Teaching in UB

 

 

 

  

 

Film '48'

We got an an introduction for a film called '48' (2009) by Susana de Sousa Dias

sent to us on our mailing list. Sounds fascinating. 

What can a portrait photograph reveal about a political system?

Based on photographs taken on the arrest of political prisoners during the Portuguese dictatorship (1926-1974), this documentary aims to convey the mechanisms by which a dictatorial regime sought to sustain its existence throughout 48 years. After her film Natureza Morta-Visages d'une Dictature (Still Life), Susana de Sousa dedicates herself again to the time of the Portuguese dictatorship. By means of an innovative cinematographic approach she succeeds in creating a film of universal impact. At a time when the topic of torture is confronting us almost every day, reminds us of the practice of the Portuguese dictatorship and of the after effects, which still can be felt today. 48 was embarked upon with a single certainty: that it is possible to tell the history of the Portuguese dictatorial regime (1926-1974) just through the photographs taken on the arrest of political prisoners and their witnesses. 

However, this stood in contrast to the number of questions. The facial shots taken by the PIDE (Portuguese Secret Police) stare out at us, appealing and disturbing. 

How to film them while maintaining the integrity of this appeal? How to set about transfiguring an image through the duration imposed upon it? What balance should be established between the words and silences so that the image would not be entirely swamped by the text? And how to set about building up an environment that is conceptual rather than physical?

Source: Filmville (UK Portuguese Film Festival) and Birkbeck University

Going coconuts

Losing a battle...

does not mean losing the war.

Hövsgöli järvel

Nädalalõpul saabusin tagasi matkalt Hövsgoli järve äärde. Kõndisin 76km, osa sellest järvejääl, osa metsateel. Siin on pisike videolõik järvelt-- sattusin jäärajale, kus päevas mõned autod sõitid. Kuna see polnud kiirem variant ja oli libe, siis kõndisin omaette vahel eemalt mööduvaid putukas-autosid nähes. Ühe korra arvasin, et kolm suurt veokat olid kolm looma, sest vahemaad on petlikud.
See tee näitab kust ma hommikul tulema hakkasin ning kuhu ma õhtuks kohale jõudsin.

Elamused geris

Kaos kitsetalledega ja natuke interjööri:




Ahoi, käisin vahepeal kahel Mongoolia perel geris külas. Mind kutsusid endaga kaasa jaapani tudengid ja professor, kes olid paarinädalasel visiidil sõprusülikooli, nii et meid oli kokku päris palju. Tõlgina oli kaasas mongoolia õppejõud.

Ger on üllatavalt suur, sinna mahuks üle kümne inimese vabalt ära, niisama aega veetma ja magama. Ülioptimistlikult pakuks isegi kakskümmend, kuigi nii palju vist ikkagi mitte. Väljaspoolt tundub tegu olevat pisikese telgiga, seest on aga rohkem maja moodi, kuigi hubasem ja armsam. Ruum on alati jaotatud köögiks, magamistoaks, elu- ja vannitoaks; tegevus käib ümber ahju, mida köetakse kokku korjatud ning kuivatatud sõnnikuga; uks avaneb põhja ja külalised hoiavad enamasti vasakule poolele, mis on köögist ja magamisruumist eemal.

Kui mongoollastele külla minna, siis tuleks kaasa tuua rohkelt kingitusi, näiteks maiustusi ja viina. Omal käel seigeldes peetakse sobilikuks öö hinnaks 5eur, mis sisaldab siis majutust, toitu, tõenäoliselt natukest ratsutamist jms. Kuna kaugemates kohtades pole turism veel väga levinud, siis on kohalikud esitaks väga rõõmsalt võõra üle ning teisalt on see rahanatuke neile suureks abiks. Kohalejõudnuna on viisakas võtta vastu nende pakutud tubakas, seda nuusutada ning topsikut tagasi andes küsida omanikult aastaajale vastav küsimus: kuidas su loomad talve üle elasid; kuidas karjamaad on; kuidas möödus mingi tähtpäev jne. Teine oluline punkt on mitte keelduda toidust ja joogist, see on lihtsalt kohutavalt ebaviisakas.

Nii oligi, et koha tuppa astudes läks suureks hobusekondi järamiseks. Küsisin palju neil talve jooksul loomi söögiks kulub ning see sisaldas vist ühte hobust ja paari lehma ja lugematuid kitsi ja lambaid. Suvisel ajal pidi hukkamisele minema üks lammas või kits iga kahe nädala järel. (Tüübid, kellega ma siin lumelauaga sõitmas käisin (oh yea) rääkisid, et nad olid sõbrunenud kohalikuga, kes on heal järjel selle sama suusakuurorti lumemeister. Nad olid koos kuskil linnast väljas käinud ning kaasa toonud kitse, kes kesklinnakorteri köögis vaikselt ära tapeti. Siin tehakse nii, et lüüakse kits uimaseks, tehakse looma rinda sisselõige, kust pannakse käsi sisse, otsitakse arter üles ja-- siis ongi kõik. Verd olevad väga vähe olnud. Kuna lambad häält ei tee, siis neid uimaseks ei lööda. Olin täiega kade, seda oleks küll tahtnud näha! Võib-olla ma oleksin minestanud, aga ikkagi. Ka maal tapetakse loomi nii. Poisid ütlesid, et ma kindlasti võidaks ka minu auks mõni loom maha lüüa, aga ma arvasin, et see idee pole arendamist väärt. Need tuttavad tõmbasid nagunii kuskile teise riiki lesta, niisiis on võimalik, et mul jääb loomatapmine nägemata. Mongoolias jäänud veel veidi üle nädala, vaatab seda asja.)

Sellel peremehel oli 200 lammast ja siis muid lojusid muidugi. Rikkaks peetakse 300-pealise karja omanikke, meie mehel olid lapsed juba suureks kasvanud, nii et küllap natuke kesisem kari on ka sobilikum. Eeldan, et korralikku lisaraha annavad turistid, sest meie polnud sugugi esimesed ega viimased.

Keedetud hobuselihale järgnes nuudli-hobusepada. See koosnes kohalikest jämedakoelistest nuudlitest, keedetud lihast, veest, soolast ja paarist küüslauguviilust. Teises majapidamises ootas meid tunnikese pärast sarnane roog, kuid nuudlite asemel oli riis ning küüslauku polnud lisatud. Kui esimese portsioni lihaga sain visalt hakkama, mis suurema osa teisest pidi üks jaapanlane minu asemel ära lahendama. Muidugi toimus paralleelselt viinajoomine: pruugitud sai poeviina, kodus aetud lahjemat ning airagi, mis on alkohoolne kääritatud märapiim. See sarnanes maitseelamuselt hapuks läinud kitsepiimale, kuid minu õnneks polnud paks, vaid vedel ja joodav. Ehk oli oma eeltöö teinud varem kas peremehe või -naise poolt madalas hõbenõus jagatud alkohol. Pidevalt täideti kausikesi ka mongoolia tee ehk suutei-tsaiga, mis on piimatee konsistentsiga vesi, piim, natuke teed, või ja sool-- nagu kergelt soolane lahja kuum piim. Maiustusteks pakuti päiksekuivatatud kohupiima või juustu. Välimuselt ja kõvaduselt meenutab see heledat seepi ning maitseb hapukalt ja kopitanult. Vabatahtlikult ma seda eriti meelsasti ei tarbiks. Ühtlasi oli see ka ainuke toiduasi, mille ma salaja tasku toppisin. Samal vaagnal oli poest ostetud võiküpsiseid ja samuti kuidagi eriliselt töödeldud pagaritooteid, mis olid väga maitsvad. Võib-olla olid nad algselt õlis küpsetatud ning pärast seda tükk aega kuskil hoitud vms.

Magada oli väga soe, kuigi meid hoiatati, et öösel läheb väga külmaks. Pere kuhjas meile peale hunniku tekke ja kohalikke värvilisi mantleid. Hommikul sõime buuzisid, mis on üks Mongoolia nagu Burjaatiagi (seal posõd ehk buuzad) rahvusrooge. Liha lõigati külmunud tükist, hakiti, segati küüslaugu ja soolaga ning volditi oskuslikult ümmargusse taignatükki. Nendest said ilusad kompsud, mida polnudki nii raske teha. Hiljem pala mitte ei keedetud, vaid asetati suurde patta spetsiaalsele alusele, et siis aurutada. Kui buuzid on külmunud, siis on tarvis viisteist minutit, kui värkelt tehtud, siis kümme. Neid süüakse pidupäevadel või tehakse külaliste tarvis. Kombe kohaselt sööb pere viimasena. Üldse on tegu nomaadidele omase hoolituse ja võõrustamisega, lahkuse ja südamikkusega. Lapsed on täiesti metsikud ja armsad, ratsutavad hobuseid ja solgutavad teisi loomi, mängivad kõige ja kõigi võimalike vahenditega. Nad tundusid üleloomulikult tugevad ja sitked.

Vetsuauku minu kurvastuseks polnud. Oli suur põllumaa geride ja autotee vahel, mis oli kahjuks päris lauge. Mehed käisid asjal kohe hoovi kõrval. Ei kujuta ette, kuidas niiviisi hakkama saadakse. Intiimsusteks ruumi just ei jää.




















Söön liha, peremees vaatab.

























Elumaja-ger




















Ait-ger




















Vaade, mis avaneb õue astudes, aedik paremal ait-gerist

Ulaanbaatar

Mongoolia keskus Ulaanbaatar on miljonilinn mahutades endas natuke alla poole kogu riigi elanikkonnast. See on maailma jahedaim pealinn, ka veel praegu märtsi keskpaigas langeb öösel õhtutemperatuur kolmekümne ligi, kui päeval on umbes nullis või isegi plussis. Venemaal kuulsin teistelt reisijatelt hirmulugusid siin lokkavast materialismist ja moraalitusest. Kohale jõudes leidsin Punase Kangelase nime kandva linna tõesti ebameeldivamana, kui oodanud olin. Kahtlemata on siin häid inimesi ja väärt paiku, kuid nendeni jõudmine on olnud mu jaoks keeruline, sest jäin mingisugesesse hingamisteedetõppe, palavik on möödas, köha on jäänud. Ulaanbaatar asub jõe orus ning on ümbritsetud neljast pühast mäest. Inimesed kütavad slummides põlevkiviga ning kõik heitgaasid, tööstussaadused ja muu jama hõljuvad linna kohal nagu kork. Üks mu tuttava tuttav arvutas välja, et päev siin võrdub 27 sigareti suitsetamisega.

Pealiskaudsetest ebameeldivustest läbi murda pole muidugi võimatu. Näiteks siin on video mu tsilloutist Mongoolia külastataivast ja kuulsaimast kloostri Gandantegtšilen hijdi (inglise keeles Gandan või Gandantegchinlen khiid) õuelt. Jõudsin sinna natuke liiga hilja lootuses leida öömaja. Lõunapoolsetes budistlikes kloostrites saab reeglina kas tasuta või sümboolse summa eest magada, siin lootsin odava külalistemaja peale. Olin väga väsinud ja kerges hapnikupuuduses. Video lõpus on näha mu maski, mille ma endale apteegist hankisin ja mille kandmine mu üllatuseks eriti tähelepanu ei tõmba. Ma näen enda arvates küll naeruväärne välja. Pärast video tegemist kondasin ringi ja sain jutu peale ühe mungaga, kes inglise keelt ei rääkinud ning proovis mulle hotelli leida. Lõpuks suhtlesime läbi tema sõbra, kes oli kolmandana telefoniliinil. Kuna hotell (mitte kloostri oma) maksis 17000 tugrigit, aga mu eelarve oli 7000 ringis, siis tekitasin lahkes munas muidugi suurt muret. Ta üritas mulle 10000 (u. 5.50eur) tugrigit anda, mis Mongoolia kontekstis on väga suur raha. Oh seda kohmetust, mida sellised head inimesed minus tekitavad! Lõpuks saime nii kaubale, et mina andsin temale kuivatatud kiivisid ja raha ei võtnud. Magasin hostelis.




Selleks, et oma kopsusid puhata, olen kaks korda linnast välja jalutanud-sõitnud ja kõrgemale mäe otsa roninud. Tagasiteel nägime hiigelaslikku Buddha kuju, kes vaatas rahus ehitustööde peale.




















Viimasel künkakõnnil jälitas mind oma kaaslased kaotanud lehm. Nägin noort karjust enne kümnekonna vissiga külla minemas, kui üks mulle mõne aja pärast vastu tuli ning mind pea-aegu mäe otsa saatis. Väga sihikindel lehm. Videol on näha, kuidas ta geride ehk Mongoolia jurtade vahele kaob, hetke pärast ilmus ta siiki jälle välja. Äärelinnad ongi enamasti geride päralt, harilikult on tegu slummidega, pildilolev pole agul, vaid päris kena kant.





Kašmiiri materjalist siin juba puudust ei tule. Aeg-ajalt võib linnamaastikul näha suuri veoautosid töötlemata nahkade ja villaga. Umbes 40% elanikkonnast tegeleb karjakasvatusega, liha süüakse ise ära ja nahad-vill eksporditakse Venemaale ja Hiina. Kašmiiri ongi see, mis riigile enim sisse toob: välja veetakse 3000 tonni, mis moodustab maailmaturust 21%.

Platskaart

Kolm ööd. Kolm ja pool päeva. Platskaart. Polka tõlge eesti keelde kui nari, kui riiul. Head inimesed. Nii palju tasuta toitu, et ka järgnev päev oli hooletu. Suured peatustest ostetud pirukad ja tee. Valged siledad väljad kaskede, kaskede ja kaskedega Jekaterinburgist Novosibiskini. Uhked mäed Krasnojarski kandis. Baikal, suitsukala ja pähklid.

Reisi alguses ei teadnud ma täpselt, mis on platskaart ja kuidas seal käituma peab. Nüüd olen selles klassis sõitnud kolm korda ja kupee meelitab veel vähem kui varem. Põhimõtteliselt on platskaart terve vagun, mis on jaotatud viie- või kuuekohalisteks avatud boksideks. Vahekäigust ühel pool on pikuti lauake ning tavaliselt ka selle kohal ülemine narikoht (pikimal distantsil oli see minu koht). Ka lauake käib kokku-lahti voodiks. Teisel pool vahekäiguga risti on veel kaks nari ja laud.
Parimateks kohtadeks peetakse alumisi lavatseid, mis on tualetist ning suitsuruumist maksimaalsel kaugusel, sest siis ei pea õhtust uksekõmmutamist ja möödamarssimist taluma. Lõhnasid ka mitte. All on mugav, siis saab aknast välja vaadata ja alati istuda kui tuju tuleb. Väikeseks miinuseks on see, et ka kõik teised võivad su voodil istuda, mis on enamasti ok, sest üldiselt on inimesed väga taktitundelised ja veedavad suure osa ajast oma lavatsil ka siis, kui see ülemine on. Mu esimesel sõidul istus mu alusmisel voodil öösel üks vanem kergelt napsutanud mees, kes üritas märkamatuks jääda, kuid siiski häiris mind, nii et ma pidin talle ütlema, et aeg on üles kolida ja midagi pole parata. Tavaliselt ei teki isegi ligilähedaselt selliseid olukordi, inimesed on väga lahked, pikematel reisidel moodustuvad lausa ajutised pered, kes pakuvad hoolt ja toitu ja siis mingil hetkel ütlevad, minu peatus, nägemist. Aga sellega peab harjuma, et head juhtub ning see on ilusam veel saamata suursündmuseks.

Siin on pilt mu südamlikest reisikaaslastest vanaisa-Vitalist ja Aljonast; vaade mu narilt; ning lõiguke sõidust, mil aknast vaadates ühel pool oli Baikal ja teisel- mäed.

Maslenitsa Rahva Majas

Eile oli Venemaal kodumaa kaitsa püha ehk meestepäev ning nagu ka tõenäoliselt mujal maailmas, 23. veebruar. Algselt kandis see Punase armee päeva nime, hiljem nõukaaegadel oli teatud Nõukogude sõja- ja mereväe päevana. Meestepäeva tähistamine Eestis oleks sel kuupäeval vist natuke irooniline, et siis järgneval jätkata riigi iseseisvumise meeleoludes. Aga mis me siin juuksekarva ikka lõhki ajame-- päevi aastas on piiratud arv, ajalugu on juba läinud ja miks mitte pidada lugu isa, poja ja vanaisa olemasolust või siis niisama meheksolemisest, kui keegi vajadust tunneb. Kaasade ja kaaslaste jaoks on niigi valentinipäev.

Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis teisest Venemaa pühast, mis kalendri järgi kulmineerub sel pühapäeval: maslenitsast. See on mitmes mõttes väga tüüpiline vene püha. Esiteks on selles segatud slaavi paganlik valguspüha ning õigeusklik paastu eelpidustus. Tähistamine leiab aset nädal enne paastu algust, mil liha söömine on juba keelatud (mjasopustnaja nedelja-- liha vaba nädal), kuid igasugused piima- ning kondiitritooted on lubatud. Maslenitsa (maslo-või) ongi tuntud eelkõige pannkoogide ja juustu poolest, jah, peamiselt ikka rohkete pannikoogivirnade poolest.
Teine Venemaale iseäralik joon, mida maslenitsa kannab, on selle püha taasavastamine ja -elustamine, mis pärast Nõukogude Liitu aset leidis. Juba 90ndatel hakati maslenitsa vastu jälle huvi tundma ja nüüd on see juba üleriigiliseks prazdnikuks kujunenud.

Mu uus antropoloogist kohalik tuttav Dina võttis mu kaasa ühele traditsioonilisele maslenitsale, mida pidas sõpruskond, kes uurib ja praktiseerib vanu kasakate (etniline grupp ida-slaavlasi) kombeid.

Hommikupoolikul sõitsime Dina ja ta kolme sõbraga Jeketerinburgist umbes kolmkümmend kilomeetrit eemalasuvasse tööstuslinna Pervouralski. Kõlab kurjakuulutavalt? Linn oli tõesti ehe tööstuskeskus, seal pidavat olema neli suurt tehast, kaks liha- ja piimatoodetele ja kaks toruteemalist. Sellele, kas nime eesliitel ka mingi muu praktline väljund seal linnas on, ma jälile ei jõudnud, südemest loodan, et mitte. Välimuse poolest võiks kohta kirjeldada vist sõnaga 'kole', sest silma jäid peamiselt igasugu metallkonstruktsioonid, tellisehitised ja suured magalad. Keset paneelrajooni oli sajandeid vana lagunev, aga kaunis, puumaja, millele oli kinnitatud silt 'Narodnõi Dom'. Tähtis on märkida, et see pole mitte kohalik kultuurimaja, vaid selle kindla grupi kohtumispaik. Maja ees parklas said tuttavad kokku ja siis sõitsime linnast natuke välja jõepervele, kus pidu peale hakkas.

Kõigepealt toimus korralik kelgutamine. Sõime Nadja vanaema tehtud pannkooke, üles tehti lõke ja sellel keedeti potiga teed. Ühe männi najal seisis vanadest riietest tehtud Maslenitsa nukk, mis ootas põletamist, kuid mida me tegelikult vist tulle ikkagi ei visanud. Mängisime kevade tulekut ennustavat mängu: naised oli mäe otsas (pean rõhutama, et tegu oli väga järsu künkaga), mida mehed tulid üle võtma ning mis neil see ka vabalt õnnestus. Naised loopisid lund ja kuigi hingest püüdsid vastuhakku teostada, visati meid vähem kui minutiga alla jõe äärde. Mängu nimi oli Kindluse Vallutamine. Uurisin, kas tegu on seksistliku mänguga ja selgus, et kuigi sood on alati eraldatud, pole tähtis, kes kindlust esindab. Meeste võit oli ka veidi rõõmustav, sest see pidi tähendama, et kevad võitis talve üle. Enne seda leidsid aset leebemad tantsulised mängud.

Vahepeal kui jahe hakkas koguneti lõkke ümber teed rüüpama ning uut hunnikut pannkooke kahandama. Lastel olid ettenägelikult taskus kondentspiimapakid.




Lauldi traditisoonilisi laule. Tabasin loos kehva hetke, aga ei tahtnud neid rohkem filmimisega segada.

Dina tegi palju pilte, mind üritati sõbralikult veel mäest alla lükata, kelguga küll. Pärast umbes kolme-neljatunnist tähistamist vabas õhus, sõideti tagasi krigisevasse, kuid üllatavalt ruumikasse Rahva Majja.




Pidu jätkus Narodnõi Domis, kuhu jõudes tüdrukud riietusid ise õmmeldud kasakate traditisoonilisse kleiti, punusid pika värviliste lehvidega ehitud patsi ja ajasid juttu.

























Kõige ilusamaks sai minu arvates Nadežda, keda seltskonnas ka Kevadeks hüütakse. Tõeline vene kaunitar, nii hingelt kui välimuselt. Peale Nadja on pildil sinine kapp.


Õhtupoolikul muutus muusika instrumentaalseks, lõõtsale ühinesid viiulid ning maslenitsa sai hoogu juurde uute pannkookidega, naljatamise (keskseks teemaks eesti špioon) ja tantsimisega. Avalikku napsutamist ma küll tähele ei pannud, aga kui ma vodkat mainisid, tõusid kõik püsti ja ütlesid, et saab-saab, muidugi, kohe saab. Mul kulus kaua, et neid rahustada ja selgitada, et ma ei taha viina, see oli lihtsalt sõna jutu sees. Jooma ma ei pidanud, küll aga õpetati mulle selgeks üks vana vene tants. Dina tegi sellest rohkelt pilte ja itsitas, nii et kui ta need mulle saadab, siis saate näha, kuidas ma oma õnnetuid eesti jalgu kasaka moodi keerutada üritan.

Arvan, et tulime Dinaga tagasi Jekaterinburgi enne, kui pidu täistuurid saavutas. Olime mõtlemad väsinud ja kosutasime end autos Kasuka salatiga. Ma olen seda Eestis maitsenud küll, kuid siin oli see lausa suussulav. Kuidas saab heeringas suus sulada? Ma ei tea, aga pärast läksin ma poodi ja ostsin endale uue karbitäie ja sõin ka selle ära. Küllap juhtub seda veel.

Ma loodan järgmine nädal tatarlaste külla minna. Need pidid venelaste küladest puhtamad ja ilusamad olema, eks näis, mis tulevik toob. Enne seda veel... ametlik maslenitsa Jekaterinburgis.