Mingil põhjusel tahtsin üleeile Raadio 2-e kuulata, pidin vist koristama, mis nõudis veidi tempokamat beat-i. Aga nagu asjad juhtuvad, tuli sealt hoopis võrdlemisi pikk intervjuu nõid Nastjaga. Mõtlesin ta juttu kuulates, et võimalikust kaheteistkümnest inglist, peavad minu soperdamisoskuse ja õnne juures vist küll kõik raskelt töös olema. Otsustasin mitte koristada, istusin hoopis voodile ja mõtlesin mitukümmend sekundit järjest sellele, kuidas mul ikka vedanud on. Üldiselt mulle tundub pidevalt nii, aga samas suure osa ajast ma harjutan dukkha ehk kannatuste tundmaõppimist ja nendest vabanemist. Näiteks kõndides kaheksa tundi alkoholilettide vahel või küsides inimestelt, kes 20-sendist kilekotti ei taha, kas nad tahaksid kilekotti. Eelkõige üritan omandada ootamise kunsti ja mõista aega.
Olen nüüd siin Alicantes vaikselt elanud veidi üle kuu ja poole. Ma ei saaks öelda, et ma sellest kõigest siin suures vaimustuses oleksin, aga kuna hea vein on uskumatult odav ja mul on hea töö, siis ma saan aru küll, et kurtmiseks põhjust pole. Ma olen müüja (pool aega kassas, pool poes) Alicante lennujaama duty-free poes, milleni jõudsin, kui olin CV-sid jaganud kaksteist päeva. Mai teises pooles, kui rääkisin hispaania keelt veel vähem kui praegu, helistas mulle Elsa, kes küsis, kas saaksin järgmisel päeval lennujaama intervjuule tulla. Olin küll kahte lennujaama kohvikusse oma Curriculumi saatnud, aga see polnud ei Starbucks ega too jäätisekohvik. Läksin hispaaniakeelsele intervjuule teadmata, kuhu ja mis töökohale ma tegelikult kanditeerin. Minuga jutustav lahke mees oli jutu käigus maininud, tegu on poega. Kui ta lõpuks küsis, mida ma nende ärist tean, ütlesin ausalt, et mitte eriti palju. Ta tahtis teada, et mis see vähene siis on ja sai vastuse, et nad müüvad kaupu, häid kaupu. Igatahes tööle mind võeti ja kuigi mu otsesed ülemused tõenäoliselt nii ei arva, siis olevat ma lausa täpselt see, keda otsitakse. Täna lõhkusin ma vist esmakordselt terve poe ajaloos ära kassaaparaadi. Tegelikult polnud see minu süü, see lihtsalt ei tulnud enam lahti, ükskõikmida prooviti.
Olen kohanud päris huvitavaid inimesti ja olukordi, lahjendatud üldisesse tiksumisse. Kord näitas mulle vene paar slide-show-d Tartust ja Tartu Maratonist. Kohtasin ka moskvalannat, kelle ema oli eestlane ning kes vist pilves vms oli, igatahes olime mõlemad üliheldinud: ta arvas, et mul on eesti silmad, aktsent ning palus mul eesti keeles "leib" öelda. Mitu korda on arvatud, et olen inglanna või soomlane: "me juba kaugelt vaatasime, et oled soomlane", "mida teeb inglise tüdruk siin?". Ühe korra pakkusid kaks inglise noormeest, et nad võivad mulle kohvi osta ja kassasse tuua ning ühe korra ütles kena soome tüüp, et ma räägin väga head soome keelt, kuigi ma puterdasin nagu segane; täna ütles üks britt, et on Eestis käinud ja et eesti naised on ilusad, see oli küll natuke jaiks ja teenis mu verdtarretava võltsnaeratuse. Päris tihti tahaksin ma klientidele ausalt öelda, mida ma asjast arvan, aga kahjuks keelab meie firma Hea Töötaja Õpik selle ära. Täna oli ka see päev kui esimest korda küsiti esimest korda, kas ma olen rootslane, kuigi olen skandinaavia aktenti üritanud imiteerida juba tükk aega; ühe vana norrakaga oli mul süvavestlus Eesti arengust, mille käigus kirjeldasin isegi, kuidas 90ndatel meile munadepühadeks Soomest defitsiitšokolaadi saadeti. Ta olevat päeval, mil kroon jälle kasutusele võeti, Eestis olnud.
Kui üldistada, siis soomlaste nägemine on alati nagu kohtaks sugulast, nad ikka küsivad, mis ma Hispaanias teen ja siis kurdavad, et Soomes on suvel ainult agua agua agua. Kui viimane boarding call on, siis ma tahaks salaja nendega koos minna ja valgetesse värsketesse suveöödesse lennata, oh kui väga. Venelased on rõõmsad, et keegi natukenegi nende keelt räägib, sest nad pelgavad hirmasti oma keeleoskamatust. Britid on viisakad ja nendega saab nalja teha, kuigi kui välja tuleb, et olen ida-eurooplane, siis suhtumine justkui muutuks. Hispaanlastega ma eriti pikalt juttu ei aja, aga nad on sõbralikud. Norrakad on päris toredad, rootslased ja hollandlased veidi vähem ja sakslased on kohati lausa ebameeldivad.
Uskumatu hulk asju on hakanud nostalgiat tekitama: Fjällräveni seljakottidest ja Edinburghi lennupiletitest Düsseldorfi vanapaaride ja venelaste pilkudeni. Mul on umbes sellised flashback-id nagu Phoebe'il Võluväest.
Kui kehv ka on, siis on hea võimalus kodus jätkata arutelu, kas Ribera de Duero võiks kunagi Riojale ära teha ning mis on tõde vastakaid arvamusi koguva Navarra kohta. Peaks vist snoobluse mõttes natuke mõnda pisemat veiniregiooni ka uurima. Üldiselt on alkolettides töötamise suureks miinuseks see, et pärast esimest viit tundi tahaksin kõike juua. Viskidest ja Carlos I-st kuni 43 ja teiste maguste kokteilideni. Ma pole oma poest veel ühtegi pudelit ostnud. Aga tõesti, nagu Trii ühel talveõhtul Rukkis pakkus, kanged kvaliteetjoogid on idee poolest ka mind võluma hakanud. Tulge külla, ostame jääd.
Ohjah, eks praegune jutt ole juba üks lällamine küll. Just lõppes selle nädala Duero pudel ning ammu on aeg magama minna (!kirjutasin selle eile õhtul, mitte täna hommikul).
