Udu Dubais

Going coconuts

Losing a battle...

does not mean losing the war.

Fujairah härjavõitlus

Viimasel ajal on mind mõõduka Hemingway ja Almodovari tarbimise tõttu tabanud huvi ja teatav lummus härjavõitluse vastu. Lugesin selle kohta mõni aeg tagasi ja sain teada, et peale Hispaania, Portugali ja Prantsusmaa traditsiooni, on see popp ka Indias ja Omaanis. Pidime nagunii õega Omaani minema, sest see pole siit kaugel. Plaanist ei tulnud aga mu ühekordse viisa tõttu võimalik, ma ei saa Emiraatidest väljuda ja siis tagasi tulla. No aga ilmnes, et ka siin on täiesti arvestatav härjavõitlustraditsioon. Selgeimalt avaldub see reedeti Fudairah emiraadis Fudairah linnas algusega kell 4 või 4.30.


Käisime kõigepealt vaatamas Emiraatide kõige vanemat mošeed-- Al Badiyahi mošeed, mis meenutab tillukest minimalistlikku liivalossi. See ehitati 15. sajandil. Inimesed innustasid meid sisse minema, kuigi meil polnud peakatet ja olime naissoost. Hiljem tuli veel moslemi naisi ja ka nemad viipasid, et julgustada meid interjööri piiluma. Sees sai vabalt püsti seista ja kaarsammaste vahel, paremal naised ja vasakul mehed, palvetati. Pildil on mees, kes tuleb mošee õuest välja; järgmisel detail, väike aken.

Mošee taga künka otsas olid vahitornid, ajalooliselt väärtuslikud küll, aga ilma otsese religioosse taustata. Pärast aastatepikkust käimist kohtades, mis pidid rabama suuruse ja hiilgusega, olid need nii võluvad justnimelt oma väiksuse tõttu.

Me jõudsime härjavõitlusele muidugi veidi enne viit, kui üritus juba täies hoos oli. Hea, et me üldse enne lõppu jõudsime. Inimesed olid muhedalt elevil ja puude kõrvale reastatud pullid puristasid, mõni erutunum isend kraapis lausa sõraga liiva. Näiteks see sell siin oli eriti tuure täis.

Nad nägid euroopa loomadega võrreldes eksootilised välja. Mõndadel heledatel loomadel oli küür.

 

Siinsetes võitlustest pullid otseselt viga ei saa, sest turniir ei lõppe tapmisega ja pullid ei võitle inimesega, vaid puksivad omavahel. Tundus, et omanikud olid päris hoolitsevad, kuigi loomad olid muidugi kurnatud ja netis levib palju infot, kui ebaeetiline ja loomaõiguslikult vale see on. Tegelikult on keeruline öelda, kas pullidele meeldis või mitte. Mõnikord lõunamaa loomad näevadki tüdinenud välja. Võib-olla sest nad on üle ekspluateeritud, ma ei tea. Kassid ja kitsed on küll pigem kuumaverelise temperamendiga.

Issand kui palav, ma ei jaksa enam kirjutada ja teen parem ühe siidri lahti. Näete, võib küll loid ja ebaentusiastlik olla, ilma et hetkeseisu kuidagi oluliselt muuta tahaks.

Järelarve

Pildil on üks Mongoli tugrik. Selle väärtus 0,00058 eurot.




Tavaliselt ikka mõeldakse, et reisimiseks kulub palju raha ja enamasti on see on tõsi, ja privileeg. Tihti tundub kellegi teise tripp utoopia ja palju ägedam ja odavam/kallim, kui see tegelikult oli. Kuna see reis lõppes Pekingis, siis võtsin julguse kokku ja tegin arvutusi. Kogusin ennast, et ka siia mõned midagi kirja panna. Võttis päris tükk aega. Kas mu eelarve oli suur või väike jäägu igaühe enda otsustada. Mulle oleks meeldinud, kui see oleks väiksem olnud. Mu pahe on selles, et ma ei suuda endale kallist toitu keelata. Oli mõni ootamatu kulutus ja paar väikest alttõmbamist, aga üldjoontes suuri jamasid polnud. Kokkuvõttes ma säästsin rohkem kui ootamatult kaotasin. Mis ei tähenda, et ma liiga optimistlikult teele poleks läinud.. Tõesti, kõige ägedamad ja edasiviivamad asjad, mida ma teinud olen, olen teinud rumalusest ja oskamatusest välja mõelda tuhatsada probleemi ja hirmu.

Olin teel natuke vähem kui kaks kuud, 54 päeva.

Ööbimine kokku 274 eurot
Kokku sain allahindlusi 61 eurot ja 60 senti (ainult hostelites)
couchsurfasin 3 ööd
transpordis veetsin 11 ööd

Transport 300 eur 70 senti (põhimarsruudile lisaks ligi 700 km Hatgali külla ja tagasi ning kaks teist pikemat väljasõitu). Allahindlusi arvutama ei hakanud, sest see on võimatu, kasutasin alati kõige odavamat varianti. Kohati sain piletihinnast 30% alla. Tasuta küüte oli ka: bussiga, taksoga, autoga, motikaga ja hobusega.

Viisad ja tervisekindlustus 150 eurot
Mongoolia viisa peaks Venemaal saama $30 eest, aga nad tegid mulle tervisekindlustuse ka, nii et ma maksin selle eesti ootamatult 50 eurot. Korvasin asja sellega, et Hiinas ma kindlustatud polnud.

Ülejäänud kulutused sisaldasid toitu, kingitusi kohalikele (ööbimine, külaskäik), erinevaid pileteid nt lumelauatamiseks, väiksemaid otsasid linna- ja maaliinidega, pisikest moona kodustele, pesupesemist (suurem osa siiski käsitsi), tarbekaupu jms ulatuses 407 eurot ja 30 senti. See oleks võinud vabalt kolmandiku võrra väiksem olla, kui ma poleks mõnes Pranstsuse kohvikus juustukooki söömas käinud. Tobe, aga tõsi.

Inglise keelt õpetades teenisin vahepeal juurde 51 eurot

Muud
lisandusid: kõrvaklapid, suusakindad, Hatgali märk, toit, religioosne kirjandus
andsin ära: suusakindad (reisivale austraallasele), labakud (väikesele mongoolia tüdrukule), paksud talvepüksid (mongoli üliõpilasele), pakisupid (hollandlasele), suusapüksid ja villased sokid kaotasin reisi algul Venemaal ära

Mul on märkmikusse kuhjunud nippe paremaks toimetulekuks, nii et kui keegi minema hakkab, võtke julgesti ühendust. Suurem osa on sellest, kuidas ametnikke petta või seadust väänata, et mongoolias Hiinasse viisat saada. See teema võistleb paari teisega reisi jooksul enim uuritud valdkonna tiitlile. 

Charming China

My time in China was extremely brief but full of enjoyment of food, company and atmosphere. While getting a visa for this country was two-week pain in the neck, getting into it- a true escape. As much as I loved Mongolia, it is a country dependent on tourism and ripping its guests off. So my last minutes in Mongolia passed in a hassle with a taxi driver over couple of euros that led to a physical scuffle and me using strong language in English, knowing no one could understand me anyways. In the end I had to pay some extra to get my bag from him. It was worth getting to know that I'm able to do this, far from tough, I still managed to get into a pretty violent state of mind to protect myself. Kind of enjoyable after all the jelly-like chilled out niceness, bad air quality and vegan restaurants in Ulan Bator.

But yes, China's border town Erlian was increadibly polished and rich. Food was so good compared to that in Mongolia! And people on the streets wouldn't necessarily want to rip me off and showed this lovely hospitality even it was just me buying a bottle of water. The same kind you get to know when travelling, and the kind I got so accustomed to in Russia.

I was somewhat shocked for China to seem to prosperous. Erlian looked like a strange European-Arabic mix to me being so new and recently built. Obviously there was lots of space for it as the place was in the middle of the Gobi desert. There were no slumms. The town ended with a recently built residential area. The place looked very different to anything I had seen in months.




















As Gobi is known for its dinosaur bones and such stuff, there was a whole park of huge green statues of these creatures just en route out of the city. I was on a Chinese sleeper-bus! I was expecting something more platskart-style, something simple and not perhaps most comfy. Bus the bus, it was heaven. I hadn't slept much the two previous nights and the clean-smelling duvet and soft mattress was just what I was longing for. The bus had three rows of beds, fitting in total about 39 beds. It was built very economically and although I was a little larger than most of the travellers, I still managed to enjoy the ride. We got to Beijing four hours early. So we were there some time after one in the morning instead of five. I slept in the bus until it got light and it didn't seem to be a problem.




















The morning in Beijing was beautiful, it was spring. A natural non-nervous rush was what it was, covering streets at 5.30 am. There were such wide areas for cyclists and motorbikes. Every once a while there are breakfast places, a few of them offered Beijing egg pancake called Jian Bing 煎饼. Well worth having! Mm! Costs only 2-5cny (1eur=8.3cny), too. You can see people exercising everywhere, singing, hitting trees and other things, it really relaxed me. I can see myself being 50 or 23 and doing these things as well.





































I faced some heavy trouble finding a hostel. Some priceless girls and guys working at a McDonald's nearby let me use their iPhones to find a list of closest hostels in the neighborhood and scribble it down on the receipt paper as the one I was planning to go to was full. As usual to this trip of mine by this point, it worked out the best cos the hostel I found after walking a couple of times around to block, was the nicest one, I'm sure. Plus the cute guy at the till gave me a discount without me even intending to get one. I just presumed it was that price and apparently it was for me. And for my friend Melanie who joined me shortly! She had been relaxing in a town four hours from Beijing and as soon as I texted her, she hopped on a train and came to meet me and spend some quality time. We met in Yekaterinburg at Katya's hostel, then randomly again in Ulan-Ude and Ulan Bator. It was really nice, although we didn't travel together, it felt almost as if we were. Staying at the same hostels and sharing gossip and our experience was so enjoyable, very comforting at times. I really loved hanging out with her and spending the last days of this trip with her wondering on the streets of Beijing and eating lots of food. Here's a picture of her as a proper French nibbling on a baguette in Yekaterinburg and chilling out in a hostel in Beijing. Is that a tan, Mel?














A hutong district in the central Beijing, just by busy streets and the Forbidden City. Hutongs are area made up of narrow streets, usually having all kinds of stuff happening right just in front of the residences, some people fix things, others cook, there are small shops, cyclists cycling past shouting-singing a particular tune to their business... Houses are joint and normally have courtyards, sometimes tiny gardens. I didn't manage to visit one of those but this setback was softened by another jianbing pancake made by an enthusiastlic lady. I had met earlier that day and now she was on her way home, all instruments attached to a bike as usual. We both were very happy about this deal.




















Hidden in the criss-cross of hutongs there was a lively vegetable market. It actually was a pretty colourful place countless the greenish pictures I took and uploaded here.
















































Among others there was an old man who was inspecting seaweed, which I identified to be kombu, probably, part of the kelp family, haidai or 海带 in Chinese, commonly used to make salads. He looked alike to my deceased granddad Rein. I bet grandpa would have had the same critical eye to this just like this Chinese man did, if had made it to this day thanks to tai chi, healthy eating and all the cycling.

Stuupa, ovoo, budism

Stuupa on arhitektuurivorm, buddistlik sakraalehitis, monument. See on vanim budistliku ehitise liik. Vahel sisaldavad stuupad mingied Buddhaga seotud väärisesemeid või reliikviaid, teinekord on need püsti pandud, et meenutada Buddha elukäiku. Igatahes on erinevaid, ka kujult, aga nad kõik kujutavad ühel või teisel viisil Buddha-olekut*. Minu teed ristusid peamiselt elukäik-stuupadega, mida on kaheksa vastates suursüdmustele Buddha elus, need on:

Lootose õie stuupa- Buddha sünd
Valgustatuse stuupa- Buddha saavutab valgustatuse bodhi puu all Bodh Gayas
Päritolu stuupa- 42-aastane Buddha õpetab oma taassündinud emale tänutäheks dhartmat*
Suurte imede stuupa- imed, mille saatis korda 50-aastane Buddha
Lepituse stuupa- Buddha lahendab lahkhelid Sanghas, budismi järgijate seas
Täieliku võidu stuupa- Buddha pikendab oma elu 3 kuu võrra
Nirvaana stuupa- Buddha surm kõrgeimas meeleseisundis 80-aastasena

Kuigi stuupa sümboliseerib ka füüsiliselt Buddhat, kes kroonitult ja mediteerides istub troonil (suur kuup- troon, astmed- ta jalad, vaasikujuline osa- keha, vahepealne osa- pea, ülemine särav- kroon), pole selle austamine seotud isikukultusega, vaid on see kujutab teed vabanemisele. Stuupa osi võib tõlgendada ka viie puhastava elemendina, vastavalt ülal loetletule: maa, vesi, tuli, õhk, maailmaruum.

Nende monumentide sisse pannakse erinevaid esemeid, näiteks ehteid. Südamesse paigutatakse Elu Puu, mis on puidust pulk, kuhu on kirjutatud mantraid. Ehitamisel on oluline budistliku õpetaja osalus. Stuupa püstitamist peetakse väga kasulikuks teoks, mis toob kuhjaga karmat. Tulevikus soodustab see taassündi rikkasse perre, ilusat keha, teistele rõõmu valmistamist, pikka elu… Selle laastamine aga on võrdväärne tapmisega ning tekitab karmavõla.

Käisin stuupade ümber päripäeva nagu ka buddistlikku kloostril üldiselt külastades. Tavaliselt tehakse stuupa ümber üks või kolm ringi. Vaatasin, et teised kummardasid harlikult iga küljel, aga kord oli mul kiire ja siis lasin esimesed kolm üle, tundus ka normaalne. Budistlik kummardus tõstetakse palveks kokku seatud käed kõigepealt pea kohale, siis näo ette, lõpuks rinnule ning lõpatatakse kummardusega, mis stuupade puhul langetas mu otsmiku puudutama baaskuupi.

Pildilt pole seda vist näha, aga stuupad võivad olla päris suured, Wikipedia kuulutab kõrgeimaks 127m Tais asuva Pha Pathom Chedi. Esimesel fotol olevad stuupad on minust umbes kolmandiku võrra pikemad.

Ka Eestis on stuupasid! Eriti uhke on kolmikstuupa Veltsas, mis valmis 2008. Pildil krohvib Jüri Arrak esimest stuupat Eestis ja Baltimaades, aasta oli siis 1983. Matsiranna, Saaremaa.





















Foto. taavi tempt.ee

Kivikuhilad ehk Mongoolia ovood (ing.k. cairn, vene k. tur) on kivihunnikud mäetippudel, olles religioosse avaldusetena seotud nii šamanismi kui budismiga. Mõnikord on kuhja kinnitatud puidust ritv, kuhu inimesed seovad värvilisi palvelippe, siniseid salle taevale jms. Vahel jäetakse raha või tuuakse piimatooteid, maiustusi või alkohali ning loobitakse need hunnikule. Igaüks lisab kuhilale üles nopitud kivi. Tavalisem on küll võtta ovoo jalamilt juba olemasolev kivi ja visata see tipu suunas. Nii Ulaanbaatari lähedal kui ka teel Hövsgöli järve äärde oli neid maastikul siin-seal näha. Kas autoga või jala tehakse kuhila ümber hea (reisi)õnne tarvis kolm ringi. Ühe ovoo ümber oli justkui ringtee ning kuna bussil polnud mahti tiirutada, lasti signaali.

Mina ühe puidust ovoo kõrval.
























* Budismi eesmärgiks on Buddha Šākjamuni eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine. Termin "budism" on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopas sanskriti sõna bauddha vastena. Mõlemad on tuletatud Šākjamuni üldkasutatavast õpetajanimest Buddha, mis tähendab 'Virgunu' (Eesti keelde tõlgitnuna kõlavad need mõisted kuidagi… spirituaalselt?). Budistlikku õpetust nimetatakse ka dharmaks ehk seadmuseks. Šākjamuni pani sellele aluse umbes 2500 aastat tagasi, olles üks paljudest Buddhadest ehk Virgunutest.

Ta õpetus neljast õilsast tõest; need on:
1. kannatus eksisteerib,
2. kannatusel on põhjus,
3. kannatuse lakkamine on võimalik ja
4. on olemas kannatuse lakkamisele viiv tee.

See tee on õilis kaheksaosaline tee: õige vaade, kavatsus, jutt, tegu, eluviis, püüdlus, järelemõtlemine, keskendumine.

Buddha nimetas seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele. Meenutab taoismi, mis? Kohtasin Ulan-Udes üht ungarlast, kes rääkis vanast hiina mehest, kes kuskil Pekingis hostelit pidas ning võrdles võluvalt Hiina ja India filosoofiaid öeldes, et mõlemad üritavad sama Himaalaja otsa ronida lihtsalt erinevatest külgedest.

Veel mõningaid budistlikke mõttejooni:
- Oluline on aru saada, et kõik olendid kannatavad, keegi ei taha kannatada, vaid õnnelik olla.
- Põhjus-tagajärg seadus ehk karma: kehalisel teol, kõnel ja mõttel on tagajärjed, mida kogetakse ise ning mis ei pruugi kohe end avaldada. Isegi kui see nii ei toimiks, on see ühiskonna seisukohalt tore tõekspidamine, arvan ma.
- Igas inimeses on Buddha ning ta on võimlik õpetusi järgides üles leida
- Dharma eesmärk on eemaldada probleemid ja kurbus ning asendada see ajutise ja püsiva õnnega
- Neli mõõtmatut: sõbralikkus, kaastunne, osavõtlik rõõm ja võrdne suhtumine
- Viis käitumisjuhist: loobumine elu hävitamisest; loobumine selle võtmisest, mis pole antud; loobumine liialdustest ja kõlvatusest suguelus; loobumine valetamisest; loobumine joovastavate jookide tarvitamisest (nagu 10 käsku)
- Mõnel juhul neid ongi kümme, mida vältida üritatakse: tapmine; varastamine; kõlvatu seksuaalelu, eelkõige petmine; valetamine; halvustamine ja tagarääkimine; karm kõneviis; niisama pläkutamine ja tagarääkimine; saamahimu; väär tahe, mis kahjustab teisi; ja valed vaated, näiteks et põhjus-tagajärg seadust või taassündi ei eksisteeri.
- Taassünd sõltub karmast, head teod toovad uues elus õnne, kehvad vastupidi. Püüdes olla kasulik kõigile teistele olenditele liigutakse lähemalt Buddhale. Bodhicitta tähendab tahet ja pühendumist saavutamaks virgunud seisnud teenimaks kõiki elusolendeid.
- Buddha ei kartnud kedagi ja keegi ei kartnud teda
- Taevas ja püüeldud seisund ei ole reserveeritud ühelegi kindlale sektile budismis või muus usus. Kuni järgitakse teatud käitmumis- ja mõtlemismalle, pole oluline usuline kuuluvus vms. Austus ja mõistmine teistsuguste vaadete osas, tolerants. Erinevad budistlikud koolid ei võistle ega kakle, vaid suhtuvad teineteise kui üksteist täiendavad osad tervikus.
- jne.- see on praeguseks kõik, loetletu polnud kaugeltki kokkuvõttev, vaid korrastamata lõiked

Om Mani Padme Hum

Allikad: Eesti Nijngma Budismi Entsüklopeedia, Läänemets 2008, tempt.ee, Tudenova 2009, Vikipeedia, Wikipedia.

Hövsgöli järvel

Nädalalõpul saabusin tagasi matkalt Hövsgoli järve äärde. Kõndisin 76km, osa sellest järvejääl, osa metsateel. Siin on pisike videolõik järvelt-- sattusin jäärajale, kus päevas mõned autod sõitid. Kuna see polnud kiirem variant ja oli libe, siis kõndisin omaette vahel eemalt mööduvaid putukas-autosid nähes. Ühe korra arvasin, et kolm suurt veokat olid kolm looma, sest vahemaad on petlikud.
See tee näitab kust ma hommikul tulema hakkasin ning kuhu ma õhtuks kohale jõudsin.

Sky resort

Hehee lumesport Mongoolias oli ootamatu, aga tore. Kõik kolm pilti tõendina. Õppisin ja sain paremaks, aga olen ikka algaja. Mõnus ja mitte väga kallis vahepala Ulaanbaatarile, kui pidid seal passima ja regulaarselt Hiina saatkonnas käima. Hind oli Eesti omaga täitsa võrreldav, ja vähemgi kui neljapäeval minna, sest siis saab tudengisoodukat. Lumi oli tehis, aga keegi tuttav olevat liftilt hunte näinud, kes olid väga päris.

Monikale, sõpradele ja teistele kommenteerijatele

Esimene märkus on see, et ma olen sügavalt liigutatud pärast iga kommentaari! Nii et aitäh, et te võtate kell 4 öösel ja muul ajal aega, et mu blogi lugeda. Kui läägeks ära minna, siis tahan veel öelda, sõbrad, pere, mul on kogu aeg tunne, et te olete minuga kaasas, küllap seepärast ongi üksi reisida nii võimalik ja äge.
Ühtlasi, mu ärasaatmispeo kingitused said otsa neli päeva tagasi Baikali väikse õe Hövsgöli järve ääres, kus ma tegin endale viimase paki piparmünditeed. Kõik need kommid, joogid, küpsised ja muu kasulik kraam olid suureks abiks. Näiteks pärast üht tagasilööki oli mu lohutustoiduks pool pakki Eesti präänikuid hapukoorega; Triini antud tabletid said ka jäetud mongoollaste hädasid abistama ja Paracetamol sai kohe algul ära antud, nii et ma pidin ise korra teistelt laenama, tõsi, kummikindad on alles, aga isegi mask sai ühe sakslase hingamist assisteerima; Marise Vana Tallinn jäi Moskvasse, kus peened hipsterid mulle elupinda ja muid kvaliteetjooke vastu pakkusid...

Selle postituse teine point oli teid informeerida, et blogspot ei lase mul vahepeal kommentaaridele vastata. Harilikult ma muudkui klikin ja loodan, et ta lõpuks lubab, aga mõnikord ta ikka ei anna järgi. Monika- kohe saabub uus lühike postitus. Ma pole jõudnud vahepeal kirjutada, sest olin nädala eemal Põhja-Mongoolias. Tahan selle korralikumalt kirja panna, nii et seda saab lugeda mõne aja pärast.

Mul on kahju, et mu eesti keel muutub järjest nürimaks. Nälg Eesti ilukirjanduse järgi on suur nagu Hiina viisa järjekord. See oli väike lõpetav vabandus lootuses, et rahvahordid, kes seda blogi loevad, pole pimadeks jäänud.

Soojalt tervitades,
Mari