Maslenitsa memories (Feb'12)

Last winter I took part of a Russian Maslenitsa celebration near Yekaterinburg. I promised to post some photos that my friend Dina took, she sent them to me today. I look overly enthusiastic that I probably was-- how often do you get to participate in a Maslenitsa! This included singing, sleighing, a massive snow fight and dancing and music later on. Biggest regards to my friends in Yekaterinburg!

 

 

Photos by Dina Fedorova, the girl in blue jacket.

Film '48'

We got an an introduction for a film called '48' (2009) by Susana de Sousa Dias

sent to us on our mailing list. Sounds fascinating. 

What can a portrait photograph reveal about a political system?

Based on photographs taken on the arrest of political prisoners during the Portuguese dictatorship (1926-1974), this documentary aims to convey the mechanisms by which a dictatorial regime sought to sustain its existence throughout 48 years. After her film Natureza Morta-Visages d'une Dictature (Still Life), Susana de Sousa dedicates herself again to the time of the Portuguese dictatorship. By means of an innovative cinematographic approach she succeeds in creating a film of universal impact. At a time when the topic of torture is confronting us almost every day, reminds us of the practice of the Portuguese dictatorship and of the after effects, which still can be felt today. 48 was embarked upon with a single certainty: that it is possible to tell the history of the Portuguese dictatorial regime (1926-1974) just through the photographs taken on the arrest of political prisoners and their witnesses. 

However, this stood in contrast to the number of questions. The facial shots taken by the PIDE (Portuguese Secret Police) stare out at us, appealing and disturbing. 

How to film them while maintaining the integrity of this appeal? How to set about transfiguring an image through the duration imposed upon it? What balance should be established between the words and silences so that the image would not be entirely swamped by the text? And how to set about building up an environment that is conceptual rather than physical?

Source: Filmville (UK Portuguese Film Festival) and Birkbeck University

Leftfield-Fanfare Of Life

Sept-okt

Photo by Ellie Davies.

Alustasin oma kauaoodatud sotsiaalantropoloogia kursust. Ma arvan, et ma tulen veel tagasi, aga hetkel olen mõneks ajaks ära.

Ühe pilve lugu

Ida-Euroopa

Varssavis sattusin Powazki surnuaiale, juhuslikult, kaubanduskeskusest kingi otsimast tulles. Enne oli mu sõbranna seda mööda sõites mulle näidanud. Oli natuke vihmane, aga soe.

Kalmistu oli vaieldamatult üks kauneimaid, mida ma kunagi külastanud olen. Soovitan kõigile, kes Poola pealinna satuvad, ka sinna oma tee leida. Üksi või kaksi. Mina ostsin kaaslasteks E. Wedeli trüfleid ja rääkisin telefonis emaga. Nägin hiiri, linde oli ka palju, mehed, kes kujusid lihvisid olid hästi vaiksed.

Oli ilus elamus. Tuli täitsa meelde, et miski ei kesta igavesti.

Absolute Ensemble - Sabah El Leil

Rõõmsat juuli lõppu.

On öö

suvaline jutuke

Öösiti käivad ringi kassid. Öösiti magavad maainimesed, nende jalapragudes muld ja muu sodi, kuivand. Mõnikord on taevas kuu, vahel on nii niiske, et mitte midagi pole näha, ainult muru lõhnab. Öö ja päev, öö ja hommik on nii suures lahus, et ainult unenäod võikski neid ühendada. Väsimus tuleb sellest, et ebainimlik on neid ilma kokku sobitada. Öösel võib olla ärkvel, aga siis peidetakse ennast tuppa, nagu männimetsades võiksid vampiirid või mingid solgutölpad varitseda, pikad hallid rebenenud ürbid lohvendamas. Ja öösiti kastanimunad ei kuku, vaid langevad, kui sedagi juhtub.

Mõnikord öösiti räägitakse, aga need jutud on ka teised. Mõnikord on need kõik pahelised, deemonlikud ja loomalikud. Mõnikord rohkem nagu haldjate omad. Igatahes lähemad kuule, kui päikesele.

Nii oli, et Hal rääkis mulle just ühel tavalisel erilisel ööl, kuidas ta oli jõudnud läbi merede ja soode ja üle kuivade kivimägede siia magamata ühtki tundi. Ta ütles, et esimene kord, kui ta magada sai, oli viis päeva pärast seda, kui ta kohale jõudis, enne lihtsalt ei raatsinud. Ja enne seda ei saanud. Leiba ta ka ei söönud, ütles, et näris ainult puukoort. Jah, teda vist olekski võinud männimetsades karta, teda, pikka ilusa seljaga volakat.

Muidu ta oli küll leebe. Ta parem sinine silm oli natuke vildakas; vasak, kah sinine, täiuslikult paralleelne laiale suule. Ta pulkas heledad juuksed lipendasid tuules, kui nad puhtad olid, ja kui mustad, siis kleepusid näo külge ja ajasid käe peanahka kratsima. Tegelikult oli Hal intelligentse välimusega, niivõrd kui üks maapoiss olla võib, ikkagi lõpetanud Cambridge’i ja käinud ühes Ivy liiga ülikoolis, aga ma praegu ei mäleta millises. Algul õppis ta füüsikat, pärast midagi muud. Aga ka midagi tehnikaalast. Nüüd oli ta parimas meheeas ja paranemas oma hullusest. Umbes siis, kui me viiendas klassis olime, hakkas ta öösiti põldudel ja metsaäärtes kõndima. See oli küllap ka põhjus, miks tal koolis nii hästi läks. Ta polnud selle hetkeni olnud teab mis geenius, aga tal oli lihtsalt nii palju vaikset aega, enne kui ta süvaöös pimedas aknast õue ronis. Algul oli need ainult väikesed ringid ümber maja. Siis pani ta koera kinni ja hakkas pikemaid käike tegema, alati erinevaid. Ühe korra läks valgeks, kui ta oli Väike-Maarjasse jõudnud. Vanemad proovisid teda psühhiaatrite ja erinevate konsultatsioonidega aidata, kuid lõpuks oli Hal nii harjunud oma kahetunnise pärastlõunase uinakuga, et ega midagi teha enam ei olnud. Rohud ei aidanud, rahustid ainult võimendasid ta soovi pimedusse kaduda, mitte teada, kus ta keha on, hingata, kuulata jalasamme ning mõelda, et ka seal kaugel all peaks veel ta keha olema, aga mina oli ainult üleval, hingamisest natuke kõrgemal.

Tal oli päris huvitav elu olnud. Linnades läks ta rütm vist normaalsemaks, sest seal oli alati teisi inimesi. Omati ajas see teda samuti hulluks. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, ta visati vist koolist välja ja oli töötanud mingis ranšos, kus ta tutvus mingite kahtlaste narkodiileritega või mina ei tea, mis teist sorti inimesed öösiti põldudel varitsevad.

Üks asi viis teiseni. Pärast õnnetusi ja sekeldusi lendas ta Madagaskarile ja peatus ühel paljal künkal pisikeses kuuris. Lõpuks kirjutas mulle Heli, et Hal on suures jamas ja keegi üritab teda kätte saada, aga võib-olla Hal kujutab seda ette. Igatahes polnud see minu probleem, olime Haliga küll sõbrad olnud, mis ei tähendanud, et ma tema tegevuse suhtles mingit vastutust või huvi oleksin tundnud. Juba tükk aega tagasi otsustasin, et ta võib oma imelikke tobedusi teha ja kui ma tahan temaga mingitki kontakti edasi taluda, siis suudan seda ainult osavõtmatuses. Muidugi ajas mind vihale see, et Heli oli vähemalt kaks aastat surnud olnud ja Hal lihtsalt ei teadnud seda. Mina tõesti ei tea palju, näiteks kellega ja kas ta seal saarel oli ja kas üldse seal ja kas üldse oli. See pidi Hal olema, kes selle kirja saatis, aga see pole enam tähtis. Tähtis on see, et ta teadis juba siis, et mina see olen, kellele ta kirjutama pidi. Mina, väike ja rahulik, kellel on internetist üsna ükskõik.

Kui Hal siia jõudis, siis istusime tükk aega. Tema unistas ja mina koorisin kartuleid. Mulle tundus kohe algul, et Hal ei lähe siit enam mitte kunagi ära, ta tuli et jääda; et õppida magama ja normaalselt asju parandama. Kõigepealt tegi ta korda raadio.

Pärast rääkis ta mulle, millega ta hakkama oli saanud. Neil öödel seal suurel saarel oli tal nii palju aega mõelda, et ta tuli ideele kuidas lõhkuda ära internet. Järgmise öö varasematel tundidel ta alustas ja töötas nii mitu nädalat. Umbes üheteistkümnest kaheni lõhkus ja siis kõndis ümber maja. See oli ainuke asi, mis hoidis teda maja lähedal-- et nagunii tuleb varsti hommik. Lõpuks kui internet oligi maas, siis hakkas ta siia tulema, sest ta kartis, et langeb muidu tagasi varasemasse rütmi ja läheb päris hulluks.

Kohalikus ajalehes oli just juttu internetist ja sellest, et seda ei tule enam kunagi, nii lõplikult oli see katki tehtud. Raadio on korras, aga sealt kuulame me ainult Klassikaraadio muusikasaateid.

Uus koht

Kui kiiresti võib küll kõik muutuda. Ma elan nüüd uues kohas ja eile läks mind külastanud Cecily tagasi koju. Liisa ja Siim lähevad homme. Päike paistab, taevas on sinine ja käin aeg-ajalt veendumas, et rannas on ikka suured soolased lained.

Mõis nagu inimene

'Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Tiit Schvede ütles, et kuigi muinsuskaitse all oleva mõisa pargis tööd käivad, pole paaril viimasel aastal peahoones midagi muutnud. "Suur mure on peatrepp, kui tuleb veel üks korraliku lumega talv, laguneb see laiali, muinuskaitseametil oleks võimalik parandustöid  toetada, kui oleks ettekujutust, palju need maksma võivad minna," ütles ta.
Veel osundas Schvede maanteepoolsele peauksele, mis võib kõvema tuulega eest ära kukkuda, sama kurvas seisus on osa aknaid. "Ühe otsa seinas on praod, sest ammused kuivkäimlad on täitmata ja lahti võtmata, seetõttu praod tekivadki," lausus ta. "Kui nüüd mõis jääb üksipäini seisma, on veel kõige hullem." '

Kõnealune Sargvere mõis.

(lugesin täna tööle sõites Marika Rajamäe artiklist 14. juuni 2012 Järva Teatajas, foto http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/sargvere.htm)

Olevik Alicantes

Mingil põhjusel tahtsin üleeile Raadio 2-e kuulata, pidin vist koristama, mis nõudis veidi tempokamat beat-i. Aga nagu asjad juhtuvad, tuli sealt hoopis võrdlemisi pikk intervjuu nõid Nastjaga. Mõtlesin ta juttu kuulates, et võimalikust kaheteistkümnest inglist, peavad minu soperdamisoskuse ja õnne juures vist küll kõik raskelt töös olema. Otsustasin mitte koristada, istusin hoopis voodile ja mõtlesin mitukümmend sekundit järjest sellele, kuidas mul ikka vedanud on. Üldiselt mulle tundub pidevalt nii, aga samas suure osa ajast ma harjutan dukkha ehk kannatuste tundmaõppimist ja nendest vabanemist. Näiteks kõndides kaheksa tundi alkoholilettide vahel või küsides inimestelt, kes 20-sendist kilekotti ei taha, kas nad tahaksid kilekotti. Eelkõige üritan omandada ootamise kunsti ja mõista aega.

Olen nüüd siin Alicantes vaikselt elanud veidi üle kuu ja poole. Ma ei saaks öelda, et ma sellest kõigest siin suures vaimustuses oleksin, aga kuna hea vein on uskumatult odav ja mul on hea töö, siis ma saan aru küll, et kurtmiseks põhjust pole. Ma olen müüja (pool aega kassas, pool poes) Alicante lennujaama duty-free poes, milleni jõudsin, kui olin CV-sid jaganud kaksteist päeva. Mai teises pooles, kui rääkisin hispaania keelt veel vähem kui praegu, helistas mulle Elsa, kes küsis, kas saaksin järgmisel päeval lennujaama intervjuule tulla. Olin küll kahte lennujaama kohvikusse oma Curriculumi saatnud, aga see polnud ei Starbucks ega too jäätisekohvik. Läksin hispaaniakeelsele intervjuule teadmata, kuhu ja mis töökohale ma tegelikult kanditeerin. Minuga jutustav lahke mees oli jutu käigus maininud, tegu on poega. Kui ta lõpuks küsis, mida ma nende ärist tean, ütlesin ausalt, et mitte eriti palju. Ta tahtis teada, et mis see vähene siis on ja sai vastuse, et nad müüvad kaupu, häid kaupu. Igatahes tööle mind võeti ja kuigi mu otsesed ülemused tõenäoliselt nii ei arva, siis olevat ma lausa täpselt see, keda otsitakse. Täna lõhkusin ma vist esmakordselt terve poe ajaloos ära kassaaparaadi. Tegelikult polnud see minu süü, see lihtsalt ei tulnud enam lahti, ükskõikmida prooviti.

Olen kohanud päris huvitavaid inimesti ja olukordi, lahjendatud üldisesse tiksumisse. Kord näitas mulle vene paar slide-show-d Tartust ja Tartu Maratonist. Kohtasin ka moskvalannat, kelle ema oli eestlane ning kes vist pilves vms oli, igatahes olime mõlemad üliheldinud: ta arvas, et mul on eesti silmad, aktsent ning palus mul eesti keeles "leib" öelda. Mitu korda on arvatud, et olen inglanna või soomlane: "me juba kaugelt vaatasime, et oled soomlane", "mida teeb inglise tüdruk siin?". Ühe korra pakkusid kaks inglise noormeest, et nad võivad mulle kohvi osta ja kassasse tuua ning ühe korra ütles kena soome tüüp, et ma räägin väga head soome keelt, kuigi ma puterdasin nagu segane; täna ütles üks britt, et on Eestis käinud ja et eesti naised on ilusad, see oli küll natuke jaiks ja teenis mu verdtarretava võltsnaeratuse. Päris tihti tahaksin ma klientidele ausalt öelda, mida ma asjast arvan, aga kahjuks keelab meie firma Hea Töötaja Õpik selle ära. Täna oli ka see päev kui esimest korda küsiti esimest korda, kas ma olen rootslane, kuigi olen skandinaavia aktenti üritanud imiteerida juba tükk aega; ühe vana norrakaga oli mul süvavestlus Eesti arengust, mille käigus kirjeldasin isegi, kuidas 90ndatel meile munadepühadeks Soomest defitsiitšokolaadi saadeti. Ta olevat päeval, mil kroon jälle kasutusele võeti, Eestis olnud.

Kui üldistada, siis soomlaste nägemine on alati nagu kohtaks sugulast, nad ikka küsivad, mis ma Hispaanias teen ja siis kurdavad, et Soomes on suvel ainult agua agua agua. Kui viimane boarding call on, siis ma tahaks salaja nendega koos minna ja valgetesse värsketesse suveöödesse lennata, oh kui väga. Venelased on rõõmsad, et keegi natukenegi nende keelt räägib, sest nad pelgavad hirmasti oma keeleoskamatust. Britid on viisakad ja nendega saab nalja teha, kuigi kui välja tuleb, et olen ida-eurooplane, siis suhtumine justkui muutuks. Hispaanlastega ma eriti pikalt juttu ei aja, aga nad on sõbralikud. Norrakad on päris toredad, rootslased ja hollandlased veidi vähem ja sakslased on kohati lausa ebameeldivad.

Uskumatu hulk asju on hakanud nostalgiat tekitama: Fjällräveni seljakottidest ja Edinburghi lennupiletitest Düsseldorfi vanapaaride ja venelaste pilkudeni. Mul on umbes sellised flashback-id nagu Phoebe'il Võluväest.

Kui kehv ka on, siis on hea võimalus kodus jätkata arutelu, kas Ribera de Duero võiks kunagi Riojale ära teha ning mis on tõde vastakaid arvamusi koguva Navarra kohta. Peaks vist snoobluse mõttes natuke mõnda pisemat veiniregiooni ka uurima. Üldiselt on alkolettides töötamise suureks miinuseks see, et pärast esimest viit tundi tahaksin kõike juua. Viskidest ja Carlos I-st kuni 43 ja teiste maguste kokteilideni. Ma pole oma poest veel ühtegi pudelit ostnud. Aga tõesti, nagu Trii ühel talveõhtul Rukkis pakkus, kanged kvaliteetjoogid on idee poolest ka mind võluma hakanud. Tulge külla, ostame jääd.

Ohjah, eks praegune jutt ole juba üks lällamine küll. Just lõppes selle nädala Duero pudel ning ammu on aeg magama minna (!kirjutasin selle eile õhtul, mitte täna hommikul).

Sinine

 

Täna ma istusin ja lihtsalt lootsin tükk aega. Algul oli halb, aga mida rohkem ma lootsin, seda paremaks läks.  

Mõned päevad tagasi, kui Kärt veel siin oli, nägime sidrunisalu. Nagu oleks tavaline võsa või metsistunud aed, aga maa ja puud olid täis suuuri kollaseid sidruneid. Eile tegin ühe pildi siniste õitega kellukapuust, Jacaranda mimosifoliast, mis siin juba mitu nädalat valguses kumab ja kujutlusvõime piire ühest kohast teise lükkab.

Ben Howard Depth Over Distance

Mind blown

Kes soovib materjali edasisteks mõtisklusteks, võib külastada Facebookis Mark Zuckerbergi ja ta abikaasa fännilehte 'Mark Zuckerberg with girlfriend Priscilla Chan', kust pilt pärineb, või minna http://www.adrianadecastro.com/

Linnud

Ma nägin eile vaenukägu mööda lendamas! Ta oli vähemalt nii ilus, kui ma alati arvanud olin, aga natuke saledam. Eestis on ta oma leviala põhjapiiril ja väga haruldane. Iisraeli rahvuslind, tuleb välja. Meie mütoloogia ütleb, et vaenukägu ennustab surma ja häda (eeldan, et Iisrealis ta siis nii haruldane pole). Täna oligi nii, et ükskõik millisel pingil ma istusin, ikka tõi tuul sellist surmalõhna, aga see miski oli vist meie seast lahkunud juba tükk aega tagasi. Endal polnud ka kõbus, lõunal joodud siider kulus maha ja põlved valutasid.

Linnusoovituste top 3 Eesti suveks.
1. Siniraag Setumaa talukohas, kus lähedal on hobuseid ja kuuri kõrval kasvab kanep. Olgu öeldud, et tõenäosus teda näha on väike.
2. Hüübi hääl veekoguäärses õhtu- või hommikuvalguses. See peaks olema võimalik Jõgevamaal Pikkjärvel, kuigi merelahed pakuvad vast veel enam meeleolu. Näiteks paadis. / Maismaa alternatiivina kasutada rukkirääku.
3. Ohakalind. Väga kaunis värviline linnuke, vahel askeldab kõrgel puulatvades, teinekord nokitseb umbrohtudel, lendab mööda kerguse, rõõmsa vidina ja väikese seltskonnaga, täpselt nagu veel üks suvi, mis praegu algamas on.

Aastaringselt ägedad linnud: ronk, sabatihane, jäälind, musträhn, metskurvits, must-kärbsenäpp, tikutaja, loorkullid, ööbik, siidisaba, sookurg, peoleo ja kõik veel mainimata 362 Eesti tiivulist.


Alicantet varjab kajakas.

Nispero fruit

Seasonal fruit here in Alicante for May and June is the delicious and delicate nispero fruit.
Maitseb natuke muulukate või maasikate moodi, hapukalt, värskelt, elutervelt. Vilja sees on kastanile sarnanevaid kive kaks kuni neli, keskmiselt kolm, harva üks.

Hea keskkond nisperode söömiseks on ka kollane. Nagu kullerkupud, laste joonistatud päike ja mõned linnupojad. Mul on nüüd jälle oma palm, kellega me siiani päris hästi läbi saame. Täna kastsin teda esimest korda ja pühkisin ta peenikestelt lehtedelt tolmu.

Styles osaleb 1979

Loen parajasti mõnusat õpikut etnoloogilisest välitööst. Kohati on näited väga meeltlahutavad, eriti kui istuda pargis, kus oled nii regulaarne, et tead juba narkodiilereid ja nemad sind ning kõik väldivad üksteist viisakalt (raamatus on ka rohkelt näited undercover-antropoloogidest, kes integreeruvad salaja kriminaalmaailma, äärmuslike ususektide, kodutute või politsei hulka). Üldse tuleb meelde igasuguseid totraid ja naeruväärseid olukordi; ja toredaid ja õnnestunuid; ning neid kõiki koos. Siis läheb päike vaikselt looja, koerajalutajad hakkavad laiali minema, tuleb keegi jooksja ja ütleb, et näed välja nagu filminäitleja, ja muld mändide all hakkab varasuveõhtuselt lõhnama.

Huvitav tõesti, miks inimesed vahel teevad, mida nad teevad, miks nad midagi muud näiteks ei tee. Mu arvamus hetkel on, sest et tore on. Eriti kui võimalus avaneb, miks mitte.

Lõik siit. Hammersley, M. & Atkinson, P., 2007. Ethnography: Principles in practice, Taylor & Francis.

Styles (antropoloogi nimi) provides an example of the early stages of learning to become a participant observer in his research on gay baths. He comments that before he started he assumed that as a gay man he was 'among the "natural clientele" of the baths. It never occured to me that I might not understand what was going on' (Styles 1979). Before going to the bath house he consulted a gay friend who frequented it:

 From this conversation, I saw no major problems ahead and laid some tentative research plans. I would first scout out the various scenes of sexual activity in the bath and diagram the bath's physical and sexual layout. After observing the interaction in the various areas, I would start conversations with one or two of the customers, explaining that I was a first-time visitor, and ask them questions about their bath-going. To write fieldnotes, I could use the isolation of some of the downstairs toilets, described by my friend, which had doors that could be locked to ensure privacy.

As might have been expected, his plan did not work out as intended:

The bath was extremely crowded, noisy, and smelly. My first project -- scouting out the layout of the bath itself -- consisted of twenty or thirty minutes of pushing my between, around, and beside naked and almost-naked men jamming the hallways... I gave up on field notes when I saw the line to the downstairs toilets had half a dozen men in it... more lining up all the time. I did identify the major sexual arenas... but these were, for the most part, so dimly lit that I could see few details of behaviour and gave up on the orgy room when, after squeezing through a mass of bodies, I stumbled around in the dark, bumped into a clutch of men engaging in group sexual activity, and had my towel torn off while one of them grabbed for my genitals. I gave up on the steam room after the steam poured in and my glasses fogged over. The blaring rock Muzak, the dour looks of the customers, and a splitting headache I developed (from what I later learned was the odor of amylnitrite, a drug inhaled to enhance the sexual experience) effectively killed any desire I had for conversations.

William Fitzsimmons - I Don't Feel It Anymore (George Raquet Remix)

Alicante: ma elan nüüd siin

Bloggeri uploadi nägemus sellest, milline on Alicante.

 

 

Udu Dubais

Going coconuts

Losing a battle...

does not mean losing the war.

Fujairah härjavõitlus

Viimasel ajal on mind mõõduka Hemingway ja Almodovari tarbimise tõttu tabanud huvi ja teatav lummus härjavõitluse vastu. Lugesin selle kohta mõni aeg tagasi ja sain teada, et peale Hispaania, Portugali ja Prantsusmaa traditsiooni, on see popp ka Indias ja Omaanis. Pidime nagunii õega Omaani minema, sest see pole siit kaugel. Plaanist ei tulnud aga mu ühekordse viisa tõttu võimalik, ma ei saa Emiraatidest väljuda ja siis tagasi tulla. No aga ilmnes, et ka siin on täiesti arvestatav härjavõitlustraditsioon. Selgeimalt avaldub see reedeti Fudairah emiraadis Fudairah linnas algusega kell 4 või 4.30.


Käisime kõigepealt vaatamas Emiraatide kõige vanemat mošeed-- Al Badiyahi mošeed, mis meenutab tillukest minimalistlikku liivalossi. See ehitati 15. sajandil. Inimesed innustasid meid sisse minema, kuigi meil polnud peakatet ja olime naissoost. Hiljem tuli veel moslemi naisi ja ka nemad viipasid, et julgustada meid interjööri piiluma. Sees sai vabalt püsti seista ja kaarsammaste vahel, paremal naised ja vasakul mehed, palvetati. Pildil on mees, kes tuleb mošee õuest välja; järgmisel detail, väike aken.

Mošee taga künka otsas olid vahitornid, ajalooliselt väärtuslikud küll, aga ilma otsese religioosse taustata. Pärast aastatepikkust käimist kohtades, mis pidid rabama suuruse ja hiilgusega, olid need nii võluvad justnimelt oma väiksuse tõttu.

Me jõudsime härjavõitlusele muidugi veidi enne viit, kui üritus juba täies hoos oli. Hea, et me üldse enne lõppu jõudsime. Inimesed olid muhedalt elevil ja puude kõrvale reastatud pullid puristasid, mõni erutunum isend kraapis lausa sõraga liiva. Näiteks see sell siin oli eriti tuure täis.

Nad nägid euroopa loomadega võrreldes eksootilised välja. Mõndadel heledatel loomadel oli küür.

 

Siinsetes võitlustest pullid otseselt viga ei saa, sest turniir ei lõppe tapmisega ja pullid ei võitle inimesega, vaid puksivad omavahel. Tundus, et omanikud olid päris hoolitsevad, kuigi loomad olid muidugi kurnatud ja netis levib palju infot, kui ebaeetiline ja loomaõiguslikult vale see on. Tegelikult on keeruline öelda, kas pullidele meeldis või mitte. Mõnikord lõunamaa loomad näevadki tüdinenud välja. Võib-olla sest nad on üle ekspluateeritud, ma ei tea. Kassid ja kitsed on küll pigem kuumaverelise temperamendiga.

Issand kui palav, ma ei jaksa enam kirjutada ja teen parem ühe siidri lahti. Näete, võib küll loid ja ebaentusiastlik olla, ilma et hetkeseisu kuidagi oluliselt muuta tahaks.

Järelarve

Pildil on üks Mongoli tugrik. Selle väärtus 0,00058 eurot.




Tavaliselt ikka mõeldakse, et reisimiseks kulub palju raha ja enamasti on see on tõsi, ja privileeg. Tihti tundub kellegi teise tripp utoopia ja palju ägedam ja odavam/kallim, kui see tegelikult oli. Kuna see reis lõppes Pekingis, siis võtsin julguse kokku ja tegin arvutusi. Kogusin ennast, et ka siia mõned midagi kirja panna. Võttis päris tükk aega. Kas mu eelarve oli suur või väike jäägu igaühe enda otsustada. Mulle oleks meeldinud, kui see oleks väiksem olnud. Mu pahe on selles, et ma ei suuda endale kallist toitu keelata. Oli mõni ootamatu kulutus ja paar väikest alttõmbamist, aga üldjoontes suuri jamasid polnud. Kokkuvõttes ma säästsin rohkem kui ootamatult kaotasin. Mis ei tähenda, et ma liiga optimistlikult teele poleks läinud.. Tõesti, kõige ägedamad ja edasiviivamad asjad, mida ma teinud olen, olen teinud rumalusest ja oskamatusest välja mõelda tuhatsada probleemi ja hirmu.

Olin teel natuke vähem kui kaks kuud, 54 päeva.

Ööbimine kokku 274 eurot
Kokku sain allahindlusi 61 eurot ja 60 senti (ainult hostelites)
couchsurfasin 3 ööd
transpordis veetsin 11 ööd

Transport 300 eur 70 senti (põhimarsruudile lisaks ligi 700 km Hatgali külla ja tagasi ning kaks teist pikemat väljasõitu). Allahindlusi arvutama ei hakanud, sest see on võimatu, kasutasin alati kõige odavamat varianti. Kohati sain piletihinnast 30% alla. Tasuta küüte oli ka: bussiga, taksoga, autoga, motikaga ja hobusega.

Viisad ja tervisekindlustus 150 eurot
Mongoolia viisa peaks Venemaal saama $30 eest, aga nad tegid mulle tervisekindlustuse ka, nii et ma maksin selle eesti ootamatult 50 eurot. Korvasin asja sellega, et Hiinas ma kindlustatud polnud.

Ülejäänud kulutused sisaldasid toitu, kingitusi kohalikele (ööbimine, külaskäik), erinevaid pileteid nt lumelauatamiseks, väiksemaid otsasid linna- ja maaliinidega, pisikest moona kodustele, pesupesemist (suurem osa siiski käsitsi), tarbekaupu jms ulatuses 407 eurot ja 30 senti. See oleks võinud vabalt kolmandiku võrra väiksem olla, kui ma poleks mõnes Pranstsuse kohvikus juustukooki söömas käinud. Tobe, aga tõsi.

Inglise keelt õpetades teenisin vahepeal juurde 51 eurot

Muud
lisandusid: kõrvaklapid, suusakindad, Hatgali märk, toit, religioosne kirjandus
andsin ära: suusakindad (reisivale austraallasele), labakud (väikesele mongoolia tüdrukule), paksud talvepüksid (mongoli üliõpilasele), pakisupid (hollandlasele), suusapüksid ja villased sokid kaotasin reisi algul Venemaal ära

Mul on märkmikusse kuhjunud nippe paremaks toimetulekuks, nii et kui keegi minema hakkab, võtke julgesti ühendust. Suurem osa on sellest, kuidas ametnikke petta või seadust väänata, et mongoolias Hiinasse viisat saada. See teema võistleb paari teisega reisi jooksul enim uuritud valdkonna tiitlile. 

Charming China

My time in China was extremely brief but full of enjoyment of food, company and atmosphere. While getting a visa for this country was two-week pain in the neck, getting into it- a true escape. As much as I loved Mongolia, it is a country dependent on tourism and ripping its guests off. So my last minutes in Mongolia passed in a hassle with a taxi driver over couple of euros that led to a physical scuffle and me using strong language in English, knowing no one could understand me anyways. In the end I had to pay some extra to get my bag from him. It was worth getting to know that I'm able to do this, far from tough, I still managed to get into a pretty violent state of mind to protect myself. Kind of enjoyable after all the jelly-like chilled out niceness, bad air quality and vegan restaurants in Ulan Bator.

But yes, China's border town Erlian was increadibly polished and rich. Food was so good compared to that in Mongolia! And people on the streets wouldn't necessarily want to rip me off and showed this lovely hospitality even it was just me buying a bottle of water. The same kind you get to know when travelling, and the kind I got so accustomed to in Russia.

I was somewhat shocked for China to seem to prosperous. Erlian looked like a strange European-Arabic mix to me being so new and recently built. Obviously there was lots of space for it as the place was in the middle of the Gobi desert. There were no slumms. The town ended with a recently built residential area. The place looked very different to anything I had seen in months.




















As Gobi is known for its dinosaur bones and such stuff, there was a whole park of huge green statues of these creatures just en route out of the city. I was on a Chinese sleeper-bus! I was expecting something more platskart-style, something simple and not perhaps most comfy. Bus the bus, it was heaven. I hadn't slept much the two previous nights and the clean-smelling duvet and soft mattress was just what I was longing for. The bus had three rows of beds, fitting in total about 39 beds. It was built very economically and although I was a little larger than most of the travellers, I still managed to enjoy the ride. We got to Beijing four hours early. So we were there some time after one in the morning instead of five. I slept in the bus until it got light and it didn't seem to be a problem.




















The morning in Beijing was beautiful, it was spring. A natural non-nervous rush was what it was, covering streets at 5.30 am. There were such wide areas for cyclists and motorbikes. Every once a while there are breakfast places, a few of them offered Beijing egg pancake called Jian Bing 煎饼. Well worth having! Mm! Costs only 2-5cny (1eur=8.3cny), too. You can see people exercising everywhere, singing, hitting trees and other things, it really relaxed me. I can see myself being 50 or 23 and doing these things as well.





































I faced some heavy trouble finding a hostel. Some priceless girls and guys working at a McDonald's nearby let me use their iPhones to find a list of closest hostels in the neighborhood and scribble it down on the receipt paper as the one I was planning to go to was full. As usual to this trip of mine by this point, it worked out the best cos the hostel I found after walking a couple of times around to block, was the nicest one, I'm sure. Plus the cute guy at the till gave me a discount without me even intending to get one. I just presumed it was that price and apparently it was for me. And for my friend Melanie who joined me shortly! She had been relaxing in a town four hours from Beijing and as soon as I texted her, she hopped on a train and came to meet me and spend some quality time. We met in Yekaterinburg at Katya's hostel, then randomly again in Ulan-Ude and Ulan Bator. It was really nice, although we didn't travel together, it felt almost as if we were. Staying at the same hostels and sharing gossip and our experience was so enjoyable, very comforting at times. I really loved hanging out with her and spending the last days of this trip with her wondering on the streets of Beijing and eating lots of food. Here's a picture of her as a proper French nibbling on a baguette in Yekaterinburg and chilling out in a hostel in Beijing. Is that a tan, Mel?














A hutong district in the central Beijing, just by busy streets and the Forbidden City. Hutongs are area made up of narrow streets, usually having all kinds of stuff happening right just in front of the residences, some people fix things, others cook, there are small shops, cyclists cycling past shouting-singing a particular tune to their business... Houses are joint and normally have courtyards, sometimes tiny gardens. I didn't manage to visit one of those but this setback was softened by another jianbing pancake made by an enthusiastlic lady. I had met earlier that day and now she was on her way home, all instruments attached to a bike as usual. We both were very happy about this deal.




















Hidden in the criss-cross of hutongs there was a lively vegetable market. It actually was a pretty colourful place countless the greenish pictures I took and uploaded here.
















































Among others there was an old man who was inspecting seaweed, which I identified to be kombu, probably, part of the kelp family, haidai or 海带 in Chinese, commonly used to make salads. He looked alike to my deceased granddad Rein. I bet grandpa would have had the same critical eye to this just like this Chinese man did, if had made it to this day thanks to tai chi, healthy eating and all the cycling.