Crane mother

Crane mother Tatiana Tatiana Zhuchkova dresses in hot crane costume each day to feed her clutch of rare Siberian crane chicks
Oksky Zapovednik

Description and photo Igor Shpilenok

Augud

Asjad annavad alla

Sukkadesse tuleb kohe auk
Tennis1 on õmblusest lahti
Teksades on auk
Pluuse nööp läks pooleks
Tennis2 põhjas on väike kuri auk
Sokkides on mitu auku
Pluuse varrukasse tuli kolm auku
Sukas on juba auk
Tennis3 tald on kulunud
Fotokott-sokis on pisike auk
Dressides on auk
Kampsunis on lisa-auk

kuuldemäng

Kui mul oleks auhind, siis ma annaks selle muusikapalale

Öökülm feat. Lotte - Seagripp 95 lyrics

Jee! Wa! -Nii ütleb mu vaist
/---/
Ära karda
Ole mu Jane, olen Su Tarzan
Ole Beyonts, ma olen Jay Z
Ole mu Vilja, olen Edgar, bei-bi
/---/


Andra Teedele on lustakat konkurentsi tulnud.

November 2009

Edinburgh. täna.

Vaatlused

Päeval sadas vihma. Käisin jooksmas ja ülejäänud päeva kas sõin või vaatasin seriaale. Siis tuli päike välja. Nüüd oled raamatukogu kuuendal korrusel, siin on nii valge. (Kuulasin Victor Deme Djion Maya't; vabadan snooblikkuse pärast, aga ma ei saa lugu postitada, sest nüüd kuulan hoopis muud)

Siin on palju skandinaavlasi, nad on pikad, blondid, trendikad ja hirmuäratavalt lihvitud. Sätitud juuksed, figuurid. Curl here, curve there. Folded.

85% tume šokolaad on veidi liiga kange, teeb suu paksuks nagu toomingamarjad ja ajab aeg-ajalt köhima.

Südaöö läbi. Olen nüüd kodus loomulikult. Jõin palju punast veini ja koostasin nimekirja põhjustega, miks minust teadlast või haritlast ei saa. No ma südames ikka loodan, et haritlane saab, aga kas just Cambridge'i materjal...

Lõputöö esitamiseni on vähem kui nädal aega
- Kirjutada on veel kolmandik
- Ma ei tea, mida ma selles kolmandikus õige väidan
- Olen joonud julgelt üle poole pudeli veini
- Homme olen tööl
- Tahaks peole minna
- Unistan Uus-Meremaa reisist auto ja kahe sõbraga (nad pole veel mu sõbrad) pärast magistri lõpetamist ja nende magistri algust
- Kuulan David Guettat ja olen viimase nädala jooksul vaadanud kolm hooaega The Big Bang Theory't.
- Mõtlen ebatervislikult palju oma figuuri ja juuste allakäigule ning viimati tegelesin oma lõputööga põhjalikult vist kolmapäeval
- Juhendaja arvas, et olen teistest rohkem aega investeerinud, et kõik on ok ja et ta ootab, et saaks lugeda seda kirjatükki, pärast mida arutlesime broken society'te teemal, rääkisime lambafarmidest ning inimmõistuse piiratusest

Kahtlemata- ootan sind tulevik.

















































































































Jamh, tulevik on nüüd käes: süda on veinijoomisest veidi paha. See rootslaste asi... mäletan suvist pärastlõunat, kui olime just uue teleka saanud ja see näitas läbi värvilise sahina ka Pipi Pikksuka lugusid otse Rootsist, pannkooke põrandal ja Kapteni otsinguid. Leidsin selle häiriva nagu hiljem Harry Potteri. Siis veel Tjorven ja suur turvaline berhardiin, kullased saared. Nii väga tahtsin Kablisse minna. Paar aastat hiljem lugesin Bullerby lapsi, millest sai mu vaieldamatu lemmikraamat; katusealune tuba kaltsuvaipaga... Annelinnas mul mingi malbe versioon sellest juba eksisteeris, teisel korrusel üheksast. Need kõik. Ja skandinaavlased raamatukogus, keda uskumatult kõik mu vestluskaaslased siiani põlastanud on. Kord talvel sõitsin koju Oslo kaudu, tahtisin Munchi maalitud kleite vaadata- õnnestus hästi, odavam oli ka. Poolel teel lennujaamast linna läksid kaks tüdrukut bussilt maha, nad olid ilusad, tänavad olid veatud, valgusfoorid särasid, oli õhtu, vanemad olid neile vastu tulnud, siledel uuel asfaldil veeresid autod. Millistesse eludesse? Võiksid olla imelised, aga tunduvad kuidagi uimased hoopis. Kuid pole ju. Mind täidab mingi heldimus. (Mõtled, punane vein, aga Tjorven hoopis)

Sünge

Läksin hilja magama ja ärkasin vara veidi häiriva unenäo peale. Keegi oli laua ääres tapetud ja tegu oli ühe suure kilekoti peitmisega, kus olid kaltsuvaibalõngad ja pea. Vastavalt olukorra ebamugavustasemele olin kas tapja, tagaajaja, jahitav või siis tapetu kuri sugulane. Lõpuks tundus, et keegi vist polnudki surnud või oli see ammu juhtunud. Tegevus toimus peamiselt valges kahekorruselises majas, kus olid seinapildid ja üks suur must koer. Tahtsin majast välja pääseda, keegi (ilmselt üleloomulike võimetega kuri sugulane) pani uksi ikka kinni (olin tapja), siis tuli meelde, et üks uks, mis enne kinni oli, pidi ikka lahti olema ja näed - oligi. Hüppasin majast välja murule, kus kaks noort neiut juba kirgastes riietes lamasid ja kiiresti meresoola ahmisid, sest maja pidi plahvatama, kõik asitõendid kaotama ja kiirgust eritama. Päike paistis.

Ärkasin korra, mõtlesin süngepoolseid mõtteid ja vaatasin Eestis teadmata kadunud inimeste pilte ja nende lugusid; mõtlesin metsadele ja maa-alusele ja kui kerge võib olla kedagi peita ja kaotada. Kõige õudsem, mida ma ette kujutan, võib olla see kadumine, kui sa juba oled kadunud, aga teadvusel. See üksindustunne. Ja siis, et need ärakaotajad kõnnivad meie keskel ringi.

Muidu on kõik hästi. Sellised uned ei häiri mind oluliselt ja kui deepanalüüsid, siis polegi asi ju nii hull. Unedes.

Intro

Hallo hallo

Oh, ma olen juba mitu korda paaniliselt mõelnud, et peaks OPi arhitektuuriteema muusikapala kindlaks tegema ja seda kuulama kuni enam ei taha. Ja nüüd juhuslikult leidsingi! Päris lahe on ka mängima panna kaks korraga, nii umbes 20 sekundilise vahega. Mmmmmmm.
Sobib südamlike vestluste ja lootusega ilusti juba hiirekõrvasesse kevadesse.