Esimene märkus on see, et ma olen sügavalt liigutatud pärast iga kommentaari! Nii et aitäh, et te võtate kell 4 öösel ja muul ajal aega, et mu blogi lugeda. Kui läägeks ära minna, siis tahan veel öelda, sõbrad, pere, mul on kogu aeg tunne, et te olete minuga kaasas, küllap seepärast ongi üksi reisida nii võimalik ja äge.
Ühtlasi, mu ärasaatmispeo kingitused said otsa neli päeva tagasi Baikali väikse õe Hövsgöli järve ääres, kus ma tegin endale viimase paki piparmünditeed. Kõik need kommid, joogid, küpsised ja muu kasulik kraam olid suureks abiks. Näiteks pärast üht tagasilööki oli mu lohutustoiduks pool pakki Eesti präänikuid hapukoorega; Triini antud tabletid said ka jäetud mongoollaste hädasid abistama ja Paracetamol sai kohe algul ära antud, nii et ma pidin ise korra teistelt laenama, tõsi, kummikindad on alles, aga isegi mask sai ühe sakslase hingamist assisteerima; Marise Vana Tallinn jäi Moskvasse, kus peened hipsterid mulle elupinda ja muid kvaliteetjooke vastu pakkusid...
Selle postituse teine point oli teid informeerida, et blogspot ei lase mul vahepeal kommentaaridele vastata. Harilikult ma muudkui klikin ja loodan, et ta lõpuks lubab, aga mõnikord ta ikka ei anna järgi. Monika- kohe saabub uus lühike postitus. Ma pole jõudnud vahepeal kirjutada, sest olin nädala eemal Põhja-Mongoolias. Tahan selle korralikumalt kirja panna, nii et seda saab lugeda mõne aja pärast.
Mul on kahju, et mu eesti keel muutub järjest nürimaks. Nälg Eesti ilukirjanduse järgi on suur nagu Hiina viisa järjekord. See oli väike lõpetav vabandus lootuses, et rahvahordid, kes seda blogi loevad, pole pimadeks jäänud.
Soojalt tervitades,
Mari
No comments:
Post a Comment