On öö

suvaline jutuke

Öösiti käivad ringi kassid. Öösiti magavad maainimesed, nende jalapragudes muld ja muu sodi, kuivand. Mõnikord on taevas kuu, vahel on nii niiske, et mitte midagi pole näha, ainult muru lõhnab. Öö ja päev, öö ja hommik on nii suures lahus, et ainult unenäod võikski neid ühendada. Väsimus tuleb sellest, et ebainimlik on neid ilma kokku sobitada. Öösel võib olla ärkvel, aga siis peidetakse ennast tuppa, nagu männimetsades võiksid vampiirid või mingid solgutölpad varitseda, pikad hallid rebenenud ürbid lohvendamas. Ja öösiti kastanimunad ei kuku, vaid langevad, kui sedagi juhtub.

Mõnikord öösiti räägitakse, aga need jutud on ka teised. Mõnikord on need kõik pahelised, deemonlikud ja loomalikud. Mõnikord rohkem nagu haldjate omad. Igatahes lähemad kuule, kui päikesele.

Nii oli, et Hal rääkis mulle just ühel tavalisel erilisel ööl, kuidas ta oli jõudnud läbi merede ja soode ja üle kuivade kivimägede siia magamata ühtki tundi. Ta ütles, et esimene kord, kui ta magada sai, oli viis päeva pärast seda, kui ta kohale jõudis, enne lihtsalt ei raatsinud. Ja enne seda ei saanud. Leiba ta ka ei söönud, ütles, et näris ainult puukoort. Jah, teda vist olekski võinud männimetsades karta, teda, pikka ilusa seljaga volakat.

Muidu ta oli küll leebe. Ta parem sinine silm oli natuke vildakas; vasak, kah sinine, täiuslikult paralleelne laiale suule. Ta pulkas heledad juuksed lipendasid tuules, kui nad puhtad olid, ja kui mustad, siis kleepusid näo külge ja ajasid käe peanahka kratsima. Tegelikult oli Hal intelligentse välimusega, niivõrd kui üks maapoiss olla võib, ikkagi lõpetanud Cambridge’i ja käinud ühes Ivy liiga ülikoolis, aga ma praegu ei mäleta millises. Algul õppis ta füüsikat, pärast midagi muud. Aga ka midagi tehnikaalast. Nüüd oli ta parimas meheeas ja paranemas oma hullusest. Umbes siis, kui me viiendas klassis olime, hakkas ta öösiti põldudel ja metsaäärtes kõndima. See oli küllap ka põhjus, miks tal koolis nii hästi läks. Ta polnud selle hetkeni olnud teab mis geenius, aga tal oli lihtsalt nii palju vaikset aega, enne kui ta süvaöös pimedas aknast õue ronis. Algul oli need ainult väikesed ringid ümber maja. Siis pani ta koera kinni ja hakkas pikemaid käike tegema, alati erinevaid. Ühe korra läks valgeks, kui ta oli Väike-Maarjasse jõudnud. Vanemad proovisid teda psühhiaatrite ja erinevate konsultatsioonidega aidata, kuid lõpuks oli Hal nii harjunud oma kahetunnise pärastlõunase uinakuga, et ega midagi teha enam ei olnud. Rohud ei aidanud, rahustid ainult võimendasid ta soovi pimedusse kaduda, mitte teada, kus ta keha on, hingata, kuulata jalasamme ning mõelda, et ka seal kaugel all peaks veel ta keha olema, aga mina oli ainult üleval, hingamisest natuke kõrgemal.

Tal oli päris huvitav elu olnud. Linnades läks ta rütm vist normaalsemaks, sest seal oli alati teisi inimesi. Omati ajas see teda samuti hulluks. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, ta visati vist koolist välja ja oli töötanud mingis ranšos, kus ta tutvus mingite kahtlaste narkodiileritega või mina ei tea, mis teist sorti inimesed öösiti põldudel varitsevad.

Üks asi viis teiseni. Pärast õnnetusi ja sekeldusi lendas ta Madagaskarile ja peatus ühel paljal künkal pisikeses kuuris. Lõpuks kirjutas mulle Heli, et Hal on suures jamas ja keegi üritab teda kätte saada, aga võib-olla Hal kujutab seda ette. Igatahes polnud see minu probleem, olime Haliga küll sõbrad olnud, mis ei tähendanud, et ma tema tegevuse suhtles mingit vastutust või huvi oleksin tundnud. Juba tükk aega tagasi otsustasin, et ta võib oma imelikke tobedusi teha ja kui ma tahan temaga mingitki kontakti edasi taluda, siis suudan seda ainult osavõtmatuses. Muidugi ajas mind vihale see, et Heli oli vähemalt kaks aastat surnud olnud ja Hal lihtsalt ei teadnud seda. Mina tõesti ei tea palju, näiteks kellega ja kas ta seal saarel oli ja kas üldse seal ja kas üldse oli. See pidi Hal olema, kes selle kirja saatis, aga see pole enam tähtis. Tähtis on see, et ta teadis juba siis, et mina see olen, kellele ta kirjutama pidi. Mina, väike ja rahulik, kellel on internetist üsna ükskõik.

Kui Hal siia jõudis, siis istusime tükk aega. Tema unistas ja mina koorisin kartuleid. Mulle tundus kohe algul, et Hal ei lähe siit enam mitte kunagi ära, ta tuli et jääda; et õppida magama ja normaalselt asju parandama. Kõigepealt tegi ta korda raadio.

Pärast rääkis ta mulle, millega ta hakkama oli saanud. Neil öödel seal suurel saarel oli tal nii palju aega mõelda, et ta tuli ideele kuidas lõhkuda ära internet. Järgmise öö varasematel tundidel ta alustas ja töötas nii mitu nädalat. Umbes üheteistkümnest kaheni lõhkus ja siis kõndis ümber maja. See oli ainuke asi, mis hoidis teda maja lähedal-- et nagunii tuleb varsti hommik. Lõpuks kui internet oligi maas, siis hakkas ta siia tulema, sest ta kartis, et langeb muidu tagasi varasemasse rütmi ja läheb päris hulluks.

Kohalikus ajalehes oli just juttu internetist ja sellest, et seda ei tule enam kunagi, nii lõplikult oli see katki tehtud. Raadio on korras, aga sealt kuulame me ainult Klassikaraadio muusikasaateid.