri, linde oli ka palju, mehed, kes kujusid lihvisid olid hästi vaiksed.

Oli ilus elamus. Tuli täitsa meelde, et miski ei kesta igavesti.

Absolute Ensemble - Sabah El Leil

Rõõmsat juuli lõppu.

On öö

suvaline jutuke

Öösiti käivad ringi kassid. Öösiti magavad maainimesed, nende jalapragudes muld ja muu sodi, kuivand. Mõnikord on taevas kuu, vahel on nii niiske, et mitte midagi pole näha, ainult muru lõhnab. Öö ja päev, öö ja hommik on nii suures lahus, et ainult unenäod võikski neid ühendada. Väsimus tuleb sellest, et ebainimlik on neid ilma kokku sobitada. Öösel võib olla ärkvel, aga siis peidetakse ennast tuppa, nagu männimetsades võiksid vampiirid või mingid solgutölpad varitseda, pikad hallid rebenenud ürbid lohvendamas. Ja öösiti kastanimunad ei kuku, vaid langevad, kui sedagi juhtub.

Mõnikord öösiti räägitakse, aga need jutud on ka teised. Mõnikord on need kõik pahelised, deemonlikud ja loomalikud. Mõnikord rohkem nagu haldjate omad. Igatahes lähemad kuule, kui päikesele.

Nii oli, et Hal rääkis mulle just ühel tavalisel erilisel ööl, kuidas ta oli jõudnud läbi merede ja soode ja üle kuivade kivimägede siia magamata ühtki tundi. Ta ütles, et esimene kord, kui ta magada sai, oli viis päeva pärast seda, kui ta kohale jõudis, enne lihtsalt ei raatsinud. Ja enne seda ei saanud. Leiba ta ka ei söönud, ütles, et näris ainult puukoort. Jah, teda vist olekski võinud männimetsades karta, teda, pikka ilusa seljaga volakat.

Muidu ta oli küll leebe. Ta parem sinine silm oli natuke vildakas; vasak, kah sinine, täiuslikult paralleelne laiale suule. Ta pulkas heledad juuksed lipendasid tuules, kui nad puhtad olid, ja kui mustad, siis kleepusid näo külge ja ajasid käe peanahka kratsima. Tegelikult oli Hal intelligentse välimusega, niivõrd kui üks maapoiss olla võib, ikkagi lõpetanud Cambridge’i ja käinud ühes Ivy liiga ülikoolis, aga ma praegu ei mäleta millises. Algul õppis ta füüsikat, pärast midagi muud. Aga ka midagi tehnikaalast. Nüüd oli ta parimas meheeas ja paranemas oma hullusest. Umbes siis, kui me viiendas klassis olime, hakkas ta öösiti põldudel ja metsaäärtes kõndima. See oli küllap ka põhjus, miks tal koolis nii hästi läks. Ta polnud selle hetkeni olnud teab mis geenius, aga tal oli lihtsalt nii palju vaikset aega, enne kui ta süvaöös pimedas aknast õue ronis. Algul oli need ainult väikesed ringid ümber maja. Siis pani ta koera kinni ja hakkas pikemaid käike tegema, alati erinevaid. Ühe korra läks valgeks, kui ta oli Väike-Maarjasse jõudnud. Vanemad proovisid teda psühhiaatrite ja erinevate konsultatsioonidega aidata, kuid lõpuks oli Hal nii harjunud oma kahetunnise pärastlõunase uinakuga, et ega midagi teha enam ei olnud. Rohud ei aidanud, rahustid ainult võimendasid ta soovi pimedusse kaduda, mitte teada, kus ta keha on, hingata, kuulata jalasamme ning mõelda, et ka seal kaugel all peaks veel ta keha olema, aga mina oli ainult üleval, hingamisest natuke kõrgemal.

Tal oli päris huvitav elu olnud. Linnades läks ta rütm vist normaalsemaks, sest seal oli alati teisi inimesi. Omati ajas see teda samuti hulluks. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, ta visati vist koolist välja ja oli töötanud mingis ranšos, kus ta tutvus mingite kahtlaste narkodiileritega või mina ei tea, mis teist sorti inimesed öösiti põldudel varitsevad.

Üks asi viis teiseni. Pärast õnnetusi ja sekeldusi lendas ta Madagaskarile ja peatus ühel paljal künkal pisikeses kuuris. Lõpuks kirjutas mulle Heli, et Hal on suures jamas ja keegi üritab teda kätte saada, aga võib-olla Hal kujutab seda ette. Igatahes polnud see minu probleem, olime Haliga küll sõbrad olnud, mis ei tähendanud, et ma tema tegevuse suhtles mingit vastutust või huvi oleksin tundnud. Juba tükk aega tagasi otsustasin, et ta võib oma imelikke tobedusi teha ja kui ma tahan temaga mingitki kontakti edasi taluda, siis suudan seda ainult osavõtmatuses. Muidugi ajas mind vihale see, et Heli oli vähemalt kaks aastat surnud olnud ja Hal lihtsalt ei teadnud seda. Mina tõesti ei tea palju, näiteks kellega ja kas ta seal saarel oli ja kas üldse seal ja kas üldse oli. See pidi Hal olema, kes selle kirja saatis, aga see pole enam tähtis. Tähtis on see, et ta teadis juba siis, et mina see olen, kellele ta kirjutama pidi. Mina, väike ja rahulik, kellel on internetist üsna ükskõik.

Kui Hal siia jõudis, siis istusime tükk aega. Tema unistas ja mina koorisin kartuleid. Mulle tundus kohe algul, et Hal ei lähe siit enam mitte kunagi ära, ta tuli et jääda; et õppida magama ja normaalselt asju parandama. Kõigepealt tegi ta korda raadio.

Pärast rääkis ta mulle, millega ta hakkama oli saanud. Neil öödel seal suurel saarel oli tal nii palju aega mõelda, et ta tuli ideele kuidas lõhkuda ära internet. Järgmise öö varasematel tundidel ta alustas ja töötas nii mitu nädalat. Umbes üheteistkümnest kaheni lõhkus ja siis kõndis ümber maja. See oli ainuke asi, mis hoidis teda maja lähedal-- et nagunii tuleb varsti hommik. Lõpuks kui internet oligi maas, siis hakkas ta siia tulema, sest ta kartis, et langeb muidu tagasi varasemasse rütmi ja läheb päris hulluks.

Kohalikus ajalehes oli just juttu internetist ja sellest, et seda ei tule enam kunagi, nii lõplikult oli see katki tehtud. Raadio on korras, aga sealt kuulame me ainult Klassikaraadio muusikasaateid.

Uus koht

Kui kiiresti võib küll kõik muutuda. Ma elan nüüd uues kohas ja eile läks mind külastanud Cecily tagasi koju. Liisa ja Siim lähevad homme. Päike paistab, taevas on sinine ja käin aeg-ajalt veendumas, et rannas on ikka suured soolased lained.

Mõis nagu inimene

'Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Tiit Schvede ütles, et kuigi muinsuskaitse all oleva mõisa pargis tööd käivad, pole paaril viimasel aastal peahoones midagi muutnud. "Suur mure on peatrepp, kui tuleb veel üks korraliku lumega talv, laguneb see laiali, muinuskaitseametil oleks võimalik parandustöid  toetada, kui oleks ettekujutust, palju need maksma võivad minna," ütles ta.
Veel osundas Schvede maanteepoolsele peauksele, mis võib kõvema tuulega eest ära kukkuda, sama kurvas seisus on osa aknaid. "Ühe otsa seinas on praod, sest ammused kuivkäimlad on täitmata ja lahti võtmata, seetõttu praod tekivadki," lausus ta. "Kui nüüd mõis jääb üksipäini seisma, on veel kõige hullem." '

Kõnealune Sargvere mõis.

(lugesin täna tööle sõites Marika Rajamäe artiklist 14. juuni 2012 Järva Teatajas, foto http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/sargvere.htm)

Olevik Alicantes

Mingil põhjusel tahtsin üleeile Raadio 2-e kuulata, pidin vist koristama, mis nõudis veidi tempokamat beat-i. Aga nagu asjad juhtuvad, tuli sealt hoopis võrdlemisi pikk intervjuu nõid Nastjaga. Mõtlesin ta juttu kuulates, et võimalikust kaheteistkümnest inglist, peavad minu soperdamisoskuse ja õnne juures vist küll kõik raskelt töös olema. Otsustasin mitte koristada, istusin hoopis voodile ja mõtlesin mitukümmend sekundit järjest sellele, kuidas mul ikka vedanud on. Üldiselt mulle tundub pidevalt nii, aga samas suure osa ajast ma harjutan dukkha ehk kannatuste tundmaõppimist ja nendest vabanemist. Näiteks kõndides kaheksa tundi alkoholilettide vahel või küsides inimestelt, kes 20-sendist kilekotti ei taha, kas nad tahaksid kilekotti. Eelkõige üritan omandada ootamise kunsti ja mõista aega.

Olen nüüd siin Alicantes vaikselt elanud veidi üle kuu ja poole. Ma ei saaks öelda, et ma sellest kõigest siin suures vaimustuses oleksin, aga kuna hea vein on uskumatult odav ja mul on hea töö, siis ma saan aru küll, et kurtmiseks põhjust pole. Ma olen müüja (pool aega kassas, pool poes) Alicante lennujaama duty-free poes, milleni jõudsin, kui olin CV-sid jaganud kaksteist päeva. Mai teises pooles, kui rääkisin hispaania keelt veel vähem kui praegu, helistas mulle Elsa, kes küsis, kas saaksin järgmisel päeval lennujaama intervjuule tulla. Olin küll kahte lennujaama kohvikusse oma Curriculumi saatnud, aga see polnud ei Starbucks ega too jäätisekohvik. Läksin hispaaniakeelsele intervjuule teadmata, kuhu ja mis töökohale ma tegelikult kanditeerin. Minuga jutustav lahke mees oli jutu käigus maininud, tegu on poega. Kui ta lõpuks küsis, mida ma nende ärist tean, ütlesin ausalt, et mitte eriti palju. Ta tahtis teada, et mis see vähene siis on ja sai vastuse, et nad müüvad kaupu, häid kaupu. Igatahes tööle mind võeti ja kuigi mu otsesed ülemused tõenäoliselt nii ei arva, siis olevat ma lausa täpselt see, keda otsitakse. Täna lõhkusin ma vist esmakordselt terve poe ajaloos ära kassaaparaadi. Tegelikult polnud see minu süü, see lihtsalt ei tulnud enam lahti, ükskõikmida prooviti.

Olen kohanud päris huvitavaid inimesti ja olukordi, lahjendatud üldisesse tiksumisse. Kord näitas mulle vene paar slide-show-d Tartust ja Tartu Maratonist. Kohtasin ka moskvalannat, kelle ema oli eestlane ning kes vist pilves vms oli, igatahes olime mõlemad üliheldinud: ta arvas, et mul on eesti silmad, aktsent ning palus mul eesti keeles "leib" öelda. Mitu korda on arvatud, et olen inglanna või soomlane: "me juba kaugelt vaatasime, et oled soomlane", "mida teeb inglise tüdruk siin?". Ühe korra pakkusid kaks inglise noormeest, et nad võivad mulle kohvi osta ja kassasse tuua ning ühe korra ütles kena soome tüüp, et ma räägin väga head soome keelt, kuigi ma puterdasin nagu segane; täna ütles üks britt, et on Eestis käinud ja et eesti naised on ilusad, see oli küll natuke jaiks ja teenis mu verdtarretava võltsnaeratuse. Päris tihti tahaksin ma klientidele ausalt öelda, mida ma asjast arvan, aga kahjuks keelab meie firma Hea Töötaja Õpik selle ära. Täna oli ka see päev kui esimest korda küsiti esimest korda, kas ma olen rootslane, kuigi olen skandinaavia aktenti üritanud imiteerida juba tükk aega; ühe vana norrakaga oli mul süvavestlus Eesti arengust, mille käigus kirjeldasin isegi, kuidas 90ndatel meile munadepühadeks Soomest defitsiitšokolaadi saadeti. Ta olevat päeval, mil kroon jälle kasutusele võeti, Eestis olnud.

Kui üldistada, siis soomlaste nägemine on alati nagu kohtaks sugulast, nad ikka küsivad, mis ma Hispaanias teen ja siis kurdavad, et Soomes on suvel ainult agua agua agua. Kui viimane boarding call on, siis ma tahaks salaja nendega koos minna ja valgetesse värsketesse suveöödesse lennata, oh kui väga. Venelased on rõõmsad, et keegi natukenegi nende keelt räägib, sest nad pelgavad hirmasti oma keeleoskamatust. Britid on viisakad ja nendega saab nalja teha, kuigi kui välja tuleb, et olen ida-eurooplane, siis suhtumine justkui muutuks. Hispaanlastega ma eriti pikalt juttu ei aja, aga nad on sõbralikud. Norrakad on päris toredad, rootslased ja hollandlased veidi vähem ja sakslased on kohati lausa ebameeldivad.

Uskumatu hulk asju on hakanud nostalgiat tekitama: Fjällräveni seljakottidest ja Edinburghi lennupiletitest Düsseldorfi vanapaaride ja venelaste pilkudeni. Mul on umbes sellised flashback-id nagu Phoebe'il Võluväest.

Kui kehv ka on, siis on hea võimalus kodus jätkata arutelu, kas Ribera de Duero võiks kunagi Riojale ära teha ning mis on tõde vastakaid arvamusi koguva Navarra kohta. Peaks vist snoobluse mõttes natuke mõnda pisemat veiniregiooni ka uurima. Üldiselt on alkolettides töötamise suureks miinuseks see, et pärast esimest viit tundi tahaksin kõike juua. Viskidest ja Carlos I-st kuni 43 ja teiste maguste kokteilideni. Ma pole oma poest veel ühtegi pudelit ostnud. Aga tõesti, nagu Trii ühel talveõhtul Rukkis pakkus, kanged kvaliteetjoogid on idee poolest ka mind võluma hakanud. Tulge külla, ostame jääd.

Ohjah, eks praegune jutt ole juba üks lällamine küll. Just lõppes selle nädala Duero pudel ning ammu on aeg magama minna (!kirjutasin selle eile õhtul, mitte täna hommikul).

Sinine

 

Täna ma istusin ja lihtsalt lootsin tükk aega. Algul oli halb, aga mida rohkem ma lootsin, seda paremaks läks.  

Mõned päevad tagasi, kui Kärt veel siin oli, nägime sidrunisalu. Nagu oleks tavaline võsa või metsistunud aed, aga maa ja puud olid täis suuuri kollaseid sidruneid. Eile tegin ühe pildi siniste õitega kellukapuust, Jacaranda mimosifoliast, mis siin juba mitu nädalat valguses kumab ja kujutlusvõime piire ühest kohast teise lükkab.

Ben Howard Depth Over Distance