MA Field Trip Preparations

FIELD TRIP 13 June – 11 July 2013; London – Ulaantaiga – London (note fieldwork now happening 22/06-20/07)

The story begins with fundraising for the projects. Many of you may know how difficult (impossible) it is to get funding for MA level fieldwork, I have looked and not found those grants. However, I feel this fieldwork is very much central to my project and future, hence I have decided to unite my first field trip with my first crowd-sources fundraiser.

The field trip will take me to Northern Mongolia, to a small group of reindeer herders called the Duhka. Due to being nomadic and shamanistic – exotic – they have become a hotspot in Mongolian tourism. This has led to establishing a tourist oriented Reindeer Festival. I'm planning to attend the event with the Dukha.


Budget 

Visa and travel insurance
Mongolian visa for 30 days            £40 (London)
Travel insurance for 30 days            £25 (Salva, Estonia)
Total £65

Travel to and from Mongolia
Flight London-Istanbul-Ulan-Bator return            £500 (discount ticket for my sister works for an airline)
Bus Ulan-Ude airport to centre, return            £1
Bus Ulan-Ude – Ulan-Bator, return            £42 (1050×2 rub)
Total £543

Travel in Mongolia (exc in the field)
Bus Ulan-Bator – Moron, return            £31 (35000×2 tugrik)
Bus Moron – Tsagaannuur, return            £15 (15000×2 tugrik)
City transport in Ulan-Bator            £1 (400×6 tugrik)
Total £47

Accommodation (13 hostels, 2 bus, 13 campsite/festival, 1 airport)
Hostel Ulan-Bator            £35 (Mongolian Steppe £7×5)
Hostel in Moron            £20 (Gan-Oyu Guesthouse $15×2)
Accommodation in Tsagaannuur            £60 ($15×6)
Total £115

Food
Mean per day            £112 (£7×18, excl. field site)
Total £112

Fieldwork
Total day cost in the field (including horses, guide/translator, some food, accommodation)            £404 (day $45×14)
Total £444

TOTAL £1326

This is Mongolian money. The 1 tugrik note is worth £0.000459479

Maslenitsa memories (Feb'12)

Last winter I took part of a Russian Maslenitsa celebration near Yekaterinburg. I promised to post some photos that my friend Dina took, she sent them to me today. I look overly enthusiastic that I probably was-- how often do you get to participate in a Maslenitsa! This included singing, sleighing, a massive snow fight and dancing and music later on. Biggest regards to my friends in Yekaterinburg!

 

 

Photos by Dina Fedorova, the girl in blue jacket.

Film '48'

We got an an introduction for a film called '48' (2009) by Susana de Sousa Dias

sent to us on our mailing list. Sounds fascinating. 

What can a portrait photograph reveal about a political system?

Based on photographs taken on the arrest of political prisoners during the Portuguese dictatorship (1926-1974), this documentary aims to convey the mechanisms by which a dictatorial regime sought to sustain its existence throughout 48 years. After her film Natureza Morta-Visages d'une Dictature (Still Life), Susana de Sousa dedicates herself again to the time of the Portuguese dictatorship. By means of an innovative cinematographic approach she succeeds in creating a film of universal impact. At a time when the topic of torture is confronting us almost every day, reminds us of the practice of the Portuguese dictatorship and of the after effects, which still can be felt today. 48 was embarked upon with a single certainty: that it is possible to tell the history of the Portuguese dictatorial regime (1926-1974) just through the photographs taken on the arrest of political prisoners and their witnesses. 

However, this stood in contrast to the number of questions. The facial shots taken by the PIDE (Portuguese Secret Police) stare out at us, appealing and disturbing. 

How to film them while maintaining the integrity of this appeal? How to set about transfiguring an image through the duration imposed upon it? What balance should be established between the words and silences so that the image would not be entirely swamped by the text? And how to set about building up an environment that is conceptual rather than physical?

Source: Filmville (UK Portuguese Film Festival) and Birkbeck University

Leftfield-Fanfare Of Life

Sept-okt

Photo by Ellie Davies.

Alustasin oma kauaoodatud sotsiaalantropoloogia kursust. Ma arvan, et ma tulen veel tagasi, aga hetkel olen mõneks ajaks ära.

Ühe pilve lugu

Ida-Euroopa

Varssavis sattusin Powazki surnuaiale, juhuslikult, kaubanduskeskusest kingi otsimast tulles. Enne oli mu sõbranna seda mööda sõites mulle näidanud. Oli natuke vihmane, aga soe.

Kalmistu oli vaieldamatult üks kauneimaid, mida ma kunagi külastanud olen. Soovitan kõigile, kes Poola pealinna satuvad, ka sinna oma tee leida. Üksi või kaksi. Mina ostsin kaaslasteks E. Wedeli trüfleid ja rääkisin telefonis emaga. Nägin hiiri, linde oli ka palju, mehed, kes kujusid lihvisid olid hästi vaiksed.

Oli ilus elamus. Tuli täitsa meelde, et miski ei kesta igavesti.

Absolute Ensemble - Sabah El Leil

Rõõmsat juuli lõppu.

On öö

suvaline jutuke

Öösiti käivad ringi kassid. Öösiti magavad maainimesed, nende jalapragudes muld ja muu sodi, kuivand. Mõnikord on taevas kuu, vahel on nii niiske, et mitte midagi pole näha, ainult muru lõhnab. Öö ja päev, öö ja hommik on nii suures lahus, et ainult unenäod võikski neid ühendada. Väsimus tuleb sellest, et ebainimlik on neid ilma kokku sobitada. Öösel võib olla ärkvel, aga siis peidetakse ennast tuppa, nagu männimetsades võiksid vampiirid või mingid solgutölpad varitseda, pikad hallid rebenenud ürbid lohvendamas. Ja öösiti kastanimunad ei kuku, vaid langevad, kui sedagi juhtub.

Mõnikord öösiti räägitakse, aga need jutud on ka teised. Mõnikord on need kõik pahelised, deemonlikud ja loomalikud. Mõnikord rohkem nagu haldjate omad. Igatahes lähemad kuule, kui päikesele.

Nii oli, et Hal rääkis mulle just ühel tavalisel erilisel ööl, kuidas ta oli jõudnud läbi merede ja soode ja üle kuivade kivimägede siia magamata ühtki tundi. Ta ütles, et esimene kord, kui ta magada sai, oli viis päeva pärast seda, kui ta kohale jõudis, enne lihtsalt ei raatsinud. Ja enne seda ei saanud. Leiba ta ka ei söönud, ütles, et näris ainult puukoort. Jah, teda vist olekski võinud männimetsades karta, teda, pikka ilusa seljaga volakat.

Muidu ta oli küll leebe. Ta parem sinine silm oli natuke vildakas; vasak, kah sinine, täiuslikult paralleelne laiale suule. Ta pulkas heledad juuksed lipendasid tuules, kui nad puhtad olid, ja kui mustad, siis kleepusid näo külge ja ajasid käe peanahka kratsima. Tegelikult oli Hal intelligentse välimusega, niivõrd kui üks maapoiss olla võib, ikkagi lõpetanud Cambridge’i ja käinud ühes Ivy liiga ülikoolis, aga ma praegu ei mäleta millises. Algul õppis ta füüsikat, pärast midagi muud. Aga ka midagi tehnikaalast. Nüüd oli ta parimas meheeas ja paranemas oma hullusest. Umbes siis, kui me viiendas klassis olime, hakkas ta öösiti põldudel ja metsaäärtes kõndima. See oli küllap ka põhjus, miks tal koolis nii hästi läks. Ta polnud selle hetkeni olnud teab mis geenius, aga tal oli lihtsalt nii palju vaikset aega, enne kui ta süvaöös pimedas aknast õue ronis. Algul oli need ainult väikesed ringid ümber maja. Siis pani ta koera kinni ja hakkas pikemaid käike tegema, alati erinevaid. Ühe korra läks valgeks, kui ta oli Väike-Maarjasse jõudnud. Vanemad proovisid teda psühhiaatrite ja erinevate konsultatsioonidega aidata, kuid lõpuks oli Hal nii harjunud oma kahetunnise pärastlõunase uinakuga, et ega midagi teha enam ei olnud. Rohud ei aidanud, rahustid ainult võimendasid ta soovi pimedusse kaduda, mitte teada, kus ta keha on, hingata, kuulata jalasamme ning mõelda, et ka seal kaugel all peaks veel ta keha olema, aga mina oli ainult üleval, hingamisest natuke kõrgemal.

Tal oli päris huvitav elu olnud. Linnades läks ta rütm vist normaalsemaks, sest seal oli alati teisi inimesi. Omati ajas see teda samuti hulluks. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, ta visati vist koolist välja ja oli töötanud mingis ranšos, kus ta tutvus mingite kahtlaste narkodiileritega või mina ei tea, mis teist sorti inimesed öösiti põldudel varitsevad.

Üks asi viis teiseni. Pärast õnnetusi ja sekeldusi lendas ta Madagaskarile ja peatus ühel paljal künkal pisikeses kuuris. Lõpuks kirjutas mulle Heli, et Hal on suures jamas ja keegi üritab teda kätte saada, aga võib-olla Hal kujutab seda ette. Igatahes polnud see minu probleem, olime Haliga küll sõbrad olnud, mis ei tähendanud, et ma tema tegevuse suhtles mingit vastutust või huvi oleksin tundnud. Juba tükk aega tagasi otsustasin, et ta võib oma imelikke tobedusi teha ja kui ma tahan temaga mingitki kontakti edasi taluda, siis suudan seda ainult osavõtmatuses. Muidugi ajas mind vihale see, et Heli oli vähemalt kaks aastat surnud olnud ja Hal lihtsalt ei teadnud seda. Mina tõesti ei tea palju, näiteks kellega ja kas ta seal saarel oli ja kas üldse seal ja kas üldse oli. See pidi Hal olema, kes selle kirja saatis, aga see pole enam tähtis. Tähtis on see, et ta teadis juba siis, et mina see olen, kellele ta kirjutama pidi. Mina, väike ja rahulik, kellel on internetist üsna ükskõik.

Kui Hal siia jõudis, siis istusime tükk aega. Tema unistas ja mina koorisin kartuleid. Mulle tundus kohe algul, et Hal ei lähe siit enam mitte kunagi ära, ta tuli et jääda; et õppida magama ja normaalselt asju parandama. Kõigepealt tegi ta korda raadio.

Pärast rääkis ta mulle, millega ta hakkama oli saanud. Neil öödel seal suurel saarel oli tal nii palju aega mõelda, et ta tuli ideele kuidas lõhkuda ära internet. Järgmise öö varasematel tundidel ta alustas ja töötas nii mitu nädalat. Umbes üheteistkümnest kaheni lõhkus ja siis kõndis ümber maja. See oli ainuke asi, mis hoidis teda maja lähedal-- et nagunii tuleb varsti hommik. Lõpuks kui internet oligi maas, siis hakkas ta siia tulema, sest ta kartis, et langeb muidu tagasi varasemasse rütmi ja läheb päris hulluks.

Kohalikus ajalehes oli just juttu internetist ja sellest, et seda ei tule enam kunagi, nii lõplikult oli see katki tehtud. Raadio on korras, aga sealt kuulame me ainult Klassikaraadio muusikasaateid.

Uus koht

Kui kiiresti võib küll kõik muutuda. Ma elan nüüd uues kohas ja eile läks mind külastanud Cecily tagasi koju. Liisa ja Siim lähevad homme. Päike paistab, taevas on sinine ja käin aeg-ajalt veendumas, et rannas on ikka suured soolased lained.