Jeesus kristus боже мой on vist hetkel kõik, kuidas võin kirjeldada asjaajamist Venemaale minekuks. See nädal on möödunud Vene viisasüsteemi ja registreerimisseadustikku uurides ning arvutusi tehes. See kõik on äärmiselt võimalik ning põnev, kuid oleks seda veelgi enam, kui mul oleks eelarveks 600 euro asemel 800. Muidugi on mul enne Eestist lesta tõmbamist vaja tõmmata gaasi ja käsipidurit ja teha ära see õnnetu viimane sõidukoolitus, muidu kaotan ma oma juba praegu kehtetud juhiload. Tarvis on külastada ka hambaarsti. Ma tegelikult ei tea, kas see eelarve ikka küündib 600ni.
Emailimine. Leidsin eelmine nädal endale inglise keele õpetaja koha Izhevskis, Personal Contact keeltekoolis, kuhu algul mõtlesin minna kaheks kuuks, nii et alustaksin veerbuari keskpaigas ning lahkuksin, et jõuda Vene antropoloogilise filmi festivalile Jekaterinburgis, 16.-21. aprill.
Olen nüüd selle vastuvõtva organistatiooniga üsna sisulist ja detailset kirjavahetust pidanud. Mulle tundub, et on tõenäoline, et käin neile närvidele. Asi on lihtsalt minu poolt selles, et nad nõuavad igasuguseid registratsiooni- ja tagatisrahasid, mida mul lihtsalt pole ning olema ei saagi. Kõige võimatum on igakuine elupinna tagatis, suuruses $500-$700, üüri maksaksin sealjuures lisaks. Uitasin Couchsurfis ja leidsin kena paari, kes oli nõus mind majutama kaks kuud korteris, mis tundub olevat täis lahkust, kolme mittesuitsetavat inimest ning kahte kassi, kõik jagatud nelja tuppa. Mul oleks oma ruum, saaksin kasutada kodumasinaid, sõpru ja üldse kõik tundub väga siiras olevat.
Mõtlesin- juhei. Saan ikkagi minna. Veelgi enam, integreerun.
Siis kirjutasin uuesti vastuvõtvale keeltekoolile. Nad loetlesid probleeme, minu versiooni valupunkte ja tingimusi. Mina loetlesin lahendusi, probleeme, mida ma ei näe, ning tingimusi.
Ootan homset, loodan, et nad vastavad ja saan teada, mis on seis nüüd. Olen muidugi juba paranoiliseks muutunud ning püüan kõigest väesti igasugu alttõmbamist kindlaks teha. Küllap ei tundu ma praegusel hetkel neile just sõbralikuim õpetajamaterjal. Aga mis seal ikka, vähemalt on seal Voroneši juures endiselt vanausuliste hääbuv kommuun, mis tegelikult tundub päris meelitav, kuigi ma ei tahaks mitte kunagi näha oma ema nägu, kui ta teaks, mis mu plaan B on.
Ja sel nädalal on enamuses olnud need ööd, mil ma ei saa magama jääga, sest elu tundub liiga põnev ja elevus on liiga suur. Ärkamiseni jäänud alla 4.5 tunni.