On öö

suvaline jutuke

Öösiti käivad ringi kassid. Öösiti magavad maainimesed, nende jalapragudes muld ja muu sodi, kuivand. Mõnikord on taevas kuu, vahel on nii niiske, et mitte midagi pole näha, ainult muru lõhnab. Öö ja päev, öö ja hommik on nii suures lahus, et ainult unenäod võikski neid ühendada. Väsimus tuleb sellest, et ebainimlik on neid ilma kokku sobitada. Öösel võib olla ärkvel, aga siis peidetakse ennast tuppa, nagu männimetsades võiksid vampiirid või mingid solgutölpad varitseda, pikad hallid rebenenud ürbid lohvendamas. Ja öösiti kastanimunad ei kuku, vaid langevad, kui sedagi juhtub.

Mõnikord öösiti räägitakse, aga need jutud on ka teised. Mõnikord on need kõik pahelised, deemonlikud ja loomalikud. Mõnikord rohkem nagu haldjate omad. Igatahes lähemad kuule, kui päikesele.

Nii oli, et Hal rääkis mulle just ühel tavalisel erilisel ööl, kuidas ta oli jõudnud läbi merede ja soode ja üle kuivade kivimägede siia magamata ühtki tundi. Ta ütles, et esimene kord, kui ta magada sai, oli viis päeva pärast seda, kui ta kohale jõudis, enne lihtsalt ei raatsinud. Ja enne seda ei saanud. Leiba ta ka ei söönud, ütles, et näris ainult puukoort. Jah, teda vist olekski võinud männimetsades karta, teda, pikka ilusa seljaga volakat.

Muidu ta oli küll leebe. Ta parem sinine silm oli natuke vildakas; vasak, kah sinine, täiuslikult paralleelne laiale suule. Ta pulkas heledad juuksed lipendasid tuules, kui nad puhtad olid, ja kui mustad, siis kleepusid näo külge ja ajasid käe peanahka kratsima. Tegelikult oli Hal intelligentse välimusega, niivõrd kui üks maapoiss olla võib, ikkagi lõpetanud Cambridge’i ja käinud ühes Ivy liiga ülikoolis, aga ma praegu ei mäleta millises. Algul õppis ta füüsikat, pärast midagi muud. Aga ka midagi tehnikaalast. Nüüd oli ta parimas meheeas ja paranemas oma hullusest. Umbes siis, kui me viiendas klassis olime, hakkas ta öösiti põldudel ja metsaäärtes kõndima. See oli küllap ka põhjus, miks tal koolis nii hästi läks. Ta polnud selle hetkeni olnud teab mis geenius, aga tal oli lihtsalt nii palju vaikset aega, enne kui ta süvaöös pimedas aknast õue ronis. Algul oli need ainult väikesed ringid ümber maja. Siis pani ta koera kinni ja hakkas pikemaid käike tegema, alati erinevaid. Ühe korra läks valgeks, kui ta oli Väike-Maarjasse jõudnud. Vanemad proovisid teda psühhiaatrite ja erinevate konsultatsioonidega aidata, kuid lõpuks oli Hal nii harjunud oma kahetunnise pärastlõunase uinakuga, et ega midagi teha enam ei olnud. Rohud ei aidanud, rahustid ainult võimendasid ta soovi pimedusse kaduda, mitte teada, kus ta keha on, hingata, kuulata jalasamme ning mõelda, et ka seal kaugel all peaks veel ta keha olema, aga mina oli ainult üleval, hingamisest natuke kõrgemal.

Tal oli päris huvitav elu olnud. Linnades läks ta rütm vist normaalsemaks, sest seal oli alati teisi inimesi. Omati ajas see teda samuti hulluks. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, ta visati vist koolist välja ja oli töötanud mingis ranšos, kus ta tutvus mingite kahtlaste narkodiileritega või mina ei tea, mis teist sorti inimesed öösiti põldudel varitsevad.

Üks asi viis teiseni. Pärast õnnetusi ja sekeldusi lendas ta Madagaskarile ja peatus ühel paljal künkal pisikeses kuuris. Lõpuks kirjutas mulle Heli, et Hal on suures jamas ja keegi üritab teda kätte saada, aga võib-olla Hal kujutab seda ette. Igatahes polnud see minu probleem, olime Haliga küll sõbrad olnud, mis ei tähendanud, et ma tema tegevuse suhtles mingit vastutust või huvi oleksin tundnud. Juba tükk aega tagasi otsustasin, et ta võib oma imelikke tobedusi teha ja kui ma tahan temaga mingitki kontakti edasi taluda, siis suudan seda ainult osavõtmatuses. Muidugi ajas mind vihale see, et Heli oli vähemalt kaks aastat surnud olnud ja Hal lihtsalt ei teadnud seda. Mina tõesti ei tea palju, näiteks kellega ja kas ta seal saarel oli ja kas üldse seal ja kas üldse oli. See pidi Hal olema, kes selle kirja saatis, aga see pole enam tähtis. Tähtis on see, et ta teadis juba siis, et mina see olen, kellele ta kirjutama pidi. Mina, väike ja rahulik, kellel on internetist üsna ükskõik.

Kui Hal siia jõudis, siis istusime tükk aega. Tema unistas ja mina koorisin kartuleid. Mulle tundus kohe algul, et Hal ei lähe siit enam mitte kunagi ära, ta tuli et jääda; et õppida magama ja normaalselt asju parandama. Kõigepealt tegi ta korda raadio.

Pärast rääkis ta mulle, millega ta hakkama oli saanud. Neil öödel seal suurel saarel oli tal nii palju aega mõelda, et ta tuli ideele kuidas lõhkuda ära internet. Järgmise öö varasematel tundidel ta alustas ja töötas nii mitu nädalat. Umbes üheteistkümnest kaheni lõhkus ja siis kõndis ümber maja. See oli ainuke asi, mis hoidis teda maja lähedal-- et nagunii tuleb varsti hommik. Lõpuks kui internet oligi maas, siis hakkas ta siia tulema, sest ta kartis, et langeb muidu tagasi varasemasse rütmi ja läheb päris hulluks.

Kohalikus ajalehes oli just juttu internetist ja sellest, et seda ei tule enam kunagi, nii lõplikult oli see katki tehtud. Raadio on korras, aga sealt kuulame me ainult Klassikaraadio muusikasaateid.

Olevik Alicantes

Mingil põhjusel tahtsin üleeile Raadio 2-e kuulata, pidin vist koristama, mis nõudis veidi tempokamat beat-i. Aga nagu asjad juhtuvad, tuli sealt hoopis võrdlemisi pikk intervjuu nõid Nastjaga. Mõtlesin ta juttu kuulates, et võimalikust kaheteistkümnest inglist, peavad minu soperdamisoskuse ja õnne juures vist küll kõik raskelt töös olema. Otsustasin mitte koristada, istusin hoopis voodile ja mõtlesin mitukümmend sekundit järjest sellele, kuidas mul ikka vedanud on. Üldiselt mulle tundub pidevalt nii, aga samas suure osa ajast ma harjutan dukkha ehk kannatuste tundmaõppimist ja nendest vabanemist. Näiteks kõndides kaheksa tundi alkoholilettide vahel või küsides inimestelt, kes 20-sendist kilekotti ei taha, kas nad tahaksid kilekotti. Eelkõige üritan omandada ootamise kunsti ja mõista aega.

Olen nüüd siin Alicantes vaikselt elanud veidi üle kuu ja poole. Ma ei saaks öelda, et ma sellest kõigest siin suures vaimustuses oleksin, aga kuna hea vein on uskumatult odav ja mul on hea töö, siis ma saan aru küll, et kurtmiseks põhjust pole. Ma olen müüja (pool aega kassas, pool poes) Alicante lennujaama duty-free poes, milleni jõudsin, kui olin CV-sid jaganud kaksteist päeva. Mai teises pooles, kui rääkisin hispaania keelt veel vähem kui praegu, helistas mulle Elsa, kes küsis, kas saaksin järgmisel päeval lennujaama intervjuule tulla. Olin küll kahte lennujaama kohvikusse oma Curriculumi saatnud, aga see polnud ei Starbucks ega too jäätisekohvik. Läksin hispaaniakeelsele intervjuule teadmata, kuhu ja mis töökohale ma tegelikult kanditeerin. Minuga jutustav lahke mees oli jutu käigus maininud, tegu on poega. Kui ta lõpuks küsis, mida ma nende ärist tean, ütlesin ausalt, et mitte eriti palju. Ta tahtis teada, et mis see vähene siis on ja sai vastuse, et nad müüvad kaupu, häid kaupu. Igatahes tööle mind võeti ja kuigi mu otsesed ülemused tõenäoliselt nii ei arva, siis olevat ma lausa täpselt see, keda otsitakse. Täna lõhkusin ma vist esmakordselt terve poe ajaloos ära kassaaparaadi. Tegelikult polnud see minu süü, see lihtsalt ei tulnud enam lahti, ükskõikmida prooviti.

Olen kohanud päris huvitavaid inimesti ja olukordi, lahjendatud üldisesse tiksumisse. Kord näitas mulle vene paar slide-show-d Tartust ja Tartu Maratonist. Kohtasin ka moskvalannat, kelle ema oli eestlane ning kes vist pilves vms oli, igatahes olime mõlemad üliheldinud: ta arvas, et mul on eesti silmad, aktsent ning palus mul eesti keeles "leib" öelda. Mitu korda on arvatud, et olen inglanna või soomlane: "me juba kaugelt vaatasime, et oled soomlane", "mida teeb inglise tüdruk siin?". Ühe korra pakkusid kaks inglise noormeest, et nad võivad mulle kohvi osta ja kassasse tuua ning ühe korra ütles kena soome tüüp, et ma räägin väga head soome keelt, kuigi ma puterdasin nagu segane; täna ütles üks britt, et on Eestis käinud ja et eesti naised on ilusad, see oli küll natuke jaiks ja teenis mu verdtarretava võltsnaeratuse. Päris tihti tahaksin ma klientidele ausalt öelda, mida ma asjast arvan, aga kahjuks keelab meie firma Hea Töötaja Õpik selle ära. Täna oli ka see päev kui esimest korda küsiti esimest korda, kas ma olen rootslane, kuigi olen skandinaavia aktenti üritanud imiteerida juba tükk aega; ühe vana norrakaga oli mul süvavestlus Eesti arengust, mille käigus kirjeldasin isegi, kuidas 90ndatel meile munadepühadeks Soomest defitsiitšokolaadi saadeti. Ta olevat päeval, mil kroon jälle kasutusele võeti, Eestis olnud.

Kui üldistada, siis soomlaste nägemine on alati nagu kohtaks sugulast, nad ikka küsivad, mis ma Hispaanias teen ja siis kurdavad, et Soomes on suvel ainult agua agua agua. Kui viimane boarding call on, siis ma tahaks salaja nendega koos minna ja valgetesse värsketesse suveöödesse lennata, oh kui väga. Venelased on rõõmsad, et keegi natukenegi nende keelt räägib, sest nad pelgavad hirmasti oma keeleoskamatust. Britid on viisakad ja nendega saab nalja teha, kuigi kui välja tuleb, et olen ida-eurooplane, siis suhtumine justkui muutuks. Hispaanlastega ma eriti pikalt juttu ei aja, aga nad on sõbralikud. Norrakad on päris toredad, rootslased ja hollandlased veidi vähem ja sakslased on kohati lausa ebameeldivad.

Uskumatu hulk asju on hakanud nostalgiat tekitama: Fjällräveni seljakottidest ja Edinburghi lennupiletitest Düsseldorfi vanapaaride ja venelaste pilkudeni. Mul on umbes sellised flashback-id nagu Phoebe'il Võluväest.

Kui kehv ka on, siis on hea võimalus kodus jätkata arutelu, kas Ribera de Duero võiks kunagi Riojale ära teha ning mis on tõde vastakaid arvamusi koguva Navarra kohta. Peaks vist snoobluse mõttes natuke mõnda pisemat veiniregiooni ka uurima. Üldiselt on alkolettides töötamise suureks miinuseks see, et pärast esimest viit tundi tahaksin kõike juua. Viskidest ja Carlos I-st kuni 43 ja teiste maguste kokteilideni. Ma pole oma poest veel ühtegi pudelit ostnud. Aga tõesti, nagu Trii ühel talveõhtul Rukkis pakkus, kanged kvaliteetjoogid on idee poolest ka mind võluma hakanud. Tulge külla, ostame jääd.

Ohjah, eks praegune jutt ole juba üks lällamine küll. Just lõppes selle nädala Duero pudel ning ammu on aeg magama minna (!kirjutasin selle eile õhtul, mitte täna hommikul).

Sinine

 

Täna ma istusin ja lihtsalt lootsin tükk aega. Algul oli halb, aga mida rohkem ma lootsin, seda paremaks läks.  

Mõned päevad tagasi, kui Kärt veel siin oli, nägime sidrunisalu. Nagu oleks tavaline võsa või metsistunud aed, aga maa ja puud olid täis suuuri kollaseid sidruneid. Eile tegin ühe pildi siniste õitega kellukapuust, Jacaranda mimosifoliast, mis siin juba mitu nädalat valguses kumab ja kujutlusvõime piire ühest kohast teise lükkab.

Ulaanbaatar

Mongoolia keskus Ulaanbaatar on miljonilinn mahutades endas natuke alla poole kogu riigi elanikkonnast. See on maailma jahedaim pealinn, ka veel praegu märtsi keskpaigas langeb öösel õhtutemperatuur kolmekümne ligi, kui päeval on umbes nullis või isegi plussis. Venemaal kuulsin teistelt reisijatelt hirmulugusid siin lokkavast materialismist ja moraalitusest. Kohale jõudes leidsin Punase Kangelase nime kandva linna tõesti ebameeldivamana, kui oodanud olin. Kahtlemata on siin häid inimesi ja väärt paiku, kuid nendeni jõudmine on olnud mu jaoks keeruline, sest jäin mingisugesesse hingamisteedetõppe, palavik on möödas, köha on jäänud. Ulaanbaatar asub jõe orus ning on ümbritsetud neljast pühast mäest. Inimesed kütavad slummides põlevkiviga ning kõik heitgaasid, tööstussaadused ja muu jama hõljuvad linna kohal nagu kork. Üks mu tuttava tuttav arvutas välja, et päev siin võrdub 27 sigareti suitsetamisega.

Pealiskaudsetest ebameeldivustest läbi murda pole muidugi võimatu. Näiteks siin on video mu tsilloutist Mongoolia külastataivast ja kuulsaimast kloostri Gandantegtšilen hijdi (inglise keeles Gandan või Gandantegchinlen khiid) õuelt. Jõudsin sinna natuke liiga hilja lootuses leida öömaja. Lõunapoolsetes budistlikes kloostrites saab reeglina kas tasuta või sümboolse summa eest magada, siin lootsin odava külalistemaja peale. Olin väga väsinud ja kerges hapnikupuuduses. Video lõpus on näha mu maski, mille ma endale apteegist hankisin ja mille kandmine mu üllatuseks eriti tähelepanu ei tõmba. Ma näen enda arvates küll naeruväärne välja. Pärast video tegemist kondasin ringi ja sain jutu peale ühe mungaga, kes inglise keelt ei rääkinud ning proovis mulle hotelli leida. Lõpuks suhtlesime läbi tema sõbra, kes oli kolmandana telefoniliinil. Kuna hotell (mitte kloostri oma) maksis 17000 tugrigit, aga mu eelarve oli 7000 ringis, siis tekitasin lahkes munas muidugi suurt muret. Ta üritas mulle 10000 (u. 5.50eur) tugrigit anda, mis Mongoolia kontekstis on väga suur raha. Oh seda kohmetust, mida sellised head inimesed minus tekitavad! Lõpuks saime nii kaubale, et mina andsin temale kuivatatud kiivisid ja raha ei võtnud. Magasin hostelis.




Selleks, et oma kopsusid puhata, olen kaks korda linnast välja jalutanud-sõitnud ja kõrgemale mäe otsa roninud. Tagasiteel nägime hiigelaslikku Buddha kuju, kes vaatas rahus ehitustööde peale.




















Viimasel künkakõnnil jälitas mind oma kaaslased kaotanud lehm. Nägin noort karjust enne kümnekonna vissiga külla minemas, kui üks mulle mõne aja pärast vastu tuli ning mind pea-aegu mäe otsa saatis. Väga sihikindel lehm. Videol on näha, kuidas ta geride ehk Mongoolia jurtade vahele kaob, hetke pärast ilmus ta siiki jälle välja. Äärelinnad ongi enamasti geride päralt, harilikult on tegu slummidega, pildilolev pole agul, vaid päris kena kant.





Kašmiiri materjalist siin juba puudust ei tule. Aeg-ajalt võib linnamaastikul näha suuri veoautosid töötlemata nahkade ja villaga. Umbes 40% elanikkonnast tegeleb karjakasvatusega, liha süüakse ise ära ja nahad-vill eksporditakse Venemaale ja Hiina. Kašmiiri ongi see, mis riigile enim sisse toob: välja veetakse 3000 tonni, mis moodustab maailmaturust 21%.

Kuidas säästa 12eur

Eks mõned lood peavadki rääkimata jääma, et saaks neid reisijuttudele kohaselt õhtupoolikutel sõpradega jagada. (Mere ääres ja suvel?) Mõned lood lihtsalt tulevad ja lähevad. See pole üks nendest, sest panen selle üldjoontes tagantjärgi ikkagi kirja.

Siiani kõige seikluslikum distants oli Ulan-Udest Ulaanbaatarisse, sest otsustasin ekspressbussi (19.50eur) asemel kasutada alternatiivi. Couchsurfasin samal suunal reisiva Melaniega Ivani juures, siis veel Ulan-Udes, kust koidikul lahkusin, et sõita kohaliku marsaga piirilinna Kjahtasse. Kahjuks pole sealsest kunagisest siidiveost ja muust glamuurist palju järgi. Kjahtas on üks vinge muuseum, mille ekspositsioon sisaldab rohkeid väga vanu looteid, liblikaid ja nõukogude eest pakku pääsenud kloostrite väärisesemeid jmt. Mina seda ei külastanud, sain hoopis tuttavaks piletimüüjaga, kes mind oma kioskisse sooja kutsus ja rääkis, et busse Ulaanbaatori poole täna enam ei lähe, kell oli siis umbes üks. Ta tellis mulle takso, mis mind piirile viis, ning keelitas tagasi tulema, kui ma üle ei pääse. Venemaalt Mongooliasse minna on võimalik ainult sõiduvahendis, mis mul puudus. Käisin sihitult ringi ja kogusin kangeid uudistavaid pilke. Kohtasin ühte toredat munka, kes ütles, et ta sõbrad tulevad varsti ja on teel Ulaanbaatorisse, äkki ma saan nendega minna. Siis ta parandas ennast, tegelt need pole ta sõbrad, vaid teised palju kõrgemad laamad, keda ta natuke kardab. Kui luks auto ette sõitis, selgus, et tegu polnud kellegi muu kui Vene budaboss Bandido Khambo-Lama Ayusheevi ja ta kaaskondlastega. Sain haledalt korvi, mulle tundus, et asi polnud selles, et auto oli täis. Nad oleks võinud küll endale veidi karmat ette ära teha aidates hädalist, aga küllap polnud siis tarvis. Hiljem nägin neid veel tollis, endiselt ei märganud ma tundemärke, et nad tahaksid minuga vestlusesse astuda. Tolleks hetkeks olin ma endaga juba päris rahul ja olukorrast nii üle kui võimalik. Ma oleksin palju vähem kibestunud, kui ma ei teaks, et seesama pealaama läks lõkke ääres Jaanus Piirsalu küsima, kuidas värk siis on.

Sain küüti hoopis ühe väga temperamentse mongoolia naisega, kes piiripunktis signaali lasi ja pea aknast väljas üritas nii ametnikke kui reisijaid kiiremale liikumisele utsitada. Üldse oli see kõige tsillim piiripunkt üldse. Vestlused ja muud toimingud meenutasid rohkem hostelit kui midagi muud. Mongoollane pidi mu viima piirikülla Altanbulagi, aga kuna ta päris tükk aega oma suhkru bürokraatiaga tegeles, seisin õues ja ootasin võimalust. Võimalusel oli seljas korralik ülikond ning ta sai minust valesti aru ja arvas, et ma tahan taksoga pealinna sõita. See oleks mulle läinud maksma kõigest 700rub ehk 18 eur, kuigi maad võis sihtkohta olla 300km ringis. Seletasin kõigile asjaosalistele, et mul pole seda raha ja ma ei saa seda maksta. Olime juba piiritsoonist väljunud, mina ja mees, kes lihtsalt mind täiskohaga aitama asus. Sõitsime taksoga tasuta Altanbulagi, ma ei tea, miks me maksma ei pidanud. Olime mingi hotelli ees, kus oli kaks bussi, ühega nendest saime- taaskord priilt- umbes 20km eemalasuvasse linna Sükhbaatarisse. Olin teada saanud, et mu uus sõber on tähtis immigratsioonitegelane, kes õpetab piiriametnikke ja kannab märki, mis meenutab CSI oma. Ta juhatas mu rongijaama, kus ma veetsin päris mitu tundi, et õhtul platskaardiga pealinna poole teele asuda. Tahvel jaama seinal hindas teekoda kahe ja poole tunni vääriliseks, mis tundus kohalikke olusid arvestades 300km läbimiseks ülioptimistlik. Ma olin muidugi täiesti valesti aru saanud: kell üheksa väljunud rong jõudis Ulaanbaatarisse kell kuus hommikul. Olin nii väsinud, et mul oli hea meel magada. Viimane ots maksis ainult 3.60eur, kurtmiseks polnud põhjust. Jagasin platskaarti vanapaariga, nad olid minu vastu väga kenad, naine paitas muudkui mu nägu olles üllatunud mu põsesarnade või nende puudumise üle.

Vahepeal kutsuti mind veel kaks korda välja ning tegu oli väga respekteeritavate tegelastega (pealaamaga endiselt mitte) ning mitmete südamerahuks võin ma väita, et mul pole hektel plaanis kaasa tuua mongoolia peigmeest. Rongijaamas oli restoran ja seal oli suur pidu, kust sain oma lemmikesinejalt autogrammi. Sõin ebameeldivat rooga ning lõhnasin terve päeva pärast seda lauda järele. Säästin üldkokkuvõttes 12eur.

Kui Venemaal vahepeal lund, siis pärast piiriületust hakkas tuiskama ainult liiva. Üldse on kõik hoopis teistsugune!

to all the guys

hi moulds,
what are you up to? how's life?
i've been in estonia, mostly, since august. i chilled out for a while and got a job as an archeological outdoor researcher (sounds fancy but included lots of soil), after which i worked in the lab with the finds, ceramics, mainly. now im finished with this and wanting to hitchhike to beijing. it's a little complicated due to snow and small population of siberia but im sure trains will come handy at some point. so im going through all the suitable males who could provide protection from rapists and crooks, while i could assist with my poor russian language skills and a list of russian communes to stay in for free. really weird places. i would like to spend approx 3 months in russia, and then go via mongolia to beijing. or take a train around mongolia, depending on time/money/other conditions such as how empty mongolia really is. i want to leave in late february, the latest. depends on my/others visas. my time limit is july, i'll be probs flying from beijing to dubai and stay there for a while with my sister.
so let me know if you are up for this or know anyone who would. although i don't know you very well, i think it could work. you could bring a girl- or a boyfriend. i guess three would be difficult but possible. this is not match-making but serious gap year activity.

hope you don't have any plans at all and want to end up in china,
mari



do your feet itch for a little more
than what they've had before?

To the new! (yesterday)

A vagabond is a drifter and an itinerant wanderer who roams wherever they please, following the whim of the moment. Vagabonds may lack residence, a job, and even citizenship.
Decadence can refer to a personal trait, or to the state of a society (or segment of it). Used to describe a person's lifestyle. Concise Oxford Dictionary: "a luxurious self-indulgence". Oscar Wilde: "Classicism is the subordination of the parts to the whole; decadence is the subordination of the whole to the parts."
Source Wikipedia

I'm can't stop listening to 'One Night in Bangkok' while actually I should be sleeping indeed. The beat is following the earlier 'Down Under', and 'Africa'. If there was any chance of learning Russian in Africa, Toto would give me the firm push needed for deciding where to head now when my archeology career is coming to its end. I have been googling Trans-Siberian to Beijing too many times and any B-starting large Asian city has a catch on me now. Besides surfing in the web to find out all the visas to China and places are quite expensive and input consuming, I was reading about Nietzsche and his stuff and thinking people are like house plants, if they're a little uncomfortable and in a little pot, they come up which much more. I guess I'm comparing Nordic to the rest of it, on the other hand, their minimalistic design is great. Anyhow, I'm not trying to suppress my roots and sprouts from stretching out but the fact is that I'm not doing much. I did go to yoga today and had an amazing practice, I indulged myself later on and had some fancy salad and bread-- the prospect of affording all the visas was not happy. So I yoga my way through vagabondage and decadence; put the pieces together and hopefully do something.

I would like to believe the time of suffering diseases and writing great things is over and this unknown new will come up. Maybe it'll be minimalism and nothing, and all. It shouldn't be too hard. It's 2012! Better than ever, it is. It seems future has taken God's place.


There's a a good documentary about Grandfather Jing and his customers by Zhou Bing on this website http://www.alanmacfarlane.com/FILES/grandpa_jing.htm
I wanted to download it as a new year's post but the file was too big.

Kuu

Eile nägin ma Kuud. Olen ennegi kas täis- või poolkuud vaadanud ja vahel ka siis, kui ta päikselisel päeval valgena ikkagi paistab. Tulin töölt uksest välja, oli juba pimedaks läinud, ning mu ees taevas oli väga ilus selgepiiriline kuusirp, algul. Ja siis nägin, et sirbi taga oli terve Kuu, ta üks külg oli lihtsalt valgustatud. Taevas oli tumesinine, aga Kuu oli pigem pruunikas ja mitte enam ühetasandiline sära, mida ma siiani näinud olin. Ma tundsin, kuidas Kuu on tõesti meiega ja tiirleb ümber Maa ning olin talle lausa tänulik. Kõndisin terve tee vaadates ja nähes Kuud, absoluutselt võlutud, kuni ta K-Rauta sildi taha peitu läks.

Christmas lifestyle special

“Drive it like you stole it”, The Glitch Mob.

“Fish, booze and chocolate”, Mari Valdur

"Aaria" Eino Tamberg


This Christmas was supposed to be unbearable as my sister, my dearest of all, was away for Christmas the first time and there was no proper snow to look at. Also, I couldn’t ask friends over because I was very lazy last week and wanted to go back to the city soon after holiday to actually get some work done. Hence I came up with a plan how to make these couple of most touching days of the year less dramatic and mentally challenging. Of course I could have gone for the healthy balanced solution but as I was becoming more and more sad I gave myself a right for an easy way out. There are some points that became rules over these days, which will probably help in case my sister being away is the new family tradition. I have adapted.

1. Drink all the alcohol offered. Show initiative to get more. Do not act drunk or you will not get more, this is not a flat party.
2. Try to gain 2 kg and do everything to achieve this during these limited days. This makes eating Christmas food so much more meaningful and guilt free. Eat all the chocolates around. If you’re a vegetarian become a passionate pescaterian for the time being.
3. If an idea of loneliness or holiday related depression kicks in, go back to the basics: this is a meaningless religious commercial holiday.
4. If you now come to claim that this is just a beautiful time that should not be ruined by this or that come to think of all the poor poor children who are waiting for a Santa to arrive but the man never does. So they go to bed feeling empty for Christmas being over, hoping that the year will past quick as hopefull Santa will come around next time. But let me tell you, Santa won’t. So you’ll feel so sad for these children that your own problems seem much smaller as you’re a grown-up and stronger. Now the feeling of being stronger should properly take over and you should feel just furious for all the injustice and hurt in the world. There is no space left for Christmas gloom.

Day 1.
On Friday I got up, watched series, did the dishes and took a train from Tallinn to Türi. This was in the afternoon and it was getting dark. On the side of the rails I saw two huge moose, they seemed so fagile carrying their huge bodies in confusion toward the white line of birch trees. My Mum came to pick my brother and me up, we got vitamins, honey and coffee for my great aunt to whose birthday we were heading shortly. It was a joint one with my Gran, my Gran turning 75 and auntie Vaike 80. They looked fabulous and gave me huge loving hugs. There were many relatives and once the band started playing, most of them took off to the dance floor to shake it from the bottom of their heart.














My Gran at her party. Photo Signe Jäetma









My Gran hugging Santa, Koidula and Jakobson watching. Photo Signe Jäetma


Around 3pm I entered the drink-n-eat shuffle
8 blueberry cupcakes
1 glass of champagne
Fruit
1 boiled potato
2 pieces of herring in sour cream sauce
3 slices of Gran’s bread
1 glass of champagne
2 pieces of fish in tomato sauce
Fruit
1 glass of champagne
2 shots of cranberry liquor
1 glass of champagne
1 shot of cranberry liquor
2 pieces of Gran’s bread
1 plate of fish in tomato sauce
1 glasses of champagne
7 chocolate truffles
1 piece of cake
3 chocolates
(missed red wine, homemade beer!! and various booze offered to me while I was having the cake and was too distracted and inarticulate)

Day 2.
8 pancakes with cream cheese and blackcurrant jam
1 cup of tea
6 chocolates
3 tursamaks salad sandwiches
½ blackcurrant liquor shot
4 chocolates
2 glasses of champagne
2 pieces of salmon with pumpkin and 2 potatoes
4 tursamaks salad sandwiches
2 chocolates
1 glass of champagne
1 chocolate
(now decided to eat all the leftovers within a reach, which was not easy to do at this time of day)
1 piece of salmon
2 pieces of bread
4 tursamaks sandwiches
2 blueberry muffins
1 cranberry liquor shot

Day 3.
I slept til noon and opened my eyes at times to check if the sun was still shining. It really was. I did my daily (no so much daily yet) practice but all the fish, cream and alcohol had made my body very inflexible. Maybe it was the fact that my yoga mat was not there or that there was no support of other people’s presence, it was just so much harder than in the beginning of the week. However, I finished and realised this was the first time I had carried out the whole of my simplified practice at a location other than the yoga school. I’ve always wanted things to come to me quickly, right now and to the full extent. I rarely live up to achieving this and this brings discontent. Whenever I fall, it doesn’t matter whether I am becoming better overall or not, all that matters is to pick it up, forgive and carry on. No more fish, pointless booze or sweets for me for a while.

Loeng muusikast ja kõigest

Ryan Mastro foto


Kuulasin täna Ööülikoolist potikildude pesemise kõrvale Kalev Rajangu loengut 'Muusika kodustamine ehk kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängita'. See oli värskendav ja natuke isegi sümboolne, nagu kõik üldse vabalt olla võib, sest nendesse kontroriruumidesse, kus meie arheoloogiafirma hetkel resideerub, kolis mingi salvestusfirma. Sinna, kuhu ma kilde kuivama viisin, tuleb paari nädala pärast heliruum. Hetkel seal pole heli, vaid vaikus, hääl, mida teevad potikillud, mis olidki kunagi potid, pannid, kausid, kus tehti süüa, mis siis purunesid ning aastasadu aina tiheneva sodiga segunesid. Kaks meest ja üks naine seadsid kõrvaltuppa tehnikat üles. Mulle meeldis Rajangu jutt, mis oli pigem meeleharjutus ning mõnus kuulamine, kui tõepähe võetav õpetus. Kahju, et ta nii kiiresti rääkis, kuigi see oligi osaliselt see kirgastav element. Tundus, et tal on nii suur häda öelda intelligentseid asju, ehk rabada, ilma, et kuulaja võiks natuke enda ja temaga vahepeal dialoogi pidada. Aga kui selline loeng kirjutada ja ette lugeda, siis võib endale väikest loorberit ja ego-häälevõnget vist lubada küll ning ma ei pane talle seda sugugi pahaks. Kokkuvõttes olin temaga suuresti nõus, eks lääs ole jah mehelik ja obsessioonis kõige ja kõigi kodustamisest; Jumal ongi Tatataa või Lalalaa; jpm.

Tegelikult tahtsin vaid kirja panna ta mõnusa ümbesjutustuse Herman Hesse loost selle kohta, kuidas "terve kari heliloojaid rühib mingi mäe poole ja siis Richard Wagner ja Johannes Brahmsil on tohutu suured kartulikotid seljas ja nad on lausa nõrkenud. Ja siis see jutustaja annab teada, et mis seal kottides siis on, mispärast just Wagneril ja Brahmsil, aga siis öeldakse niimoodi, et nendes kottides on need noodid, mis jumaliku õigluse järgi on leitud nende heliteostes olevat üleliigsed. Ja see on niisugune tappev koorem nii Brahmsile kui Wagnerile eksole. No kujutame ette Arvo Pärti ja võib-olla mõnda teist minimalisti minemas mäest üles käed taskus, vile huulil."

See oli lihtsalt nii armas lugu, et pani mind südamest naerma. Muidugi soovitan seda loengut tervenisti kuulata, sest Rajangu räägib muhedamalt, kui mina trükin.
Siin http://heli.er.ee/helid/oy/OY2011_Kalev_Rajangu_Muusika_kodustamine.mp3

Let Me Know Silver Swan

Unes olin ühes suures kandilises majas, käsipuud ja trepid, kõik pruunid ja tõsised. Ülemisel korrusel oli valgem ning paar teist inimestki, aga ikka tundsin peaksin alla lugemistuppa minema. Laed olid kõrged ning mul veidi jahe ja võõras. Siis võttis keegi minult käest kinni, ma ei tihkunud vaadata, kes see oli. Kõik sai soojust, julgust ja lihtsust täis. Majast eemale viis rohtunud lumine tee, raagus puude vahelt, seal sai kõndida, sealt sai minna.

Kolde puiestee

Tippisin Kolde puiesteel tennistega lumelörtsis, kui kohtasin oma keskkooliaegset raamatutegelast. Nagu Tartus see juhtuks, hakkasin teisipäeva hämaruses kuulma skisofreenilist jutuvada. Tundus, et ta oli selle juba varem kirja pannud ja nüüd luges seda ette. Mehel oli muidugi seljas pigem laitmatu hall vihmamantel, käes mingi asjaliku sisuga kotid ja tundus 'et ta kuulub kellelegi', ta oli hoolitsetud. Puiestee kõnnitee oli pikk ja libe ja säras unenäoliselt. Rohkem kui Tartu, Tartu särabki muudkui ja enamasti unenäoliselt. Tallinnas on teisiti, piirid on selgemad, meretuul, ja ise valmismõeldud juhused ja unelmad saavad teoks pingutatult või mitte üldse. Aga kui ma seda meest nägin seal kindlas segaduses seismas ja rääkimas identiteedist ja vabariigist, süsteemidest, vaimuhaiglast, hoolimatusest ning loomingust, poisist, kes kojuminnes hoiab käes nuga ja sind selga pussitab, näis kogu see kõnnitee tema teadvuse, reaalsussena, "Protsessi" mingi kõrvalhetkena. Ta oli nagu kaua sahtlis kopitanud postkaart, mille saades tulid silme ette mälestused ühe vanaema juurest teise juurde, kodu kapid ja palju muud. Ma ei kartnud teda vaadelda, lausa uurida, seda specimeni, kes minu leksikoni järgi kuulutati surnuks või olematuks mitu aastat tagasi. Ma arvasin, et olin gümnaasiumis neid raamatuid täiesti valesti lugenud. Võitlesin tahtmisega temaga rääkida, aga just tol hetkel innustus ta poisi ja noa teemast, identiteediosa tuli siis, kui ma juba üle muru, üle lume teise tee otsa olin jõudnud, et ühte viiekorruselisse majja siseneda. Ta oli üle kõnnitee end minu poole suunanud ja rääkis edasi ja valjemini vist. Jäin veel korra seisma, kuulasin. Ta oli intelligentne inimene, kuigi ma tegelikult kahtlen, kas ta mind nägigi. Mul hakkas temast ja Juhan Liivist kahju.
Pärast, kui läksin tagasi, oli puiestee veel vaiksem, veel pimedam, veel libedam, veel pikem, aga meest enam polnud. Ta oli kuskile korterisse läinud ja elas nüüd seal.

Ma tean, et mu reaalsusel pole häda midagi, aga mind üllatab kui väga meenutab see auku sinises operatsioonipaberis, mida võib ühelt kohalt teisele nihutada ja siis urkida, aga kõik muu jääb ikka kaetuks (olen liiga palju Grey Anatoomiat järjest vaadanud), mis kurvem veel, mõne aja möödudes ununeb. Teisalt võib-olla ükskord saavad need vajalikud protseduurid tehtud ja katet pole enam vaja. Ja siis on normaalne kohtuda sellise mehega või Raua tänaval valele uksele koputades vesta natuke juttu valgeks mingitud kassinaisega. Ja palju muud.

Life and blogs

Hello friends of different nations. The blog is back from the holy-days of summer. Now being topped up with berries, sunlight and pharmacy’s Chinese energy pills, I am at it again. At what exactly, I'm not completely sure. I hope learning Estish is going well for you, I truly hope no one of you have tried to google translate
because in this particular case
there’s no point to this chase
this website has no place
in translating this shooting mace
you would simply think I’m a nutcase
but im not yet totally out of space
or dug out of world's surface
unlike Lucy with the diamonds, her grace,
one day i will look like her face,
efface,
before that, the world we should embrace
you know, wear a bit less lace
and forget about the crazy race,
sit facing the sun in any terrace
vivace!
yet walk in a slow pace
or do whatever roughly legal to feel ace.

In my case it would be ace if i'd have a place in Tallinn, with a terrace, but i'm not picky, i would embrace any sleeping space, as i'll be archeologically excavating the surface of this city where people have both, mace and lace. Tartu is so much better. Currenly I am enjoying the plentiful joys of being homeless.

ahoi august

You know in yoga they say that today is like an exhalation, not very well grounded but a bit tiring. I think today was well grounded. Pärast hommikuvõimlemist läksin varast kartulit võtma, hiljem ühines minuga ema. Õnneks vaod olid meeldivalt lühikesed. Jumal õnnistagu lühikesi peenravagusid! Onu Kalle tuli lahtiajajaga ka peagi tagasi ja ajas veel kartuleid lahti. Siis tuli Kalle naine Elle appi, kartulit polnudki eriti võtta, kui saabisid vanaema ja Malle. Varajane kartul sai paari tunniga üles ning hakkas sadama seenevihma. Tegin süüa ja siis läksime vihmale kohaselt metsa kuuseriisikaid otsima. Oh sa, oli neid ikka palju: korja nagu marju, kükita ja nopi. Peagi oli korv täis, Elle taga oli väga asjalik käia, sest ta jättis rohkelt noori võiseeni maha. (Ära pane pahaks, Elle). Pean siiski lugejaid hoiatama: metsas on juba palju põdrakärbseid. Koju tulnud, kippusin ikka pead sügama oma seenekilosid puhastades. Enne seda nägime kahtlaseid uitajaid, kes vist üritasid vanade talukohtade juurest midagi ära vedada. Auto oli roheline pick-up, numbrimärgiga 941 BCA, roolis nooremapoolne mees valge kampsuni ja kuldketiga. Läheb põnevamaks veel. Täna on minu vanaisa Reinu sünniaastapäev, nii et pärast seeniseeniseeni, käisin leili võtmas ja põdrakärbseid lämmatamas ning siis õhetates tormasime vanaema juurde sööma. Toit oli hea ja seltskond oli muhe, nagu ikka. Jäin veidi hilja peale ja ema oli juba autoga ära tulnud, nii et plaanisin kenasti mööda Väätsa ühistu lehmalauda tagust teed koju jalutada, äkkis näeb veel kitsekest või isegi ilvest, kelle jälgi ma palju viimasel ajal märganud olen, ikka lompide ümber kitse jälgede kõrval. Lehmalaut ise oli suur ja rammus, meenutades mingil põhjusel nõukogude maanaist. Aknad helendasid ja, mulle tundus, et korstnasti tuli raadiomuusikat. See tähendab, naine laulis kindlasti, aga ma pole kindel, kas see tuli korstnast. Kahjuks läks nii pimedaks, et suurem osa teest jalutasin Indast unistades, metsa hääli kuulates või siis mõeldes mu esmasele reakstsioonile, kui seesamune ilves peaks põõsast suure innuga mu kaela poole viskuma. Põõsast, madalalt, muidugi, ainult piltidel ründab ilves puu otsast, tegelt talle meeldib sinna ronida küll, aga sulle pähe hüppama ta sealt nüüd küll ei hakka.

Shurali-nimeline metshaldjas, keda tundsid vaid Kaasani kubermangu udmurdid, on Wichmanni arvates tatari päritolu. Teda kujutatud alasti karvase inimesena, kes sageli hobuse seljas ratsutanud (Wichmann 1893, 1: 11-12). Shurali huiganud öösiti metsas, eksitanud inimesi teelt ja meelitanud enda juurde. Ta kõdistanud neid hirmsasti või tantsitanud rampväsinuks (Harva 1914: 155).
www.folklore.ee

Nojah, aga kui ma umbes poole tee peale jõudsin, olin nisupõllu ja noorte kaskede ning pisikese metsaniidu vahelisel kruusateel ning siis ometi tundus mulle, et mu ees on üks suur must loom, nagu mägi kõrgus ta. Seisin vaatasin ja sain aru küll, et see seal eemal tee peal pidi põõsas olema.

"…nii ma käisin ja käisin, rõivad pahupidi pööratud, olin Tumi poole minemas, aga jõudsin hoopis Juskouli poole, tee peale juba. Läksin juba tee peale, kui ärkasin - Juskouli minnes mul homme tagasi tulla ju kauge ka, davai Tõmi poole. Tõmi poole minema hakkasin - täitsa must miski nagu kõrgub eespool. Mis teha? /---/"
Olga Zolotarjova Jari rajoonist Bairami külast, www.folklore.ee

Võimalikest variantidest (rikkuda vilja ja joosta läbi odra kodumetsa poole; seista ja oodata kui läheb veel pimedamaks; tagasimineku mõtet ei tulnud) otsustasin sõbrale helistamise kasuks. Helistasin muidugi emale ning ütlesin, et kardan, et kui ma edasi lähen, kõnnin karule sülle. Ega päris kottpime polnudki. Ema naeris, mina naersin ja pärast kõne lõpetamist vehkisin tükk aega telefoni helendava ekraaniga (miks ma taskulambifunktiooni ei kasutanud?) ning siis astusin suhteliselt kindlal sammul põõsa poole. Kuid just pärast võitu iseenda üle ja nii, hakkas põõsas liikuma ja lagunes tükkideks muutudes hoopis üsna arvestatavaks seakarjaks. Seisin kahe nigelavõitu kase ääres ja uurisin, kas saaks otsa ronida, tundus, et võib-olla, aga see võib kaskedele elu maksta. Otsustasin uuesti emale helistada ning veenda teda midagi ette võtma, mis õnnestus, sest need sead suundusin odras röhitsedes nüüd juba minu suunas, samas kui mina ragistasin kaskedes ja proovisin hirmuäratav olla, mis ebaõnnestus nagu tavaliselt. Seakarja ma ei huvitanud. Ema sõitis Toyotaga üle põldude ning oli peagi kohal. Sead jooksid ära. Imelikul kombel oli karjas veel päris palju pisikesi vöödilisi põrsaid. Hilissuvi siiski juba. Tagasiteel nägime kahte öösorri.
Nüüd istusime siin ning lugesin ilmateadet ning kirja õelt. Ema astus kapi juurde ja võttis sealt välja kaks kaunist õhukesesest portselanist teetassi, sellist eelmise sajandi alguse hõngulist. Ta vibutas neid mu silme ees ning innustas ära arvama, kust ta need sai. Ma ei teadnud ning ta ütles, et tal oli eelmisel kevadel asja sinna taha metsa äärde ning ta oli autost näinud midagi valget metsa all helkimas. Lähemale minnes olidki need osutunud kaheks päris antiigivääriliseks tassikeseks. Need olevat olnud asetatud kahe peenikese võsakännu peale justkui oleks teejoomine kraavis äkilise lõpu saanud. Võib-olla nii oligi, sest natuke eemal vedeles kallimat sorti sportvest, mille siseküljel olid limukad. Ema olevat kiiresti juurelnud eetilismüstilistel teemadel, krabanud talve üle elanud tassid ning teinud sündmuspaigalt minekut.

Täna kuud näha pole. Kuna nädala algul on kuuloomine, tasub seeni otsima minna kolmapäeval. Mina ei lähe, mina olen siis Tallinnas ja otsin üürituba.

A Land Down Under - Men at Work

mõtlesin, et peaks ikka kuhugi reisima, võõraid koeri paitama ja lugemisega vaheldumisi päikeses peesitama

..i've been wandering around...

Such a nice evening, quiet and nice on the Meadows, for a change a warm warm breeze. I walked home hearing and listening to Kings of Leon. There was a concert at the Murrayfield stadium, the words were clear and the crowd was clearly enjoying it. Definitely one of the pluses of Edinburgh. Name: opportunities. Location: to be found.

Family Of The Year - Summer Girl

Ema ütles, et aias sai valmis esimene maasikas
ööbikud laulavad peenarde kõrval

Köögis jookseb pika sabaga väike hiir
Õues on suveöö

Ёжик в тумане

This is my first post and a little clip meant for the blog reader more than myself. I couldn't sleep and thought it's time for some childhood cartoons. Here's one of the classics, Hedgehoggie in the Fog. My world without Russian cartoons would not be the same.
The Lion King and other Disney movies still leave my lying emotionless, I really don't want to sing to these songs whether I'm high, or low, I usually just pretend to recognise them. The other night someone put some Disney music on and people from Brazil to Poland town sang along, but I just wanted to stand up and keep walking til I disappear in the fog. Well, on the spot, of course, I just closed my eyes and politely waited for them to stop, maybe slightly giving an impression to be enjoying this. I guess the cartoons just say we're not all the same after all, or we might be, but we haven't always been. For some reason Disney makes me angry, it stands for this particular childhood happiness or something else very Western.

I like the book about Bambi though.

Pipilotti Rist - Ever is Over All

Naised. Naine. Neiu. Tüdruk. Naine. Eesti naine. See video meenutab mulle neid Eesti Naise 90ndate alguse esikaasi, jäike aga pudedaid lõikelehti kandiliste joontega mantilitest, mida on võimatu õmmelda. Naised, emad, kellel on paar vanu kingi ja ENSV. Põlveni seelikud ja suured naised. Soe higilõhn. Inimesed, kellest on said emad, kes aga võisid kodus kasvatatud kalladest rohekasvalged õied välja võluda, neid noppida ning nendega maailmu puruks lüüa, et saaksid uued idaneda. Kui tihti kodus kasvatatud kallad õitsevad? Ma tean ühte naist, kelle kodus nad pidevalt õitsesid. Lisaks ta päevitus kiirelt, uskus teispoolsust, salasõnu ning nägi oma east palju sirgem-siledam välja. Maamajades vist kalladele ei meeldi, nende teemaks on rohkem revolutsiooniliselt egalitaarsed valgusküllased radiaatoritega paneelmajad. Eks nüüd ole asjad teisiti ja maamajadki või soojad ja siledad olla.

Praeguseks on kallad ja toasõnajalad asendatud läänelike orhideedega. Need on puhtad ja stiilsed heaolulilled. Vahel ma mõtlen, et see on tagasiminek. Orhidee (siberi võhumõõk on ka üheiduleheline, aga ikkagi iiris ja pealegi metsik) pole ju eriline relv. Ja ta õitseb tavaliselt... pidevalt? Revolutsioonid pole kunagi pidevad, pidev revoutsioon on lihtsalt kriis ja ei tekita kelleski suuri lootusi või tegevusiha.

Varsti tuleb jaanipäev, siis saab jälle sõnajalaõisi otsida. Ja pärast kodus aknal orhideesid vaadata. Huvitav, kas Kristiina Ehinil on mõni orhidee. Ta on nii ilus.

Aastatuhanded. Aastatuhanded. On. Läbi?

Tahaks, et valge mehe aeg saaks ümber, koloniseerumine lõppeks ja algaks midagi muud.

Koli

Tiit Leito pilt, Õnnepalu blogist leidsin. Ma olen Tiit Leitot seal Tammsaare kandis ikka askeldamas näinud, tundub üldiselt selline praktiline inimene olevat. Ta maakodu on üsna uus pruun ehitis, ja mõtlen, et seal noore Jägala ääres sangleppade all võib päris niiske õhk olla, aga küllap on jällegi suur tõenäosus aknast jäälindu näha.