Hello friends of different nations. The blog is back from the holy-days of summer. Now being topped up with berries, sunlight and pharmacy’s Chinese energy pills, I am at it again. At what exactly, I'm not completely sure. I hope learning Estish is going well for you, I truly hope no one of you have tried to google translate
because in this particular case
there’s no point to this chase
this website has no place
in translating this shooting mace
you would simply think I’m a nutcase
but im not yet totally out of space
or dug out of world's surface
unlike Lucy with the diamonds, her grace,
one day i will look like her face,
efface,
before that, the world we should embrace
you know, wear a bit less lace
and forget about the crazy race,
sit facing the sun in any terrace
vivace!
yet walk in a slow pace
or do whatever roughly legal to feel ace.
In my case it would be ace if i'd have a place in Tallinn, with a terrace, but i'm not picky, i would embrace any sleeping space, as i'll be archeologically excavating the surface of this city where people have both, mace and lace. Tartu is so much better. Currenly I am enjoying the plentiful joys of being homeless.
Tuesday, 30 August 2011
Sunday, 28 August 2011
ahoi august
You know in yoga they say that today is like an exhalation, not very well grounded but a bit tiring. I think today was well grounded. Pärast hommikuvõimlemist läksin varast kartulit võtma, hiljem ühines minuga ema. Õnneks vaod olid meeldivalt lühikesed. Jumal õnnistagu lühikesi peenravagusid! Onu Kalle tuli lahtiajajaga ka peagi tagasi ja ajas veel kartuleid lahti. Siis tuli Kalle naine Elle appi, kartulit polnudki eriti võtta, kui saabisid vanaema ja Malle. Varajane kartul sai paari tunniga üles ning hakkas sadama seenevihma. Tegin süüa ja siis läksime vihmale kohaselt metsa kuuseriisikaid otsima. Oh sa, oli neid ikka palju: korja nagu marju, kükita ja nopi. Peagi oli korv täis, Elle taga oli väga asjalik käia, sest ta jättis rohkelt noori võiseeni maha. (Ära pane pahaks, Elle). Pean siiski lugejaid hoiatama: metsas on juba palju põdrakärbseid. Koju tulnud, kippusin ikka pead sügama oma seenekilosid puhastades. Enne seda nägime kahtlaseid uitajaid, kes vist üritasid vanade talukohtade juurest midagi ära vedada. Auto oli roheline pick-up, numbrimärgiga 941 BCA, roolis nooremapoolne mees valge kampsuni ja kuldketiga. Läheb põnevamaks veel. Täna on minu vanaisa Reinu sünniaastapäev, nii et pärast seeniseeniseeni, käisin leili võtmas ja põdrakärbseid lämmatamas ning siis õhetates tormasime vanaema juurde sööma. Toit oli hea ja seltskond oli muhe, nagu ikka. Jäin veidi hilja peale ja ema oli juba autoga ära tulnud, nii et plaanisin kenasti mööda Väätsa ühistu lehmalauda tagust teed koju jalutada, äkkis näeb veel kitsekest või isegi ilvest, kelle jälgi ma palju viimasel ajal märganud olen, ikka lompide ümber kitse jälgede kõrval. Lehmalaut ise oli suur ja rammus, meenutades mingil põhjusel nõukogude maanaist. Aknad helendasid ja, mulle tundus, et korstnasti tuli raadiomuusikat. See tähendab, naine laulis kindlasti, aga ma pole kindel, kas see tuli korstnast. Kahjuks läks nii pimedaks, et suurem osa teest jalutasin Indast unistades, metsa hääli kuulates või siis mõeldes mu esmasele reakstsioonile, kui seesamune ilves peaks põõsast suure innuga mu kaela poole viskuma. Põõsast, madalalt, muidugi, ainult piltidel ründab ilves puu otsast, tegelt talle meeldib sinna ronida küll, aga sulle pähe hüppama ta sealt nüüd küll ei hakka.
Shurali-nimeline metshaldjas, keda tundsid vaid Kaasani kubermangu udmurdid, on Wichmanni arvates tatari päritolu. Teda kujutatud alasti karvase inimesena, kes sageli hobuse seljas ratsutanud (Wichmann 1893, 1: 11-12). Shurali huiganud öösiti metsas, eksitanud inimesi teelt ja meelitanud enda juurde. Ta kõdistanud neid hirmsasti või tantsitanud rampväsinuks (Harva 1914: 155).
www.folklore.ee
Nojah, aga kui ma umbes poole tee peale jõudsin, olin nisupõllu ja noorte kaskede ning pisikese metsaniidu vahelisel kruusateel ning siis ometi tundus mulle, et mu ees on üks suur must loom, nagu mägi kõrgus ta. Seisin vaatasin ja sain aru küll, et see seal eemal tee peal pidi põõsas olema.
"…nii ma käisin ja käisin, rõivad pahupidi pööratud, olin Tumi poole minemas, aga jõudsin hoopis Juskouli poole, tee peale juba. Läksin juba tee peale, kui ärkasin - Juskouli minnes mul homme tagasi tulla ju kauge ka, davai Tõmi poole. Tõmi poole minema hakkasin - täitsa must miski nagu kõrgub eespool. Mis teha? /---/"
Olga Zolotarjova Jari rajoonist Bairami külast, www.folklore.ee
Võimalikest variantidest (rikkuda vilja ja joosta läbi odra kodumetsa poole; seista ja oodata kui läheb veel pimedamaks; tagasimineku mõtet ei tulnud) otsustasin sõbrale helistamise kasuks. Helistasin muidugi emale ning ütlesin, et kardan, et kui ma edasi lähen, kõnnin karule sülle. Ega päris kottpime polnudki. Ema naeris, mina naersin ja pärast kõne lõpetamist vehkisin tükk aega telefoni helendava ekraaniga (miks ma taskulambifunktiooni ei kasutanud?) ning siis astusin suhteliselt kindlal sammul põõsa poole. Kuid just pärast võitu iseenda üle ja nii, hakkas põõsas liikuma ja lagunes tükkideks muutudes hoopis üsna arvestatavaks seakarjaks. Seisin kahe nigelavõitu kase ääres ja uurisin, kas saaks otsa ronida, tundus, et võib-olla, aga see võib kaskedele elu maksta. Otsustasin uuesti emale helistada ning veenda teda midagi ette võtma, mis õnnestus, sest need sead suundusin odras röhitsedes nüüd juba minu suunas, samas kui mina ragistasin kaskedes ja proovisin hirmuäratav olla, mis ebaõnnestus nagu tavaliselt. Seakarja ma ei huvitanud. Ema sõitis Toyotaga üle põldude ning oli peagi kohal. Sead jooksid ära. Imelikul kombel oli karjas veel päris palju pisikesi vöödilisi põrsaid. Hilissuvi siiski juba. Tagasiteel nägime kahte öösorri.
Nüüd istusime siin ning lugesin ilmateadet ning kirja õelt. Ema astus kapi juurde ja võttis sealt välja kaks kaunist õhukesesest portselanist teetassi, sellist eelmise sajandi alguse hõngulist. Ta vibutas neid mu silme ees ning innustas ära arvama, kust ta need sai. Ma ei teadnud ning ta ütles, et tal oli eelmisel kevadel asja sinna taha metsa äärde ning ta oli autost näinud midagi valget metsa all helkimas. Lähemale minnes olidki need osutunud kaheks päris antiigivääriliseks tassikeseks. Need olevat olnud asetatud kahe peenikese võsakännu peale justkui oleks teejoomine kraavis äkilise lõpu saanud. Võib-olla nii oligi, sest natuke eemal vedeles kallimat sorti sportvest, mille siseküljel olid limukad. Ema olevat kiiresti juurelnud eetilismüstilistel teemadel, krabanud talve üle elanud tassid ning teinud sündmuspaigalt minekut.
Täna kuud näha pole. Kuna nädala algul on kuuloomine, tasub seeni otsima minna kolmapäeval. Mina ei lähe, mina olen siis Tallinnas ja otsin üürituba.
Shurali-nimeline metshaldjas, keda tundsid vaid Kaasani kubermangu udmurdid, on Wichmanni arvates tatari päritolu. Teda kujutatud alasti karvase inimesena, kes sageli hobuse seljas ratsutanud (Wichmann 1893, 1: 11-12). Shurali huiganud öösiti metsas, eksitanud inimesi teelt ja meelitanud enda juurde. Ta kõdistanud neid hirmsasti või tantsitanud rampväsinuks (Harva 1914: 155).
www.folklore.ee
Nojah, aga kui ma umbes poole tee peale jõudsin, olin nisupõllu ja noorte kaskede ning pisikese metsaniidu vahelisel kruusateel ning siis ometi tundus mulle, et mu ees on üks suur must loom, nagu mägi kõrgus ta. Seisin vaatasin ja sain aru küll, et see seal eemal tee peal pidi põõsas olema.
"…nii ma käisin ja käisin, rõivad pahupidi pööratud, olin Tumi poole minemas, aga jõudsin hoopis Juskouli poole, tee peale juba. Läksin juba tee peale, kui ärkasin - Juskouli minnes mul homme tagasi tulla ju kauge ka, davai Tõmi poole. Tõmi poole minema hakkasin - täitsa must miski nagu kõrgub eespool. Mis teha? /---/"
Olga Zolotarjova Jari rajoonist Bairami külast, www.folklore.ee
Võimalikest variantidest (rikkuda vilja ja joosta läbi odra kodumetsa poole; seista ja oodata kui läheb veel pimedamaks; tagasimineku mõtet ei tulnud) otsustasin sõbrale helistamise kasuks. Helistasin muidugi emale ning ütlesin, et kardan, et kui ma edasi lähen, kõnnin karule sülle. Ega päris kottpime polnudki. Ema naeris, mina naersin ja pärast kõne lõpetamist vehkisin tükk aega telefoni helendava ekraaniga (miks ma taskulambifunktiooni ei kasutanud?) ning siis astusin suhteliselt kindlal sammul põõsa poole. Kuid just pärast võitu iseenda üle ja nii, hakkas põõsas liikuma ja lagunes tükkideks muutudes hoopis üsna arvestatavaks seakarjaks. Seisin kahe nigelavõitu kase ääres ja uurisin, kas saaks otsa ronida, tundus, et võib-olla, aga see võib kaskedele elu maksta. Otsustasin uuesti emale helistada ning veenda teda midagi ette võtma, mis õnnestus, sest need sead suundusin odras röhitsedes nüüd juba minu suunas, samas kui mina ragistasin kaskedes ja proovisin hirmuäratav olla, mis ebaõnnestus nagu tavaliselt. Seakarja ma ei huvitanud. Ema sõitis Toyotaga üle põldude ning oli peagi kohal. Sead jooksid ära. Imelikul kombel oli karjas veel päris palju pisikesi vöödilisi põrsaid. Hilissuvi siiski juba. Tagasiteel nägime kahte öösorri.
Nüüd istusime siin ning lugesin ilmateadet ning kirja õelt. Ema astus kapi juurde ja võttis sealt välja kaks kaunist õhukesesest portselanist teetassi, sellist eelmise sajandi alguse hõngulist. Ta vibutas neid mu silme ees ning innustas ära arvama, kust ta need sai. Ma ei teadnud ning ta ütles, et tal oli eelmisel kevadel asja sinna taha metsa äärde ning ta oli autost näinud midagi valget metsa all helkimas. Lähemale minnes olidki need osutunud kaheks päris antiigivääriliseks tassikeseks. Need olevat olnud asetatud kahe peenikese võsakännu peale justkui oleks teejoomine kraavis äkilise lõpu saanud. Võib-olla nii oligi, sest natuke eemal vedeles kallimat sorti sportvest, mille siseküljel olid limukad. Ema olevat kiiresti juurelnud eetilismüstilistel teemadel, krabanud talve üle elanud tassid ning teinud sündmuspaigalt minekut.
Täna kuud näha pole. Kuna nädala algul on kuuloomine, tasub seeni otsima minna kolmapäeval. Mina ei lähe, mina olen siis Tallinnas ja otsin üürituba.
Wednesday, 6 July 2011
A Land Down Under - Men at Work
mõtlesin, et peaks ikka kuhugi reisima, võõraid koeri paitama ja lugemisega vaheldumisi päikeses peesitama
Monday, 27 June 2011
..i've been wandering around...
Such a nice evening, quiet and nice on the Meadows, for a change a warm warm breeze. I walked home hearing and listening to Kings of Leon. There was a concert at the Murrayfield stadium, the words were clear and the crowd was clearly enjoying it. Definitely one of the pluses of Edinburgh. Name: opportunities. Location: to be found.
Thursday, 16 June 2011
Wednesday, 15 June 2011
Family Of The Year - Summer Girl
Ema ütles, et aias sai valmis esimene maasikas
ööbikud laulavad peenarde kõrval
Köögis jookseb pika sabaga väike hiir
Õues on suveöö
Thursday, 9 June 2011
Ёжик в тумане
This is my first post and a little clip meant for the blog reader more than myself. I couldn't sleep and thought it's time for some childhood cartoons. Here's one of the classics, Hedgehoggie in the Fog. My world without Russian cartoons would not be the same.
The Lion King and other Disney movies still leave my lying emotionless, I really don't want to sing to these songs whether I'm high, or low, I usually just pretend to recognise them. The other night someone put some Disney music on and people from Brazil to Poland town sang along, but I just wanted to stand up and keep walking til I disappear in the fog. Well, on the spot, of course, I just closed my eyes and politely waited for them to stop, maybe slightly giving an impression to be enjoying this. I guess the cartoons just say we're not all the same after all, or we might be, but we haven't always been. For some reason Disney makes me angry, it stands for this particular childhood happiness or something else very Western.
I like the book about Bambi though.
Tuesday, 7 June 2011
Pipilotti Rist - Ever is Over All
Naised. Naine. Neiu. Tüdruk. Naine. Eesti naine. See video meenutab mulle neid Eesti Naise 90ndate alguse esikaasi, jäike aga pudedaid lõikelehti kandiliste joontega mantilitest, mida on võimatu õmmelda. Naised, emad, kellel on paar vanu kingi ja ENSV. Põlveni seelikud ja suured naised. Soe higilõhn. Inimesed, kellest on said emad, kes aga võisid kodus kasvatatud kalladest rohekasvalged õied välja võluda, neid noppida ning nendega maailmu puruks lüüa, et saaksid uued idaneda. Kui tihti kodus kasvatatud kallad õitsevad? Ma tean ühte naist, kelle kodus nad pidevalt õitsesid. Lisaks ta päevitus kiirelt, uskus teispoolsust, salasõnu ning nägi oma east palju sirgem-siledam välja. Maamajades vist kalladele ei meeldi, nende teemaks on rohkem revolutsiooniliselt egalitaarsed valgusküllased radiaatoritega paneelmajad. Eks nüüd ole asjad teisiti ja maamajadki või soojad ja siledad olla.
Praeguseks on kallad ja toasõnajalad asendatud läänelike orhideedega. Need on puhtad ja stiilsed heaolulilled. Vahel ma mõtlen, et see on tagasiminek. Orhidee (siberi võhumõõk on ka üheiduleheline, aga ikkagi iiris ja pealegi metsik) pole ju eriline relv. Ja ta õitseb tavaliselt... pidevalt? Revolutsioonid pole kunagi pidevad, pidev revoutsioon on lihtsalt kriis ja ei tekita kelleski suuri lootusi või tegevusiha.
Varsti tuleb jaanipäev, siis saab jälle sõnajalaõisi otsida. Ja pärast kodus aknal orhideesid vaadata. Huvitav, kas Kristiina Ehinil on mõni orhidee. Ta on nii ilus.
Aastatuhanded. Aastatuhanded. On. Läbi?
Tahaks, et valge mehe aeg saaks ümber, koloniseerumine lõppeks ja algaks midagi muud.
Monday, 6 June 2011
pipilotti rist
I went to see Pipilotti Rist's Sip My World. I hadn't been to a gallery for a long time. It was wonderful to drift in her dream; any real dream.
Koli

Tiit Leito pilt, Õnnepalu blogist leidsin. Ma olen Tiit Leitot seal Tammsaare kandis ikka askeldamas näinud, tundub üldiselt selline praktiline inimene olevat. Ta maakodu on üsna uus pruun ehitis, ja mõtlen, et seal noore Jägala ääres sangleppade all võib päris niiske õhk olla, aga küllap on jällegi suur tõenäosus aknast jäälindu näha.
Subscribe to:
Posts (Atom)